PWA Alacati 2013

Sel aastal tulime Türki natuke varem. Eelmine kord oli näha, et saabumine õhtu enne võistlust ei ole hea mõte, sest ei jõua asukohaga tutvuda ja korralikult varustust paika trimmida. Niisiis saabusime juba kolmapäeval. Muidugi kolmapäeva öösel kell 3, mis järgmise päeva kuumuses andis tugevalt tunda. Sõita jaksasin umbes 20-30 minutit, peale mida olin kätest ja jalgadest pehme. 33° kuumus tegi ka loomulikult oma töö.

Neli päeva enne võistlust hakkasime siis asju timmima. Pirital olen sõita saanud ainult 126l laua ja 8.6 purjega. Mõni üksik kord ka 7.9 ja 113l lauaga, mis muidugi ei tähenda, et trimmid ja kardaani asukohad paigal oleks, oh ei, siin algas kõik otsast peale. Sile meri ja suhteliselt ühtlane tuul, kaldasse saab põhimõtteliselt kinni sõita, sellesuhtes oli settingute muutmine küllaltki lihtne.

Mida päev edasi, seda rohkem kuulsuseid merel näha oli. Kes tegi rohkem, kes vähem. Naised üldjuhul vähem, olin nagu segane: triikisin üksinda merel, üritades aru saada, kuidas või mismoodi parem on. Arvan, et sain ka.

Täna siis esimene võistluspäev. Prognoos lubas ainukest päeva, kus on väikeste asjade ilm. Nagu eile, kui sõitsin 98l ja 5.7 purjega. Aga kui me hommikul registreerimisega tegelema hakkasime, siis ainukese võistlejana puudus tuul. Lõpuks kui sõidud peale hakkasid oli tuul ka kohale jõudnud aga mitte rohkem, kui täpselt parajalt 7.0 jaoks, aga valisin tuuleaukude tõttu hoopis 7,9 ja 113l laua. Meeste heatides oli ka palju valestarte, mistõttu hakati naiste sõitudega pihta alles nelja ajal. Tegin enne sõitu paar prooviotsa, kiirus tundus hea ja halsid ka kindlad.

Naised olid jagatud kahte gruppi, mis tähendas, et ühes rupis oli 13 naist. Edasi pääseb 5 paremat. Eestikatel on see ju enam-vähem tavaline aga PWAl liiga palju. Küll oli märgis kitsas, küll oli stardis kitsas. Vähemalt puhus tuul (Meil pole vahel sedagi eestikatel ja siis jäävad eestikad ära)

1. sõit

113l tabou manta ja 7.9 gaastra vapor

Esimene start läks mul ülihästi aga kahjuks oli general recall, püüdsin aru saada, et kes see olla võis – ega ometi mina – aga keegi mulle ei vehkinud seega eeldasin et see mina polnudki. Oli hoopis Ukraina tibi, pärast vaatasin. Ma muidugi ei garanteeri, et ka mina üle polnud, aga kuna kõik naised ronisid sinna paadi alla, siis mind ei pruukinud lihtsalt piisavalt nähtaval olla.

Igastahes teiseks stardiks sain kella käima alles 2. minuti peal (siin 4 minuti start), mis väga hea ei ole, sellest hoolimata õnnestus positsiooni valik stardiliinil päris hästi. Läksin keskelt, pigem pin-endist. Esimeses allatuules niivõrd alla lastes ei ole naistel kiiruste vahe nii suur, et paadist startijadoma turbotuulest midagi võidaks (võib-olla Sarah-Quita). Olin märgis 5-6-7 positsioonil, halss oli lõpetatud, hakkasin edasi sõitma…KUNI FIN-13, Marianne Kaplas mulle tuimalt külje pealt sisse pani. Sinna see sõit läks. Üritasin, mis ma üritasin teisi kätte saada (märgipikkune vahe kahanes poole märgi pikkuseks), lõpetasin ikkagi kohaga luuserfinaalis. Kusjuures märgis oli ruumi väga napilt ja kõik kohad olid tüdrukuid täis, ma ei kujuta ette, mis imeläbi ta lootis sinna vahele pressida, ütleb küll, et tal väga kitsas kaar aga võiks ikkagi realislikuks jääda, et kui märgi juures ruumi pole, siis ei saa sinna trügida, mis loomulikult oleks tähendanud tema jaoks sellest sõidust loobumist, mis (ma saan ju aru – võistlus, eks) ei tulnud kõne alla.

