Kiirussõit Sõrve sääre tipus

Kiirussõit – viimati La Franquis, Lõuna Prantsusmaal, kus GPS näitas esimese numbrina seda maagilist seitset, 70,88km/h. Nüüd, terve suvi hiljem, on tuul ja on sobiv suund ja on võistlus. Sel korral Saaremaal, maagilises Sõrve sääre laguunis.dsc_0146

Muidu on üsna tavapärane, et Eestis speedis on õrnema soo esindajaid üks(mina) harva kaks, kuid sel korral oli meid KOLM. Paari suvega, mis ma rohkem välismaal võistlemas olen käinud, on meile juurde tekkinud nii mõnigi tore ja tubli uus (nais)võistleja, kes isegi Saaremaa kõige kaugemasse otsa ennast mõõduvõtule kohale veab. Lahe

Slalli võistluse eelsel reedel olin Põlvas ning ega ma sel nädalalgi kehvem saanud olla, ning olin reedel Tartus, ERMis üritusel.

Küsimus, logistilne peavalu, ehk kuidas pääseda Tartust hommikuse kella 9’se praami peale?

Variant 1 – hakata Tartust kell 5.30 sõitma, saada isaga Virtsus kokku ning ühe autoga üle praamitada. Miinused: meeletu ajakulu, kärutamine pimedas mööda väikesemapoolseid Eestimaa maanteid ning lõpuks oleme kahe autoga ikka virtsus. Plussid : ei ole

Variant 2 – kas Tartust saab äkki lennukiga? Ei saa? Issand need kõik vaesed Saaremaa tudengid Tartus… 5 ja peale tundi bussiloksu…õõ

Variant 3 – aga Tallinnast saab lennukiga! Hurraa. Kell 8 start. Kell 10 Tallinna lennujaamas ja 11.15 Kurssaares sain isaga kokku.

Sõitsime siis Sõrve, majakas, rand, säär: ühelpool murduv lainevaht, teiselpool sile laguun. Väike laps mu sees juba niheles elevuest. Loomulikult ei saanud seda ju välja näidata selles tõsises meeste seltskonnas, aga ma olin elevil.

Rigasime 6,3 Loftsailsi Racing Blade purjed ja 88l manta laua. Oli ka mõttes rigada 7,0, isegi 7,8, sest tuul tundus muudkui langevat, kuid lõpuks ütles mulle Härra Kogemus, et eales pole suurem puri mulle suuremat kiirust toonud, otsi parem see pagi ja siis vajuta gaas põhja.

dsc_03511

Fotode autor on Tõnis Kask

Temperatuur oli 7 sooja kraadi. Ehk siis 7 väga külma ja märga kraadi. Surfi juures on see hea asi, et… KALIPSO, SUSSID, MÜTS. Mu megafäbulous uus Ripcurli kalipso on ennast juba kordi õigustanud, nii soe, nii strech, nii armastusväärne. Vees enam külma ei tundnud, pigem keskendusin pagide otsimisele ja mingi hea taktika välja mõtlemisele. Alguses seda tuult ka liialt ei olnud ning sai ennast hästi soojaks sõita. Lõpu poole aga tulid üksikud tugevamad pagid, mille peale ma sattusin justkui alati sel hetkel, kui ma tagasi stardialale surfasin. Omaette podisesin ka, et tore-tore, jälle olen valel pool. Kuid finally kannatlikkus tasus ära ja sain ühe super hea pagi, kohe peale starti ja siis seal kõige magusamas kiirenduse kohas tuli mulle lisaks selline pagi, et olllallaa. Väheke hirmus hakkas kohe aga istusin hambad ristis trapetsis ja sõitsin juba nii allatuult, et näiv tuul hakkas purje tagasi pressima ja siis mingis superveidras asends püüdsin püsti jääda. Ja jalg jäi aasa kinni. Ah see aasa kinni jääv jalg on mu needus…speed-gif

Kokkuvõttes oli tegemist üliägeda võistlusega. Kaks tundi vees möllamist ja tulemuseks päris hea kiirus selle päeva kohta, 57,24 km/h. See tulemus tagas mulle üldarvestuse 5. koha ning seljataha sai jäetud mõnigi eeskujulik speedihunt. Loomulikult tunnen ma sellise tulemuse üle head meelt ning loodan, et saan olla eeskujuks nii mõnelegi alustavale naisele, et näidata, et kõik on võimalik. Lisaks oli ülihea meel näha pärnakaid Saaremaal ja nii mõnigi nägu oli päris uus. Ma loodan väga, et järgmisel aastal saame taas mõõdule võtta.

screen-shot-2016-10-15-at-18-42-40screen-shot-2016-10-15-at-18-43-38

Siin kaks minu kiiremat otsa GPSi peal välja toodud. Esimene on suhteliselt ideaalne speedi kaar, kus kiirus aina suurenes. Teisel olen millegi pärast arvanud, et ei ole piisavalt hea, võib-olla sai tuul otsa aga pigem näitab see hästi, et iga ots tuleks lõpuni sõita, sest eales ei tea, kas sellest võib tulla see päeva tippmark või mitte. Mitmel korral olen märganud, kuidas kiireimana tundunud ots seda ei ole ning vastupidi, et enesele märkamata olen tulemust parandanud.

