Dominikaani neljapäev

IMG_0149Pidin eelmine aasta kirjutama oma Dominikaani Vabariigi kogemusest, kuid kahjuks lõppes see minu jaoks küllaltki õnnetult ning täna meenutab mulle seda lõua all üks suur arm. Sellegipoolest leidsin oma vana  kirjutise Cabarete salsaõhtust, mille mõtlesin ikkagi üles panna. Niisiis esimene nädal ja esimest korda kariibidel, esimene neljapäev

 

Batchata ja Merengue ja salsa Dominikaani vabariigis

On neljapäev, nädala selgroog sai murtud lennukiga Kariibidele lennates. Soe tuulebriis sahistab palmiokstes ning päike sätib päeva õhtusse saatma. Juba ta ongi läinud. Loojangu viimases valguses joonistuvad teravalt välja sisemaal asuvad mäetipud, kurud ja orud.

Kuigi päev on õhtusse jõudnud käib rannal vilgas elu. Suveniirikaupmehed püüavad pähe määrida kõikvõimalikku kraami. Müüakse värskeid puuvilju – kookost, ananassi, avokaadot, mida soovijale ka tsirkuseartisi kombel serveeritakse. Lõputus koguses ehteid, sealhulgas Larimari – sinist merevaiku, mille sinised toonid ulatuvad sügavast mariinist heleda taevasiniseni. Dominikaani Vabariik on ainuke Larimari leiukoht maailmas ning on patt lahkuda saarelt kasvõi pisema tükikeseta. Müümata ei jää ka igasugused puust nikerdused: nukud, laevad, elevandid, nimetud jumalikud olevused. On müügil ka Mamajuanat – dominikaani imerohi, mis väidetavalt peletab kõik kaebused varbavalust kuni tõsisema külmetushaiguseni. Maitseb natukene nagu köharohi, ning hiljem sai ka seda sel eesmärgil kurgust alla kulistatud (ei aidanud)  Üks meesterahvas müüb naturaalset šokolaadi, suhkruga ja ilma. Loomulikult sigarid, mütsid, käekellad, päikeseprillid, sallid, raamatud, CD-plaadid. Kõik eelnimetatud all exclusive, olny for you hinnaga. Seejuures, mida heledama nahaga turist, seda krõbedam on hind.

Kuid õhtus on veel midagi ja need ei ole imelised Piňa Coladad või Margaritad, mis samuti ajataju kaotama panevad. Kaupmeeste, valjuhäälsete ameerika ja saksa turistide vahel näeb vilksamisi uhkete soengute, kingakeste ja kleidikestega naisi, keda saatvad mehed vähem silmapaistvad ei ole. Tuleb välja, et neljapäeviti sõidetakse kaugemalt ja lähemalt kokku, et tantsida salsat. Vaatepilt rannabaari teisel korrusel on lummav. Sammud, keerutused ja partneri vahetused tulevad nii sujuvalt välja nagu oleks selle peo jaoks harjutatud aastaid.

(Tõesti, kohalikel on rütmid veres. Kui peadpööritavad tantsuvõtted teisel korrusel silme eest kirjuks võtavad, saab kolida madalamale, kus tantsitakse kohalikku päritolu Merenguet ja Bachatat. Heleda nahavärvi ja heledate juustega neiu ei saa tähelepanupuuduse üle kurta ning vähem kui paari minutiga tehakse põhisammud selgeks ja rohkem polegi vaja.) Temperament voolab üle ääre, joovastab ja paneb tantsurütmis puusa nõksutama ka kõige suuremal põhjamaisel puujalal. Juttu selle peo kohta jätkub hommikuni ja järgmiseks nädalaks ja ilmselt ka kodustele muljetamiseks.

Hommikul arvan end und nägevat, kuid ei, mis mind äratab, on sama eelmise õhtu tantsurütm, mis hakkab mind äratama kõikidel järgnevatel hommikutel. Teeäärsest külapoest saan hommikusöögiks naabrimehe kanade mune, värske avokaado, ja joogiks värske kookose. Kas elu siin palmi all saab veel paremaks minna? Mida hing veel soovib? Temperatuur küündib 35 kraadini, briis liigutab palmioksi. Saab teha lainesurfi, tuulesurfi, lohesurfi ja lasta kariibi vibid veres voolama.

Renditud autosse on jäänud CD plaat, mis ennäe imet, mängib neid samu Merenge ja Bachata hitte… Oh kui kuulen Eestis neid rütme, ränadb mõte alati tagasi sinna meretagusele palmisaarele.IMG_0121

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s