Sõitsin sõidu lõpuni ja hakkasin luuserfinaali krüssama ja siis nägin, et ka minu laud ei ole erilisem kui teistel ning ei pea vastu, kui sellele uimega külje pealt sisse panna. Enne meie sõitu oli mitu valestarti ja aeg tundus venivat nii kaua, et ei tea palju vett sisse juba läheb, käed läksid ka ärritusest verd täis. Mõtlesin, et saaks kaldale ja laua ära parandada või, et oleks võinud ju käia kaldal oleks ikka starti jõudnud aga teip oleks augul peal. Sesuhtes mõtted olid mujal. Püüdsin keskenduda aga stardipositsiooni ei suutnud ikkagi valida. Läksin kaatri juurest, kust lähevad ju kõik ja jäin natuke hiljaks ka, mistõttu jõudsin märki 7-8 kohal. Kolmandas halsis panid kreeklane ja Jaggi kokku ja sain kreklasest ette. Maria Andresist sain ka korra kiirusega mööda aga trügis järgmises märgis vahele, kuigi ma oma arust sinna talle ruumi ei jätnud, tuli lihtsalt kriisates ja mõtlesin et see üks koht pole väärt teist samasugust auku vastaspoordis. Kokku jäigi siis luuserfinaali 6. koht. Naisi on 22.

Homme on tuult vähem, mis mulle tegelikult sobib, sest ma ju eestis ainult suure varustusega sõidangi.

Conil cup 3. ja 4. võistluspäev 20. oktoober 2012

Elisest ei ole palju rääkida. Oli tugeva tuule prognoos ja sellele vastavalt oli ka tugev laine. Rigasin 10.0 purje ja kui merele mineku aeg oli siis tuli kaldal oodata, et kohalikud aitaksid kamasid vette tassida, sest laine oli megatugev, lükkas ja tõmbas nii kuis jaksas. Johnil vedas, kukkus korra sisse küll peale üht 2 meetrist lainet, mis ta ees murdus aga uut talle peale ei tulnud ja ta sai minema. Kui ma nägin, kuidas 10 purjega osad tüübid lendavad, siis korraks kaalusin ka üldse kogu üritusest loobumist, nagu juba paar inimest targasti olid teinud, aga nii lihtsalt alla anda ma sel hetkel ei osanud.

Tagantjärele on nüüd hea tark olla, et puri oli nii kui nii valesti valitud ja laine oli ilmselgelt liiga suur jne. igastahes. Kui minu kord oli merele minna, siis adrenaliin oli laes ja lained murdusid võimsalt ega paistnudki otsa lõppevat. ühel hetkel hispaanlased otsustasid, et on õige aeg minna ja sain isegi veestardiga minema aga juba tuli üks sein, mis mu pikali tõmbas ja teine sein mis mu purjele täiega ära tegi. Mastile ka. Ja uim sai kannatada. Laine rullis mind ennast nii, et ma ei saanud aru, kus on taevas, kus maa. Kui pinnale tulin nägin ainult lauda ujumas, purjest polnud jälgegi, oli laua all rullis, koos purunenud masti ja kõikide värkidega.Niilühikeseks see surfipäev jäigi. Hiljem läksid hispaanlased lainet sõitma. Sellises kohas on võistlused. Siin viimane hetk enne lainerulli jäämist.

Täna öösel sadas korralikult vihma ja hommikul oli veel suhteliselt tugev tuul ja korralik laine. Sel korral siis küsiti kõigepealt mult, et mis ma mõtlen, mille peale ma ütlesin, et ma sellesse lainesse enam ei roni ja seda arvamust jagas paar inimest veel. Siis otsustati kogu rahvaga sadamasse minna, mis on umbes 2 kinomeetrit eemal. Praegu arvan, et see oli ainuõige otsus, sest need mäed, mis merel olid solvuksid, kui ma neid lihtsalt laineteks kutsuksin. Nimelt, oli öösel ookeanil torm.

