Hvide Sande on Taani lääneranniku kuurort, kus toimus selle hooaja PWA tuuri teine ja ühtlasi ka viimane etapp slaalomis naistele. Osalejaid oli üle pika aja 31 ehk pea täistabel.
Kohale saabusin Norrast, kahjuks ei saanud koolist varem vabaks ja asjade sättimiseks, kohalike oludega tutvumiseks ja treenimiseks jäi vaid üks päev. Esimesel võistluspäeval sadas vihma, aga tuul puhus. Proovisin nii 116L kui 128L lauda kombinatsioonis 7.8 ja 8.6 purjega. Esialgu oli tuul isegi tugev ja pagid veel tugevamad, aga vesi sile, siis otsustasin võtta sellise ebahariliku komplekti- puri Loftsails Racing Blade 7.8 ja laud Tabou Manta 128L, uim 41. Tundus päris hea kuid ma ei arvestanud võimalusega, et tuul võiks langeda. Kuigi oma sõitu oodates oleks suurenevaid nõrgema tuule auke võinud võtta ohumärgina. Samas olid hetked kus seegi komplekt oli üle. Kui sõit algas, siis oleksgi tahtnud suuremat purje, aga vahetada polnud võimalik, sest tuul oli otse sisse ja rajale jõudmine võttis aega. Selles sõidus jäin viiendaks. Stardis jäin pisut liinile hiljaks, ning kuigi märki läksin kolmandana, siis segatud tuules glissi ei saanud nii kiiresti, eesotsas keegi vigu ei teinud.
Järgnevatest päevadest oli tuul kohal vaid teisipäeval. Ilus soe ilm, tuul 6-7 m/s. Kohe oli selge, et tuleb võtta kõige suuremad asjad. Seega siis Loftsails Racing Blade 8.6 ja Manta 128L, uim 44. Esimene start õnnestus väga hästi ja pärast ülipikka lõputuna näivat esimest otsa lähenesin märgile kolmandana, Delphine ja Marion Mortefoni järel. Ühel hetkel vahetult enne märki, kui hakkasin allatuult laskma ja valmistusin halssimiseks, võttis laud lainesse kinni, jalg tuli aasast välja ja panin korraliku katapuldi. Olin vees enne kui ma arugi sain, et midagi oli juhtunud. Aga teha polnud midagi, konkurendid suuremaid vigu ei teinud kokkuvõttes ei midagi rohkemat kui 7. koht ja edasi kahjuks ei saanud.
Pärastlõunal alustati veel ühe ringiga, seda juba tõepoolest piiripealse 4-5 m/s tuulega. Jube passimine, kogu aeg olid sõitude katkestamised sest tuul oli heitlik. Lõpuks siis minu sõit ka väga vaikse tuulega, kohati isegi võib-olla alla lubatud minimumi. Sellegipoolest õnnestus start tõeliselt perfektselt, olin esimene, stardisirge lõpuks tulid Lena Erdil ja Oda Brodholt mööda, sest polnud enam “full power” tunnet. Märgis sai keegi mulle peale keerata ja pumpamisets polnud enam kasu- vehkisin nagu kala kuival aga glisseerima sain alles eelviimasena. Sellistes tingimustes, kui tuult on nii vähe, et sõitjad korraga glissi ei saa, tekivad kohe suured vahed ja kuna tuult on vähe, siis neid vahesid puhta sõiduga enam tagasi ei tee. Kokku siis jällegi vaid 7. koht. See ei läinud arvesse, kuna tuul lõppeski peale meie sõitu ja oligi kogu muusika ja algas sel aastal tavapärane PWA- professional waiters association. Ring jäigi lõpuks pooleli, sest järgneval neljal päeval rohkem tuult ei tulnud. Kokkuvõttes läkski arvesse vaid kaks sõitu. Minu koht 24., aasta edetabelis 18.
Sellega on minu võistlushooaeg selleks aastaks läbi. Mida kokkuvõtteks öelda? Lootsin pisut paremat tulemust ja ma usun, et mu hetke koht ongi tegelikult pisut eespool. Aga kahjuks olen sel aastal võrreldes konkurentidega saanud teha plaanitust vähem veetrenne. Küllap oli oma roll ka aasta alguse kilekott-uime-taha-kõikidel-võistlustel-saagal. Kui aga on vähe veetrenni aega, kaob hea tunnetus ja koos sellega ka enesekindlus ja nii need vead sisse tulema hakkavad. Samas kiirus on mul endiselt hea. Selle kinnituseks ka eesti naiste kiirusrekord kevadisel Pransusmaal.