Kiirussõit võib tunduda esmapilgul midagi kerget, et mis seal ära ei ole, kuid tegelikult on ka siin võimalik ennast arendada tehniliselt ja ka psühholoogiliselt. Oluline on osata lugeda märke, millal startida, millal loobuda jne. Omamoodi vajab harjutamist ja ehk ka otsimist see turbo nupp, et see viimane vint peale keerata.

Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.screen-shot-2016-10-11-at-10-24-51

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

untitled-147-of-163

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.untitled-38-of-163

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni🙂untitled-160-of-163

Taani PWA, Hvide Sande…

IMG_5570.JPGHvide Sande on Taani lääneranniku kuurort, kus toimus selle hooaja PWA tuuri teine ja ühtlasi ka viimane etapp slaalomis naistele. Osalejaid oli üle pika aja 31 ehk pea täistabel.

Kohale saabusin Norrast, kahjuks ei saanud koolist varem vabaks ja asjade sättimiseks, kohalike oludega tutvumiseks ja treenimiseks jäi vaid üks päev. Esimesel võistluspäeval sadas vihma, aga tuul puhus. Proovisin nii 116L kui 128L lauda kombinatsioonis 7.8 ja 8.6 purjega. Esialgu oli tuul isegi tugev ja pagid veel tugevamad, aga vesi sile, siis otsustasin võtta sellise ebahariliku komplekti- puri Loftsails Racing Blade 7.8 ja laud Tabou Manta 128L, uim 41. Tundus päris hea kuid ma ei arvestanud võimalusega, et tuul võiks langeda. Kuigi oma sõitu oodates oleks suurenevaid nõrgema tuule auke võinud võtta ohumärgina. Samas olid hetked kus seegi komplekt oli üle. Kui sõit algas, siis oleksgi tahtnud suuremat purje, aga vahetada polnud võimalik, sest tuul oli otse sisse ja rajale jõudmine võttis aega. Selles sõidus jäin viiendaks. Stardis jäin pisut liinile hiljaks, ning kuigi märki läksin kolmandana, siis segatud tuules glissi ei saanud nii kiiresti, eesotsas keegi vigu ei teinud.

Järgnevatest päevadest oli tuul kohal vaid teisipäeval. Ilus soe ilm, tuul 6-7 m/s. Kohe oli selge, et tuleb võtta kõige suuremad asjad. Seega siis Loftsails Racing Blade 8.6 ja Manta 128L, uim 44. Esimene start õnnestus väga hästi ja pärast ülipikka lõputuna näivat esimest otsa lähenesin märgile kolmandana, Delphine ja Marion Mortefoni järel. Ühel hetkel vahetult enne märki, kui hakkasin allatuult laskma ja valmistusin halssimiseks, võttis laud lainesse kinni, jalg tuli aasast välja ja panin korraliku katapuldi. Olin vees enne kui ma arugi sain, et midagi oli juhtunud. Aga teha polnud midagi, konkurendid suuremaid vigu ei teinud kokkuvõttes ei midagi rohkemat kui 7. koht ja edasi kahjuks ei saanud.

Pärastlõunal alustati veel ühe ringiga, seda juba tõepoolest piiripealse 4-5 m/s tuulega. Jube passimine, kogu aeg olid sõitude katkestamised sest tuul oli heitlik. Lõpuks siis minu sõit ka väga vaikse tuulega, kohati isegi võib-olla alla lubatud minimumi. Sellegipoolest õnnestus start tõeliselt perfektselt, olin esimene, stardisirge lõpuks tulid Lena Erdil ja Oda Brodholt mööda, sest polnud enam “full power” tunnet. Märgis sai keegi mulle peale keerata ja pumpamisets polnud enam kasu- vehkisin nagu kala kuival aga glisseerima sain alles eelviimasena. Sellistes tingimustes, kui tuult on nii vähe, et sõitjad korraga glissi ei saa, tekivad kohe suured vahed ja kuna tuult on vähe, siis neid vahesid puhta sõiduga enam tagasi ei tee. Kokku siis jällegi vaid 7. koht. See ei läinud arvesse, kuna tuul lõppeski peale meie sõitu ja oligi kogu muusika ja algas sel aastal tavapärane PWA- professional waiters association. Ring jäigi lõpuks pooleli, sest järgneval neljal päeval rohkem tuult ei tulnud. Kokkuvõttes läkski arvesse vaid kaks sõitu. Minu koht 24., aasta edetabelis 18.

Sellega on minu võistlushooaeg selleks aastaks läbi. Mida kokkuvõtteks öelda? Lootsin pisut paremat tulemust ja ma usun, et mu hetke koht ongi tegelikult pisut eespool. Aga kahjuks olen sel aastal võrreldes konkurentidega saanud teha plaanitust vähem veetrenne. Küllap oli oma roll ka aasta alguse kilekott-uime-taha-kõikidel-võistlustel-saagal. Kui aga on vähe veetrenni aega, kaob hea tunnetus ja koos sellega ka enesekindlus ja nii need vead sisse tulema hakkavad. Samas kiirus on mul endiselt hea. Selle kinnituseks ka eesti naiste kiirusrekord kevadisel Pransusmaal.