 

 

Ainus puri, millega täna merele võisin minna oli siis 11.0. Mehed sõitsid ka üheteistkümnestega. Uime panin väikesema, et laines hakkama saada ja see korvas 10.0 purje puudumist ka. Igastahes stardiliin oli vist 20 meetrit pikk, umbes 10 sekundit. Päris hea tegu oli siis seal startida, selle laine ja NB! vaikse tuulega. poole liini pealt startides ei saanud vasakuga üle, sest kaatri ankru nöör jäi ette ja paremaga kui lainega ei jopanud, siis ei saanud paremaga ka üle, eriti kui ma nagu alati kuidagi lootusetult teiste taha või alla jään. Miks?

Sest ma ei taha varustusega riskida, kui korraldajate idiootne otsus on teha stadiliin nii pikk, et sinna ei mahuks kõik võistlejad seismagi, rääkimata üheaegsest lendstardist – seda siis nii vasaku kui parema halsiga. Fernando panigi ühele teisele kohalikule 12 cm pikkuse augu lauale sisse. Sõidu ajal tuul keeras, mille ära tabamise eest ma siis kohad tagasi sain esimesel ringil aga kuna sadas mingit vihma ja oli igati rõve ilm, siis panin teise ringi allatuules korralikult üle, õnneks kohti ei kaotanud aga ühe koha oleks saanud võita vabalt. Homme ähvardavad jälle rannast peale saata, et sponsoritlele meele järgi olla. Ei ole lahe. Nüüd kui vihma ka sajab, siis ei ole üldse lahe.

Conil cup 2. võistluspäev 17.oktoober 2012

Hommikul rannas selgus, et tuleb taaskord tuult oodata. Koosolek lükati kella kaheks ja niikaua passisime ja lõime aega surnuks nii hästi kui oskasime. mina näiteks lugesin raamatut. Igatahes, kella ühe ajal andis juba mõnuga tuult ning ma rigasin kümnese purje üles, mis jäigi õhtuni üles sest merele oli kella 2 ajal mõtet minna ainult 11.0 purjega, tuult 9-10 knotsi.

Päeva nõrk koht on stardid. Ma lihtsalt alati olen seal kõige viimasena ja kõige halvemas kohas. Peaks meelde jätma, et venelaste lähedalt startida ei tohi, sest kui nad kambakesi kõik stardiliinil seisma jäävad enne/pärast starti, siis on enda start ka luhta läinud. Muidugi stardiliin ise on ka ‘megapikk’, oma 35 meetrit heal juhul ja paremaga startides tuleb kohe kalda alla sõita kus vahel veab, vahel ei vea selle tuulega. Niisiis enamustes sõitudes sõitsin järele rahvale.

Nendel võistlustel sõidan Gaastra vana lauaga ja nüüd on ainuke, mida ma kahetsen see, et ma terve suve selle suure laevaga mässasin. Ja seda suve oli mul niigi vähe.

Kokku tehti täna 4 sõitu, millal kahe sõidu vahepeal tuli kaldale tulla. Enne sõite saime lõunat süüa, mida kahjuks mulle ei jätkunud vaid pakuti mingit püreesuppi, mis oli küll väga maitsev aga erilist energiat sealt ju ei tule, sõitude vahepal saime õuna ja vett. Niiet peale kolmandat sõitu lendasid mul mustad täpikesed silmade ees ringi, pea pööritas ja kaldale jõudes koperdasin kuidagi telki istuma. Viimase kahe sõidu ülemõistuse halva soorituse kirjutangi juurvilja dieedi ja kurnatuse arvele, viimases sõidus nt käsi tuli poomi küljest lahti ja panin enne finišit katapuldi, muidu oleks isegi okei olnud. Ja muidugi 1 sõit oli 38 minutit. Eelmine 27 minutit ja üldse oli kuidagi jube pikk see rada sellise on-off tuulega.

