Täitsin Karmo surfiajajaloo küsimustikku ja see oli päris tore trip down the memory lane. Hakkasin ühest otsast kirjutama ja oleks ilmselt kirjutama jäänudki aga mõtlesin, et mul on oma heietuste jaoks ju tegelt oma blogi, täiesti soiku jäänud teine. Puhuks siis värsket tuult siia karantiinipäevikusse?
Teatavasti pole ma viimased 3 a merele saanud. Ma sain hoopis lapsi, kaks tükki, üsna järjest ja kogu mu aeg ja energia on nende marakrattide kantseldamisele kulunud. Surfiblogi on siinkohal kohe täitsa naljaks pidada, kui tegelikult passiks emme-blogi märksa paremini. Aga jään ikka surfi juurde. Ma püüan hakkan siia vaikselt, nii kuidas aega leian, lisama mineviku surfihetki. Need on need jutud, mida keegi tegelikult kuulata ei malda, sest tahaks juba ruttu-ruttu oma emotsioonid letile laduda.
Päris algus:
Ma arvan, et see võis olla isaga Salmistul. Ma olin 12. Isa läks Salmistule surfama ja saime sõpradelt laenuks starboard GO laua ja isa rigas mulle väikese purje. Lause esimene pool võiks reeta, et kui isa juba surfama läks, siis minul polnud seal kuigi palju selle algaja varustusega teha, sest õues oli tõsine surfi-ilm. Nii ma murdsin esimesel korral surfates lainetes ka oma esimese masti.
Pirita 2015
Foto: J. Ree
Annika Valkna EST-14 