Üks väike probleem on siiski ka varustusega seotud. Tabou lauavalikus puudub mulle sobilik 76-78 mm laiune laud. Sel hooajal olid kõik sõidud eksklusiivselt vaikse tuulega, mis oleks just sellisele suurusele sobinud. Nüüd aga pean kasutama enda kasvu kohta pisut liiga suurt ja selle tõttu kohmakat ja aeglasemat 81 mm Manta 128L lauda. Arutasin seda ka Rossiga, kes Tabous põhiliselt laudu testib, kuid tema ei osanud paugust sellele midagi vastata – mehed sõidavad kõik ju veel suurema lauaga.

Loomulikult oleks ideaalne, kui saaks teha nii, et testiks enne kõik ühe brändi lauad ja purjed läbi ning valiks siis kõige sobivama purje- ja lauabrändi. Siis aga kasvaks niigi suur eelarve üle pea. Siinkohal pean veelkord tänama Monty Spindlerit Loftsailsilst, kes mu tehasetiimi võttis ja tänu kellele on ka varsutsue muretsemine muutunud oluliselt lihtsamaks. Eestis on levinud jutud, et Loftsailsis on viimasel ajal vähe testijaid. Tegelikult see nii küll pole, need on superhead purjed. Sirge peal oli kiirus täiesti võrreldav ning ka eesotsas oli tüdrukuid Loftidega.

img_5040Minuni on jõudnud ka kuuldused, et minu lugematute fännide hulgas tekkis suur segadus, kui ma oma surfiasjad võistluste ajal müüki panin. Ärge muretsege, ma ei kavatse lõpetada- lihtsalt on vaja selle hooaja asjad ära müüa, et asemele saada uued ja veelgi kiiremad 2017 aasta Loftsails Racing Blade purjed. Kuna Eestis on surfiasjade järelturg pea olematu, siis tahaks teha isa garaaži rohkem ruumi uutele 2017 aasta asjadele. Siinkohal ka üleskutse: ostke mu asju, sellega toetate Eesti sporti ja mitte nagu tavaliselt- mõne protsendisajandiku ulatuses- vaid 100% ulatuses. Lisaks saate superhead, värsked (2016) ja väga hästi hoitud Loftsails purjed ja Tabou Manta lauad. Kes ei tea, kui hea on Manta- soovitan lugeda Pärnu Jürka vanemaid surfipäevikuid.😉😉😉

14114881_10155149562888776_3102695179479680446_o.jpgMiks ma osalen PWAs- kuigi ma täna päris esikohakonkurentsis pole? Sellepärast. et samas ma kindlasti olen oma tasemelt maailma esiotsas ning PWA on maailma tippsari, kus liigub see vähene raha, mis purjelauaspordis täna on. Siit saab reaalseid kontakte ja tutvusi ning siin sõlmitakse sponsor- ja tehaselepinguid. Siin on mul väljakutse ja ka vastav võimalus areneda ja saada paremaks. Täna olen maailmas 18. Usun, et ränkingus vähemalt pooled on minuga samal tasemel ja kohe võidetavad. Päris tippu tõusmiseks ja esikoha eest võitlemiseks peaksin suurendama veetreeningute arvu. See ongi kavas- Monty kutsus mind Tarifale 2017 aasta purjesid testima ja kavas on ka laager Tenerifel koos teiste PWA naistega.

Kahjuks ei õnnestunud mul sel aastal osaleda Eesti meistrivõistlusel. Seda tänu sel aastal rakendatud süsteemile, kus võistlusest etteteatamise aeg on vaid paar päeva ja need on kahjuks kattunud ka välisvõistlustega, mis on olnd minu kalendris. Nii ei saanud osaleda kevadel, kuna võistluse väljakuulutamise hetkel olin juba lahkunud Slalomi MMle Horvaatias ja samamoodi toimus võistlus nüüd, kui olin Taanis PWA-l. Mis teha, elu on ebaõiglane. Võib olla kannataks ikkagi Eesti tiitlivõistlused muuta tagasi kalendrivõistlusteks, pisut pikema etteteatamisajaga? Siis ehk saaksin ka edaspidi osaleda. Praegu olen nagu kehvas seisus, pean sponsoritele seletama, miks ma ei osalenud.

Lõpuks sooviksin tänada oma sponsoreid. Kõigepealt Andres Kukk ja Tarcona, tänud toetuse eest, tänu sellele sain osaleda välisvõistlustel. Suur tänu Monty Spindlerile Loftsalsi usalduse ja suurepäraste purjede eest. Papa ja Surfhouse- tänud aastatepikkuse ja jätkuva abi eest varustuse soetamisel. Ju muidugi “last but not least” EPL ja Tõnis Kask, ei ole võimalik, et midagi ununeb ära või jääb hiljaks, Tõnis tuletab selle ikka meelde. Viimasel ajal on Tõnis leidnud aega isegi õigekirja vigade parandamiseks minu emailides.

Suur tänu kõigile ja peatse kohtumiseni rannas.

Annika Valkna

Loftsails, Tabou

EST14HS16_ls_Annika.jpg

 

Kevad ja PURJENUMBRID

Hei purjelaudurid.