Selleks et üldse kolmandasse sõitu jõuda pidime ületama tõusulained, mis olid no poolteistmeetrit kindlasti. Varustust aitasid kohalikud vette tassida peapeal ja hoidsid toppi veestväljas, et saaks veestardiga minema minna. Lihtsalt ulme, mis lained siin kalda all on.

Homme siis paremini. jee!

Conil cup 1. võistluspäev, 17. oktoober 2012

Eile oli registreerimine, varustuse ülevaatus ja avamine. Täna siis esimene võistluspäev, mis nagu hommikul tundus, jääb peamiselt rannas passimiseks. Ilm on megasoe. Eestis ei olnud sel suvel kokku ka nii palju sooje ilmu, kui ma neid siin oleku ajal näinud olen, st siis terve nädala jagu järjest 22-30 kraadi. Pealelõunal hakkas tuul tõusma, alguses 5, siis 6 lõpuks juba 9-12 knotsi. 

Rada on vastutuule vorst, võimalusega, et finiš on kuskil kalda all. Seda näidatakse enne starti lipuga. S-1-2-1-F

Kui AP alla tõmmati oli parajasti tõus ja tõusulaine kalda alla selline, et seisad põlvini vees ja laine on ülepea. Varustust aitas mingi kohalik tüüp vette kanda nii, et tema hoidis lauda ja mina purje ja siis ootasime kuni lainetesse auk tekkis ja kui tuli seeõige hetk, siis jooksime. Kui merele jõudsin, siis süda lõi oma 222 lööki minutis, käed värisesid ja pea käis ringi. Päike oli ilmselgelt oma osa võtnud tänasest päevast ja lainemurrus ellujäämine tundus ebareaalsena. 

Merele läksin 11 purjega, mis nagu selgus oli veits valesti trimmitud. Õnneks saab merel kergesti alt järele lasta, mida ma ka tegin arvates, et aega on küll aga kui ma stardialasse siis jõudsin õiendas John, et alla 1 minuti stardini. Niisiis ma Johni järgi startisingi, parem halss oli okei aga vasakul halsil üldse ei toiminud, panin vahepeal trapetsiaasu oma 3 cm tahapoole ja asi läks palju paremaks. Märgis pidin lisapaudid tegema, sest kui merele sõita, siis märki väga ei näinud kuna päike oli nii madalal ja paut tuli liiga tihti mõne teise sõitja järgi. Muidugi viimases allatuules leidsin merest ühe kilekoti, jätsin jala jala-aasa kinni ning ujutasin purje ka, siis mingil hetkel lõi laine silmad vett täis ja päikesekreem voolas silma. megavalus. Muuseas ühest venelasest sõitsin mingi 4 korda mööda ja finišis oli ta ikka mu ees, uskumatu. Ei tea, mis toimus. Kardaani nagu selgus, olin ka lahti jätnud, et ikka kahe sõidu vahel sellega midagi teha oleks jne.

Teise sõidu algus oli paljutõotavam, trapetsiaasad olid õiges kohas, tuult oli ka aga ennäe imet, parema halsiga startijatel oli tuuleauk, john ja hispaanlanna said veel puhtas laines ja ‘tuules’ minema aga ma jäin kudagi õnnetult sinna tuuleauku ja ristlainesse ja üldse kuidagi eriti viimasena sain siis stardist minema. Aga mulle ju ‘meeldibki’ tagant järele sõita, mida ma siis tegingi. Kuigi hispaanlanna sai stardist minema oli ta enne viimast allatuult suhteliselt käeulatuses. Tuul koguaeg vaikis ja rohkem suuri vigasid ei teinud ma ka. Plaan oli, et võimalikult vähe halsse allatuules teha, sest ainult allatuulest sai veel võita. Üleval märgi tuult ei olnud, siis tuli kohe halss teha, et tagasi tuule juurde minna ning kui eesolijad enne ära halssisid, mis ilmselgelt oli liiga vara ja tähendas neile vähemalt kahte lisahalssi, siis hakkaski tunduma, et saab vähemalt neile veel ära teha. Ja siis ma pumpasin niiiiiiiiiii kuidas ma jaksasin. Peasees käis võitlus, et jaksan…ei jaksa…suudan…ei suuda. Ja ma suutsin. Päris hea tunne oli. Selline eneseületus väikestviisi.