Üks väike probleem on siiski ka varustusega seotud. Tabou lauavalikus puudub mulle sobilik 76-78 mm laiune laud. Sel hooajal olid kõik sõidud eksklusiivselt vaikse tuulega, mis oleks just sellisele suurusele sobinud. Nüüd aga pean kasutama enda kasvu kohta pisut liiga suurt ja selle tõttu kohmakat ja aeglasemat 81 mm Manta 128L lauda. Arutasin seda ka Rossiga, kes Tabous põhiliselt laudu testib, kuid tema ei osanud paugust sellele midagi vastata – mehed sõidavad kõik ju veel suurema lauaga.
Loomulikult oleks ideaalne, kui saaks teha nii, et testiks enne kõik ühe brändi lauad ja purjed läbi ning valiks siis kõige sobivama purje- ja lauabrändi. Siis aga kasvaks niigi suur eelarve üle pea. Siinkohal pean veelkord tänama Monty Spindlerit Loftsailsilst, kes mu tehasetiimi võttis ja tänu kellele on ka varsutsue muretsemine muutunud oluliselt lihtsamaks. Eestis on levinud jutud, et Loftsailsis on viimasel ajal vähe testijaid. Tegelikult see nii küll pole, need on superhead purjed. Sirge peal oli kiirus täiesti võrreldav ning ka eesotsas oli tüdrukuid Loftidega.
Minuni on jõudnud ka kuuldused, et minu lugematute fännide hulgas tekkis suur segadus, kui ma oma surfiasjad võistluste ajal müüki panin. Ärge muretsege, ma ei kavatse lõpetada- lihtsalt on vaja selle hooaja asjad ära müüa, et asemele saada uued ja veelgi kiiremad 2017 aasta Loftsails Racing Blade purjed. Kuna Eestis on surfiasjade järelturg pea olematu, siis tahaks teha isa garaaži rohkem ruumi uutele 2017 aasta asjadele. Siinkohal ka üleskutse: ostke mu asju, sellega toetate Eesti sporti ja mitte nagu tavaliselt- mõne protsendisajandiku ulatuses- vaid 100% ulatuses. Lisaks saate superhead, värsked (2016) ja väga hästi hoitud Loftsails purjed ja Tabou Manta lauad. Kes ei tea, kui hea on Manta- soovitan lugeda Pärnu Jürka vanemaid surfipäevikuid. 😉 😉 😉
Miks ma osalen PWAs- kuigi ma täna päris esikohakonkurentsis pole? Sellepärast. et samas ma kindlasti olen oma tasemelt maailma esiotsas ning PWA on maailma tippsari, kus liigub see vähene raha, mis purjelauaspordis täna on. Siit saab reaalseid kontakte ja tutvusi ning siin sõlmitakse sponsor- ja tehaselepinguid. Siin on mul väljakutse ja ka vastav võimalus areneda ja saada paremaks. Täna olen maailmas 18. Usun, et ränkingus vähemalt pooled on minuga samal tasemel ja kohe võidetavad. Päris tippu tõusmiseks ja esikoha eest võitlemiseks peaksin suurendama veetreeningute arvu. See ongi kavas- Monty kutsus mind Tarifale 2017 aasta purjesid testima ja kavas on ka laager Tenerifel koos teiste PWA naistega.
Kahjuks ei õnnestunud mul sel aastal osaleda Eesti meistrivõistlusel. Seda tänu sel aastal rakendatud süsteemile, kus võistlusest etteteatamise aeg on vaid paar päeva ja need on kahjuks kattunud ka välisvõistlustega, mis on olnd minu kalendris. Nii ei saanud osaleda kevadel, kuna võistluse väljakuulutamise hetkel olin juba lahkunud Slalomi MMle Horvaatias ja samamoodi toimus võistlus nüüd, kui olin Taanis PWA-l. Mis teha, elu on ebaõiglane. Võib olla kannataks ikkagi Eesti tiitlivõistlused muuta tagasi kalendrivõistlusteks, pisut pikema etteteatamisajaga? Siis ehk saaksin ka edaspidi osaleda. Praegu olen nagu kehvas seisus, pean sponsoritele seletama, miks ma ei osalenud.
Lõpuks sooviksin tänada oma sponsoreid. Kõigepealt Andres Kukk ja Tarcona, tänud toetuse eest, tänu sellele sain osaleda välisvõistlustel. Suur tänu Monty Spindlerile Loftsalsi usalduse ja suurepäraste purjede eest. Papa ja Surfhouse- tänud aastatepikkuse ja jätkuva abi eest varustuse soetamisel. Kultuurkapitalile toetuse eest. Ju muidugi “last but not least” EPL ja Tõnis Kask, ei ole võimalik, et midagi ununeb ära või jääb hiljaks, Tõnis tuletab selle ikka meelde. Viimasel ajal on Tõnis leidnud aega isegi õigekirja vigade parandamiseks minu emailides.
Suur tänu kõigile ja peatse kohtumiseni rannas.
Annika Valkna
Loftsails, Tabou
EST14
Annika Valkna EST-14 