Täna algas kevad! See tähendab, et ka purjelauahooaeg on nurga taga ja mina valmistun hooajaks tellides oma purjenumbreid.

Mõtlesin sel aastal taaskord minna libedat teed ja tellida mitte-standardsed purjenumbrid. Põhjus on lihtne – standardi järgi tehtud number ei mahu mulle osade purjede aknasse ära. See peaks olema 1.3 pikk ja 30 cm kõrge. Minu 5,6 purje aken ongi võib-olla 1m lai. Niiet see variant on kohe cancel.

Niisiis olen viimased 2 aastat sõitund niisama oma maitse järgi tehtud numbritega ja seni pole ükski võistlusametnik pidanud kurtma, et ta mu numbrit ei näe. Antoine Albeau sõidab üldse prantsuse lipuvärvidesse rüütatud numbritega kuigi see on minu meelest veits overkill ja veits halvasti loetav. Aga talle ei julge keegi kobisema minna.

slall_0962

Meie mummud mõned aastad tagasi

12184310_929002830501437_4970953413724882880_o

Prantslased

Sel aastal mõtlesin ka, et tegelt saaks jumala kifte asju teha nende purjenumbritega. Kunagi ammu olid meil isaga sellised ringidega purjenumbrid nagu üleval pildil, Bettil oli kunagi lilledega ja ROOSA. Seega miks mitte lisada natuke vürtsi sellesse Ariali ja Helvetica poolt standardiseeritud maailma?

Untitled-1.jpg

Arial ja Helvetica

Seega sel aastal mõtlesin, et miks mitte pakkuda välja surfikogukonnale hunniku erineva kujunusega numberid, mille vahelt endale 1 või 2 või rohkem  komplekti purjenumbreid tellida. Ma ise näiteks näen ka merel, olgu Püünsis või Väänas, esmalt purjetootjat, siis numbrit ja siis äkki ka inimest, kes seal laua peal on ning tegelt ongi purjenumber ju nagu nimi.

Eriti kift oli näha sel talvel, et Boris sõidab minu isa vana purjega ja sellel oli ka meie vana purje number peal – ilma selle numbrita poleks ma ju eales seda purje ära tundnud.

Seega siin on minu ettepanekud, millised numbreid võiks sel suvel merel kohata. Esimene on nendele, kes plaanivad võistelda IFCA või RS:X klassis – sorry, teie peate reegleid üldjoontes järgima. Järgmised kolm on natuke edevamad. Võimalik on ka numbri alla lisada oma nimi – eriti cool variant ja laialdaselt kasutusel PWA’s. Ja siis viimased on nendele, kes tahavd lihtsalt oma purjele nagu vanasti raamatuele, ex librise külge panna. Usun, et ka papaslallis ja waves ei pandaks enamust neist pahaks.purjenumbrid.jpg

Niiet anna teada, mida ja kui suurele purjele sa soovid ja ma ütlen hinna.

Dominikaani neljapäev

IMG_0149Pidin eelmine aasta kirjutama oma Dominikaani Vabariigi kogemusest, kuid kahjuks lõppes see minu jaoks küllaltki õnnetult ning täna meenutab mulle seda lõua all üks suur arm. Sellegipoolest leidsin oma vana  kirjutise Cabarete salsaõhtust, mille mõtlesin ikkagi üles panna. Niisiis esimene nädal ja esimest korda kariibidel, esimene neljapäev

 

Batchata ja Merengue ja salsa Dominikaani vabariigis

On neljapäev, nädala selgroog sai murtud lennukiga Kariibidele lennates. Soe tuulebriis sahistab palmiokstes ning päike sätib päeva õhtusse saatma. Juba ta ongi läinud. Loojangu viimases valguses joonistuvad teravalt välja sisemaal asuvad mäetipud, kurud ja orud.

Kuigi päev on õhtusse jõudnud käib rannal vilgas elu. Suveniirikaupmehed püüavad pähe määrida kõikvõimalikku kraami. Müüakse värskeid puuvilju – kookost, ananassi, avokaadot, mida soovijale ka tsirkuseartisi kombel serveeritakse. Lõputus koguses ehteid, sealhulgas Larimari – sinist merevaiku, mille sinised toonid ulatuvad sügavast mariinist heleda taevasiniseni. Dominikaani Vabariik on ainuke Larimari leiukoht maailmas ning on patt lahkuda saarelt kasvõi pisema tükikeseta. Müümata ei jää ka igasugused puust nikerdused: nukud, laevad, elevandid, nimetud jumalikud olevused. On müügil ka Mamajuanat – dominikaani imerohi, mis väidetavalt peletab kõik kaebused varbavalust kuni tõsisema külmetushaiguseni. Maitseb natukene nagu köharohi, ning hiljem sai ka seda sel eesmärgil kurgust alla kulistatud (ei aidanud)  Üks meesterahvas müüb naturaalset šokolaadi, suhkruga ja ilma. Loomulikult sigarid, mütsid, käekellad, päikeseprillid, sallid, raamatud, CD-plaadid. Kõik eelnimetatud all exclusive, olny for you hinnaga. Seejuures, mida heledama nahaga turist, seda krõbedam on hind.