No homseks lubab lõunatuult, mis teeb selle laine veel topeltõudseks. Sellist hirmu lainete ees, nagu täna, polegi ma kunagi tundnud, ning kui seal veel ellu jäin, tänu muidugi teiste abile, siis tundus see ebareaalsena, et sellises kohas võistlust peetakse. Rand ise on megailus aga oh, need lained. Nüüd saab ainult paremini sõita.

Alacati PWA 5. ja viimane võistluspäev, 1.september 2012

Täna oli kipperite koosolek julgelt kella 11. ajaks liigutatud. Kui ma hommikul oma heati nägin, siis oli suhteliselt selge, et ma sellest enam edasi ei saa. Alati oli väike võimalus, et kui on neli tugevat, et võib vedada ja saan edasi aga sel korral oli viis tõesti tugevat tüdrukut: Karin Jaggi, Marianne Kaplass, Lena Erdil, Uralp, Maria Andres, mina ja Yaman. Ainuke võimalus oli teha lihtsalt megahea start ja siis vaadata, mis edasi saab, loota et keegi äkki kukub vms?

Muidu essas headis, kuue inimesega, oli õigel ajal liinil 4 inimest, kellest neljas edasi saajana oli see, kes polnud õigel ajal liinil ja neljandas headis, seitsme inimesega, langes 2 tk valestardiga välja.

Igastahes tegin edalegi uskumatult hea stardi, ma arvan, et ma olin no sekundi pealt, sest juba hirmuga ootasin üldise tagasikutse lippu aga seda polnud ja nii ma siis essana sinna märki kihutasingi, kiirus oli hea, sest kuskilt silmanurgast kedagi näha ei olnud, a samas ei julgenud vaadata ka 

Aga nagu juba selge, siis mu halsi tase pole päris maailmatasemel ja jube kenasti pandi must esimeses märgis lihtsalt mööda. Olin siis kuuendal kohal, kolmandas märgis tegin hea halsi ja sain viiendaks aga oli näha, et kedagi kätte ei saa, kui just keegi ei kuku ja järgmises märgis olingi kukkuja mina. Taskaal läks välja ja üldse ei saanud aru, kuidas see kukkumine tuli või mida? Edasi igastahes ei saanud. Äkki oli asi ka selles, et juba kaldal oli kuidagi lootusetu tunne, sest ma lihtsalt koguaeg olin mingis eriti raskes headis, et ei olnud pea sees nii palju jõudu, et see ära händelida.

Kõige nagu ägedam oli muidugi see, et kui ma läksin pärast sõite täpselt üheks tunniks halsse viskama, siis kukkusin sisse ainult 1. korral ja vähemalt pooled olid kenasti glissikad. Lihtsalt võistluste ajaks ilmselt ei olnud selle kohaga päriselt sõbraks saanud. Oleks vaja olnud vaid ühte head trennipäeva, et enesekindlus saada ja laine, tuulega sõbruneda. Võistlusega alustamine ei ole hea, sest mõte on enamasti kinni ja ei taju mis ümritseb või kuidas varustus ja muu tegelikult töötab. Igasuguste vigade märkamine on võistlusolukorras oluliselt keerulisem.

Sain siit äärmiselt hea kogemuse, millest on kindlasti kasu, et saada vaid paremaks. Julgustav oli ka see, kui tüdrukud ütlesid, et mu areng on IFCAga võrreldes väga suur, hoolimata sellest et ma olen sel suvel saanud teha igast vigastuste ja haiguste tõttu minimaalselt trenni. Loodan väga, et see ei jää mu viimaseks PWA etapiks.

