MM ja uued kogemused

Hei,

start

Nüüd paar päeva oleme olnud Võrtsjärvel, eelmine nädalavahetus oli eestikad ja seal sain esimest korda katsetada hibernaga slalli, mis on ikka haigelt lahe. Carving, ja inerts ja adrekas ja…meeldib, meeldib, meeldib!!!

Aga täna oli kursisõit, ehk üks suur küsimärk. Alustuseks naerdi mu kaasa võetud Race kelk välja – see olevat vaid üks suur pidur. Sain siis Raivo(Kendi?) race kelgu – kaks uisku taga, toru ees.

Läksin purjesid jääle viima, kukkusin ühe jalaga läbi jää, jooksin autosse, vahetasin megakiiresti riided, saapad, kaitsmed. Uuesti jääle, proovima, kas puri on paras, puri oli paras. Ootasime, vihm, ootasime ja siis tuli päike ja koos sellega ka esimene start. Kursisõidu start on nii, et kõik seisavad joonel. Igaühele on ränkingu järgi märgitud kohtadel ja ootavad kohtuniku järgi, kes peab tõstma rohelise lipu ja kui ta selle langetab siis on start.

Esimeses stardis koperdasin kohe alguses – jää on megalibe ja panin käna. Juba niisked kindad olid läbimärjad ja sõidu lõpuks enam näppe ei tundnud. Asi oli nii hull, et ma mõtlesin poole sõidu peal, et ma ei sõida rohkem, nii valus. Sain siis laenuks kindad((Aitäh!), mis mul päeva lõpuni välja vedasid). Pärast sõitu läksin purje vahetama kalda alla, sest tuul oli langenud. Siis millegi pärast oli selle stardiga jube kiire, eelmist starti ootasime megakaua, niiet kui ma stardi alasse tagasi jõudsin, siis oli kohtunikul lipp põhimõtteliselt juba üleval ja ma startisin mingist täiesti suvalisest kohast.

Ühes sõidus panime Allikveriga kokku. See oli mingi segane lugu. Võtsime üksteise järelt alumist märki, mina läkisn märgist tervamalt üles kui allkiver. Muidugi ma ei arvestanud, et ta mingit maailma kõige teravamat kurssi sõidab, pärast seda kui ta maailma kõige laiema kurvi võtab. Enivei panime kuidagi sisse üksteisele ja piruetitasime. Imekombel olime ise terved ja arustus ka. Šokis ja läbimärjad aga korras.

Põhimõtteliselt läksid kõik sõidud selle märgi all, et ma käisin koguaeg käna. Enamasti halsis, sest allatuules on kiirus nii suur, et kui ma halsin ja laua pooleldi ära keeran, siis  näiv tuul pressib mu koos purjega pikali. Päeva lõpuks ma sõna otseses mõttes TILKUSIN. Lõpuks, enne viimast sõitu (see külm paneb vist pea ka aeglasemalt tööle), otsustasin, et ma ei sõida enam selle lauaga, millega ma ainult kukkuma pean ja võtsin ühe hiberna sarnase laua, millega oli lausa lust sõita. Noh, suva, homme paremini ma loodan, ja siis saab seda slalli asja teha. juhuu!

Päeva lõpuks oli megakülm olla, tilkusin autosse. MMi toimub Võrtsjärvel, ma elan 60km võistluspaigast eemal – Tartus, st iga hommik ja õhtu sõidan natuke alla tunni kohale ja tagasi. St hommikuti väga palju ajapuhvrit ei ole ja kui midagi maha jääb, siis järgi nendele asjadele ei lähe. Loodan, et mu riided homseks ikka ära kuivavad.