Kuid õhtus on veel midagi ja need ei ole imelised Piňa Coladad või Margaritad, mis samuti ajataju kaotama panevad. Kaupmeeste, valjuhäälsete ameerika ja saksa turistide vahel näeb vilksamisi uhkete soengute, kingakeste ja kleidikestega naisi, keda saatvad mehed vähem silmapaistvad ei ole. Tuleb välja, et neljapäeviti sõidetakse kaugemalt ja lähemalt kokku, et tantsida salsat. Vaatepilt rannabaari teisel korrusel on lummav. Sammud, keerutused ja partneri vahetused tulevad nii sujuvalt välja nagu oleks selle peo jaoks harjutatud aastaid.

(Tõesti, kohalikel on rütmid veres. Kui peadpööritavad tantsuvõtted teisel korrusel silme eest kirjuks võtavad, saab kolida madalamale, kus tantsitakse kohalikku päritolu Merenguet ja Bachatat. Heleda nahavärvi ja heledate juustega neiu ei saa tähelepanupuuduse üle kurta ning vähem kui paari minutiga tehakse põhisammud selgeks ja rohkem polegi vaja.) Temperament voolab üle ääre, joovastab ja paneb tantsurütmis puusa nõksutama ka kõige suuremal põhjamaisel puujalal. Juttu selle peo kohta jätkub hommikuni ja järgmiseks nädalaks ja ilmselt ka kodustele muljetamiseks.

Hommikul arvan end und nägevat, kuid ei, mis mind äratab, on sama eelmise õhtu tantsurütm, mis hakkab mind äratama kõikidel järgnevatel hommikutel. Teeäärsest külapoest saan hommikusöögiks naabrimehe kanade mune, värske avokaado, ja joogiks värske kookose. Kas elu siin palmi all saab veel paremaks minna? Mida hing veel soovib? Temperatuur küündib 35 kraadini, briis liigutab palmioksi. Saab teha lainesurfi, tuulesurfi, lohesurfi ja lasta kariibi vibid veres voolama.

Renditud autosse on jäänud CD plaat, mis ennäe imet, mängib neid samu Merenge ja Bachata hitte… Oh kui kuulen Eestis neid rütme, ränadb mõte alati tagasi sinna meretagusele palmisaarele.IMG_0121

Jääsurf ja kursisõit?

Tänasele päevale läksin vastu oma “õige” lauaga, ehk Silverilt laenuks saadud hibernaga. Eile teritas team estonia määrdemeeskonna boss Hermo mu uisud vahedaks, niiet täna oli tunne nagu oleks magnetiga jää küljes.

Enne starti tunduski, et täna on SEE päev. Isa oli tulnud ka pöialt hoidma ja see tõstis tuju selles üleüldises hallis vihmasajus.

Rajasõit näeb meil välja nii, et üldpositsioonide alusel jagatakse inimestele stardipositsioonid. Paaris-arvulisel positsioonil olijad stardivad paremaga, mis tähendab ülestuule märgi suhtes 2 pauti ja paaritud positsioonid stardivad vasakuga. Eelis on kindlasti vasaku halsiga startijatel. 2 korda tuleb võtta ülestuule märki, vasaku halsiga. Ehk ülestuult-allatuult-ülestuult-finiš(alla). Kogu sõit kestab umbes-kuni 10 minutit ja siis jagatakse uued positsioonid üldtabeli järgi.IMG_4645a

Täna pidingi startima esimest korda paremaga. Kuna mul polnud õrna aimugi, mismoodi sealt selle paremaga starditakse oli mul varuplaan, et kui minema ei saa või jään segatud tuulde, siis keeran kohe alguses kelgu ümber ja lähen vasakuga. Kokkuvõttes ei saanud ma oma stardist minema ja ei õnnestunud see kelgu keeramine ka nii kiiresti(jää on ju libe). Kaotasin palju väärtuslikku aega, ning selle sõidu võisin selle sõidu maha kantuks lugeda. Rookie mistake.

Kaotasin ka esimesel päeval päris palju kohti ja selle ühe ebaõnnestunud sõidu tõttu pole mul stardipositsioon ka enam kuigi hea. Tunda on ka seda, et kogemust on vähe(loe:puudub täielikult) Olen ju esimest korda jääl, uisukelguga, sõitmas üles ja alla-tuult. Tore on muidugi see, et iga sõiduga saan endale mingeid väikeseid linnukesi kirja panna ja on oma heureka hetked. Õhtu on alati hommikust targem. Nüüd on selline tunne, et andke ainult veel, nüüd ma tean mida teha, et selles olukorras olen olnud😀 veel-veel-veel. Küsisin isegi kohtunikult, et plz, plz, kas saaks äkki palun kuidagi homme teha rohkem kui 5 sõitu ja pilgutasin oma külmast kangeid silmi. heh. No ei tea kas aitas.

Viimased sõidud tulid üldiselt hästi välja, stardid nagu õpikust võetud, paudid kiired, allatuules võidetud kohad jne. Tagant poolt ette sõita on ikka väga raske, hoolimata sellest, et stardid on mul enamus(v.a eelpool kirjeldatud) eeskujulikud. Aga siiski võiks öelda, et turistist on kasvamas kohalik🙂

Homme on meil jälle slall. Loodan et need kurvid on veel puusades sees ja saan homme mõne hea tulemuse koju tuua.