Tänaksin siin kohal Isa, Ema, Raoul ‘Papa’ Burmanni, EPLi ja kõiki, kes mind toetasid ja pöidlaid hoidsid.

Alacati PWA 4. päev 01.september 2012

Hommik algas nagu iga eelmine hommik. Lähen randa, tuult on palju, umbes 5.7 purjele, aga valest suunast. niisiis me ootame umbes üheni peale lõunat enne, kui starte tegema hakatakse. Täna ei saanud ega saanud sõite tehtud, tuult oli nii, et 8.6 oli pagides veidi üle aga 7.1 poleks aukudest läbi läinud. Tuuleaukude tõttu katkestati palju sõite ja palju tehti ka valestarte.

1. sõit  8.6 +113l manta + 39 S-

Täitsa sõidetav, aga vastas stabiilsed tüdrukud, kes eriti hullu märgis ei pane ja sisse ei käi. St mu ainus võimalus oli hea start. Eriti õnnetult jäingi starti hiljaks, sest ma arvasin, et nii kui nii kõik lähevad ülevalt kaatri juurest, niiet märgi juurest startides on vaba tuul ja vaba meri aga kuna oli tuuleauk, pidid kõik üleval allatuult laskma ja mulle peale, segatud tuules ei saanud õigel ajal käima ja jäin starti hiljaks. kohad jalgatigi stardis. Ma just ootasin, et on tugev tuul, et saab korralikult lennata aga just meie stardi ajal oli tuult vähem ja väikesem uim ja tugeva tuule trimmiga puri lihtsalt ei toiminud nii hästi kui ma lootsin. Järgmine start tehti ära ja järgmine katkestati, kuna tuult ei olnud piisavalt.  Halssides midagi ei muutunud. Viimases märgis oleks Ukraina tibi napilt kätte saanud aga ta  sai enne käima.

2. sõit 7.1 +100l manta+36 S-

Et vältida eelmise stardi kordumist tõmbasin kaugemal käima aga kuna ma nii kaugelt ei taju eriti hästi, kaua ma starti lähen, siis olingi stardis veidi liiga vara ja lasin enne starti tugevalt alla tuult. Õnneks kedagi tulemas ei olnud niiet see kolm seki mis ma vara olin võttis ainult stardi kiirenduse maha ja start ise oli suhteliselt okei. Esimeses märgis lihtsalt  kontrolli enam ei olnud ja panin ühe türgi pliksiga kokku. Mõtlesin vist et olen väiksem kui tegelikult. Väsimus annab väga julgelt tunda, sest stardiliini ja aega ei taju päris õigesti, märgiruumi ei taju, ja kui tasakaalu kõikuma lööb, ei oska õigeid otsuseid teha, et mis jalaga või kuidas taskaal taastada. Samas pidin proovima sinna märgi vahele trügimist, sest kui ma kõik oleks eest lasnud, siis poleks lihtsalt võistlemisel mõtet.  Igastahes väsimus kontides ja edasi ei mahu. 

Homme on siis plaanis viimane sõit. Eks näis, loogika järgi peaks tulema suht raske heat.

Alacati PWA, 3 päev 30. august 2012

Mul on täna sünnipäev 🙂

Öösel ma eriti hästi magada ei saanud, sest õlg valutas ja aeg ajalt andis tunda endast, nii et pidin üles ärkama. Hommikul oligi selline tunne, et keha on väsinud, nõrk ja energiat ei ole. Veepudeli kork oli ka uskumatult kõvasti kinni pandud.

Igastahes, mere äärde jõudes tundus, et tuleb jälle 5.7 ilm. Kuna tuul oli aga valest suunast, siis üsna pea vaikis täiesti maha ja hakkasime suuremaid purjeid rigama. Meeste esimene sõit katkestatigi ja lubati nad kaldale suuremaid purjeid valima. Samal ajal testisin oma suuremat varustust 8.6 + 113l manta + 41 S-, mis toimis vaikse tuulga hästi ja isegi natuke kui tõusis siis oli veel hea.  Läksin üsna pea peale meeste heatide alustamist oma starti ootama. Selle ajaga, kui ma ootasin tõusis tuul nii megalt, et mul oli ulme ülepurjestus. Sõitsin sama varustusega, mis mehed.