 

Jääsurfi MMi slall

Täna oli slallipäev. Alustasime rigamisega, kui tuul veel kohal ei olnud. Üles läks 7.0, igaks juhuks ka 5.2. Viisin suurema purje jääle ja nägin, tuul on tõusnud, okei tõin väiksema ja proovisin 5,3 ühe tiiru. Rigasin 4,7 ja Boris naeris mu üle ja ütles, et täna on ju 4-se ilm. Võtsin oma kaasas oleva väikseima purje 4,2 ja rigasin selle ka üles ja läksin starti.

Kvalifikatsioone peeti 3, mille alusel jagati siis inimesed hiitidesse. Minu esinemine oli nendes sõitudes täiesti vastuvõetamatu, sest mul olud uisud täiesti ümarad alt, liivapaber ei aidanud aga õnneks aitas üks ameeriklane, kes mulle oma tutikad uisud laenas. Olin mäel, halssides stabiilsus, kursil kiirus. Perfect!

Päris sõitudes sõitsin 3-4 hiidi vahepeal, üsna stabiilselt. Märkimist võib-olla väärib minu mats ühe vene sõitjaga. Ütlen ausalt, et PWA no rules võttis üle.

Nimelt olin saanud 3. hiiti ja kõige ebasoodsamale positsioonile. Stardis midagi erilist ei tulnud ja märke sõidetakse siin hanerivis, sest reeglid ei luba ju vahele lõigata, isegi kui uks jäetakse lahti. Meie sõidus järgiti seda reeglit veel eriti rõhutatult. Märki võeti 40m kaarega, ja kuna ma olin suht lõpus ka, siis minu ees olev kutt võttis seda veel eriti suurelt ja laialt ja aeglaselt ja lay-downis???(vt. allpool, halsi kirjeldus) Uks oli seal nii pärani, et see tundus juba mõnitamisena ja ma süstisin sinna vahele. Lay downi kutt aga  jäi ikkagi veits ette, või õigemine jäin nüüd mina ta massive lay downile ette ja panime kokku. Piruetitasime. Tema uisk läks kõveraks, minu süü, kokku 40€ laks. No suva, õnneks olime ise terved. Pärast lendas kogu vene noorte kamp mulle seletama, et kui tema läheb esimesena märki, siis mina ei tohigi midagi teha peale selle et veel- veel suurema kaare ja veel kaugemalt. Duh. Kokkuvõttes oli muidugi loll, sest väga tõenäoliselt oleks see sama kutt kukkunud lõpuks, nagu ta kõikides teistes sõitudes tegi, aga mingi instinkt ei lubanud mul sinna hanerivisse sitsima jääda.

Halssimiseks on siin slallis kaks varianti:

  1. Halssi minnakse kiiresti, tehakse küllaltki lai lay-down jibe, et vähendada purje takistust. Märksõna: kiirus
  2. Enne halssi võetakse hoog maha ja tehakse üsna kitsas halsi kaar, lay downi pole võimalik teha sest inerts pole enam nii suur.

Kokkuvõttes –  võtta hoog maha, teha suur kaar ja siis sinna lay down ka otsa on mingi mõttetu show offimine.

Pärast võidusõite kutsus Raivo mind kiirust katsetama. Tahtsin esialgu oma eilset toru-lauda kasutada aga teised jälle naersid veits selle peale ja siis otsustasin ameeriklase tutikatele uiskudele veel tööd anda.

Jää on nii libe, et keegi ei ole võimaline püsti seisma. Ühe jala tõuke peale libiseb 3-4m edasi. Ja kujutage siis veel ette, mis seal uiskudel kihutada on – SÕGE. Kiirus läheb nii kiiresti suureks, ümberringi ainult vaikus, silmapiir kõik uduvihmas. Nagu mingi pilve sees kihutaks. Iga katsega läks mul kiirus 1-2km/h paremaks, kuni lõpuks saavutasin tippkiiruse üle 72km/h. Ma pole kunagi nii kiiresti sõitnud. Mitte kunagi. Ma lootsin,et äkki tuleb siis ka see 75 ära aga oma viimasel katsel lõi kelgu nii vibama. Nagu longboard, mis hakkab vänderdama, või jalgratas, siis kui sõidad mäest alla, täiskiirusel. Väga hull. Ma juba kujutasin pea sees ette seda õhulendu, libisemist, sinikaid…Läksin kaldale ära. Endale aga imsetuseks olingi täna kõige kiirem kelgutaja😛 Jääl olid sommid, teised eesti kutid, slalli purjede ja oma spets speedi kelkudega aga mina olin kõige kiirem. ULME!!! Vatab, kas homme tuleb paremini🙂
Lähen nüüd oma inertsist viltu tõmmatud peaga magama. Maailm tegelt kõik keerleb mu ümber veel. IMG_3806

 

MM ja uued kogemused

Hei,

Nüüd paar päeva oleme olnud Võrtsjärvel, eelmine nädalavahetus oli eestikad ja seal sain esimest korda katsetada hibernaga slalli, mis on ikka haigelt lahe. Carving, ja inerts ja adrekas ja…meeldib, meeldib, meeldib!!!

Aga täna oli kursisõit, ehk üks suur küsimärk. Alustuseks naerdi mu kaasa võetud Race kelk välja – see olevat vaid üks suur pidur. Sain siis Raivo(Kendi?) race kelgu – kaks uisku taga, toru ees.

Läksin purjesid jääle viima, kukkusin ühe jalaga läbi jää, jooksin autosse, vahetasin megakiiresti riided, saapad, kaitsmed. Uuesti jääle, proovima, kas puri on paras, puri oli paras. Ootasime, vihm, ootasime ja siis tuli päike ja koos sellega ka esimene start. Kursisõidu start on nii, et kõik seisavad joonel. Igaühele on ränkingu järgi märgitud kohtadel ja ootavad kohtuniku järgi, kes peab tõstma rohelise lipu ja kui ta selle langetab siis on start.

Esimeses stardis koperdasin kohe alguses – jää on megalibe ja panin käna. Juba niisked kindad olid läbimärjad ja sõidu lõpuks enam näppe ei tundnud. Asi oli nii hull, et ma mõtlesin poole sõidu peal, et ma ei sõida rohkem, nii valus. Sain siis laenuks kindad((Aitäh!), mis mul päeva lõpuni välja vedasid). Pärast sõitu läksin purje vahetama kalda alla, sest tuul oli langenud. Siis millegi pärast oli selle stardiga jube kiire, eelmist starti ootasime megakaua, niiet kui ma stardi alasse tagasi jõudsin, siis oli kohtunikul lipp põhimõtteliselt juba üleval ja ma startisin mingist täiesti suvalisest kohast.

Ühes sõidus panime Allikveriga kokku. See oli mingi segane lugu. Võtsime üksteise järelt alumist märki, mina läkisn märgist tervamalt üles kui allkiver. Muidugi ma ei arvestanud, et ta mingit maailma kõige teravamat kurssi sõidab, pärast seda kui ta maailma kõige laiema kurvi võtab. Enivei panime kuidagi sisse üksteisele ja piruetitasime. Imekombel olime ise terved ja arustus ka. Šokis ja läbimärjad aga korras.

Põhimõtteliselt läksid kõik sõidud selle märgi all, et ma käisin koguaeg käna. Enamasti halsis, sest allatuules on kiirus nii suur, et kui ma halsin ja laua pooleldi ära keeran, siis  näiv tuul pressib mu koos purjega pikali. Päeva lõpuks ma sõna otseses mõttes TILKUSIN. Lõpuks, enne viimast sõitu (see külm paneb vist pea ka aeglasemalt tööle), otsustasin, et ma ei sõida enam selle lauaga, millega ma ainult kukkuma pean ja võtsin ühe hiberna sarnase laua, millega oli lausa lust sõita. Noh, suva, homme paremini ma loodan, ja siis saab seda slalli asja teha. juhuu!

Päeva lõpuks oli megakülm olla, tilkusin autosse. MMi toimub Võrtsjärvel, ma elan 60km võistluspaigast eemal – Tartus, st iga hommik ja õhtu sõidan natuke alla tunni kohale ja tagasi. St hommikuti väga palju ajapuhvrit ei ole ja kui midagi maha jääb, siis järgi nendele asjadele ei lähe. Loodan, et mu riided homseks ikka ära kuivavad.

 

Mohni retk

Paar päeva tagasi helistas mulle isa, kes oma jutu lõpuks möödaminnes mainis, et  tema läheb nädalavahetusel Mohnile. Lõpetasin kõne ja helistasin kohe tagasi, et mina tahan ka Mohnile tulla.

IMG_4278

Laupäeva hommikul võtsimegi Raivo peale ja sõitsime Võsu poole – kuskil seal see Eru laht, kust retk Mohnile algab, ju on. Täpsemalt ei teadnud meist keegi. Kohale juhatasid teeäärsed sildid. Sõit läks mööda väga künklikku teed, mille lõpus oli aga ilus muruplats rigamiseks.

Hommik oli soe, päike paistis ja tuul ilmutas ennast ka kohatiste puhangutena. Panin valmis formula 11.0 ja kui kalipsot selga ajasin, umbes 5 minutit enne starti käis selline raks nagu torm oleks suure puu metsas maha tõmmanud. Aga tormi polnud veel kuskil ja see oli hoopis minu mast mis katki läks ja purje ka katki tegi😥

Rigasin siis 10.0 purje ja startisin teistest u 20 minutit hiljem. Muidugi kiiret väga ei olnud, ilm oli ilus, tuul küllaltki vaikne ja hea oli vadata minevaid retkelisi. Juba natuke kaldast eemal sain esimest korda glissi. Ootasin veel natuke ja tuul tõusis nii palju, et sain kenasti ühe otsaga Mohnile ära sõita, sihtmärgigks tuletorni alune rand.

Mohnil oli mõnus, võileivad, joogid, saarevalvurist kass… Surfiturism missugune.

IMG_4333

Saarevalvur Mozart

Olin kaasa võtnud jope ja pusa ja nautisin parajasti ilma. Ei saanud arugi, kui kõik ennast minema hakkasid sättima ja Argo minu kõrval sellise eestlasliku rahuga teatas, et 2 minuti pärast on start. Ma küsisin veel, et “Kas päriselt või?” “Päriselt-päriselt,” sain vastuseks ja oi kui kiiresti ma sain riided uuesti vahetatud, koti pakitud, kella käe peale, GPS kaela, GoPro kokku, poomi külge, trapetsiaas õigesse kohta ja merele. Maa ja taevas olid kõik vahetuses, ma ei saanud midagi aru ja raskusi oli õigete otsuste tegemiseaga – kas sikutada või veestartida aga minema ma sain ikka päris esimeste seas. Ilmselt peas tundub see aeg pikem kui päriselt on ja instinktid on ka selle 12 aastase kogemusega omal kohal😀

Tagasimineku tegi raskeks asjaolu, et mul polnud erilist aimu, millisesse lahte pean tagasi sõitma või kuskandis kodurand on – kogu manner paistis ühtlase rohelise triibuna. Rookie mistake, ma ütleks aga meenus kipritel kuuldud jutt kuradisaarest! mida ma siis otsima hakkasin. Saar leitud, siis oli ka selge millisesse soppi tuleb sisse sõitma hakata. Eespool sõitnud isa ja Raivo panid täiega pange, sõitsid kuskile Viinistule ning mina sõitsin ühe otsaga randa ära, mööda ühest slallitajast, Kendist ja jooksin mööda randa veel 200m. Aega kulus 32 minutit ja sain üldarvestuse essa koha, mida ma ei osanud isegi oodata. Üle aasta pole ma formulat katsunud ja ma ei olnudki väga võõraks jäänud.

Pärast sõime rannas suppi, muljetasime, ootasime viimaseid finišeerijaid, kes olid merel üle 3h ning sõitsime tegema grilli ja tünnisauna Lahemaa metsade vahele.

Grande finale Alacati

Viimane päev Alacati PWAl oli Raske. Ärevuse (või seljavalu?) tõttu ma magada eriti ei suutnud. Ootasin seda 2-tärni tuult, mida windguru lubas.

Eelmisel õhtul kirjutatud sajatus, et “Miks mina kunagi kergesse hiiti ei saa” lõppes sellega, et sain üsna kergesse hiiti. Kerges hiidis olemine tähendas ka seda, et esimeses märgis oli korralik kobistamine, (vt pilti) ja selle koha peal on ikka õnnefaktor väga oluline. Sain suurema valuta märgi ja kukkujate vahelt läbi ja edasi finaalidesse.

crash-Remy-vila

purjede sasipundar

Imelikul kombel aga see lubatud tuul kohale ei jõudndki vaid pealelõunat hoopis kukkus ja edasi hakkas õudne ootamine aga mitte kaldal vaid vees. Olime üle tunni niisama edasi tagasi tiirutanud, samal ajal kui meeste hiitidele starte anti ja jälle katkestati. St iga hiit proovis alustada ~10x. Lõpuks ka meie tegime oma starte 3+ korda enne kui õnnestus. Ja kui õnnestus, õnnestus ka minul. Oli Head Start! Märki läksin üksi, pikalt grupi ees, winnerfinaali kohta kujutasin juba peas ette – olin nii palju ees. Isegi live tickeris märgiti ära. Enam ei olnud midagi kui vormistamine aga nagu needus on mul peal ja kui halssima hakkasin libises jalg laua peale maha, vette kukkumine slow-motion. Koperdasin siis vandudes püsti ja panin edasi aga winner finaali ei saanud😥😥😥

TY15_sl_MISC_0344-väike

Kes on essa?

Screen Shot 2015-08-25 at 15.30.55

Fine, mõtlesin, et kui kiirus lõpuks paigas on, siis võin sama hästi ka luuserfinaalis hästi sõita. Tegin küllaltki hea stardi ja märki läksin kolmandana aga jälle nii kui halssima hakkasin libises jalg laua pealt maha😥 Täiesti pekkis ja järgmises märgis uuesti. Sinna see sõit läks. Mida ma ikka õigustuseks öelda võin, et lasin tugeva tuule ootuses keskmise laua karestada aga oleks võinud lasta suurima, et peaks sussidega sõitma, et selliseid olukordi vältida? Tagantjärele on ikka hea tark olla.

Mis seal ikka, kõige enam jäi ikkagi kripeldama esimese sõidu crash, endast sõltumatu ebaõnnestumine, mis veidi mõjutas ka järgmise hiidi loosi. Aga samas oli hetki, kus õnn veidike naeratas. Varustuse valisin enamasti õigesti, kiirus oli hea, stardid ka kokkuvõttes pigem head. Pean teadmisega, et ma suudan küll, ilmselt uut hooaega ootama hakkama. Veel treenima ja rohkem võistlema. Tahaks väga-väga minna Uus-Kaledooniasse, kus toimub PWA viimane etapp aga kogu eelarve selle jaoks küündib u 3000€ :S Praegu olen kahe etapi kokkuvõttes 13. kohal, mida tahaksin säilitada aga ma pole kindel kas see on võimalik kui jätta ühel etapil osalemata.

Merel näeme!