Tekkis väike paanika, sest esiteks ma tundsin ennast nõrgana. Ei jaksanud õieti kaldalgi püsti seista, rääkimata suurest ülepurjestusest. Teiseks oli hirm, kuigi kõik oli tegelt kontrolli all, aga pea sees polnud valmis selliseks katsumuseks. No start oli hea, ja esimesed kaks halssi ka olin seal edasisaajate hulgas ikkagi aga kolmandas halsis tuli tugeva pagi just sel hetkel, kui hakkasin purje flippama, ühe käega sain juba poomist ja siis tõmbas mu põlvili lauale ja lõpuks vette. Sinna see finaalikoht jäi ka. Lõpetasin viiendana.

Sain teha pika pausi ja puhata. Meenus, et hotellis peaks olema glükoositablette. Isa tõi need mulle ja siis võtsin u 5 tükki sisse ja kohe oli tunda, et veri hakkas tööle ja pea oli taas terav. Tuul oli endiselt sobiv 7.1 + 100l+36 S- komplektile, millega järgmisesse starti läksingi.

Tundsin kindlalt, sest eile oli sama kama ja teadsin et kõik peaks selle kamaga toimima, väsimus oli ka kadunud, kuigi tuul langes veits. Enne starti tõusis tuul tugevasti ja 7.1 oli täpselt paras võistlemiseks. Heati sõitsid Marion Mortefon, kes kindlalt ja pikalt selle sõidu kinni pani, ja oli võitjate finaalis kolmas. Greta Benvenuti, itaallanna, kellel on küllaltki agressiivne sõidustiil ja mitmeid kordi võitjatefinaalis olnud. Marianne Kaplas, kes eestikatel head taset näitas, kiire ja kitsa halsiga. Maria Andres, kes pole veel kordagi finaalist välja jäänud v.a. 1 valestart ja vähemalt pooltel kordadel võitjate finaalis jaaa mina. Tundus, et siin polegi midagi teha.

Start oli mul hea, esimesed halsid läsime ka kindlalt järjekorras, ei olnud mingit jama märgis. Tundub, et kõige nõrgem ongi mul kolmas halss, mis on muuli all, mingis naljakas laines ja kus mul alatasa purje lappama võtab, nagu selgi korral. Õnneks sain kiirelt ülestõmbeotsast kinni ja puri jäi kätte ja edasi. Viimane halss pidi glissikas tulema, sest muidu oleks Maria mu kätte saanud, ja uskumatu, oligi glissikas ja midagi ei juhtunud. Lõpetasin jälle ulmeraske headi neljandana.

Vahepeal ikka mõtlen, et kes see inimene on, kes neid heate kokku paneb, sest meie poolfinaalis olid siis Marion Mortefon. Greta Benvenuti. Marianne Kaplas. Sarah-Quita Offringa. Karin Jaggi. Lise Vidal. Mina ja türgipliks. Korraks mõtlesin, et mul pole mõtet oma õnne testima minna, et lähen kohe luuserfinaali aga lõpuks otsustasin, et iga tehtud halss on ikkagi sammuke paremaks. Start oli hea, kuigi startisin natuke alt, ilmselt mitte piisavalt, oleks võinud veel madalamalt minna, sest naistes on ainult Sarah-Quita ja Karin Jaggi need, kes paadi juurest tulles hirmsa pidelliga kõigist mööda panevad, teised pigem kaotavad sealt. Seetõttu pole ennast sinna sättinudki. Esimese märgi juures jäin grupi keskele, igalpool, nii üleval kui all oli inimesed ja pidin alt ära laskma, et enda halss ära teha, samala ajal, kui kõrgemal mingid tibid hullu panid ja halssima hakkasid, niisiis edasi sõita ei saanud, alla keerasin niipea, kui alt vaba oli ja nägin, et mul on täpselt minu kaare jaoks aken, kust läbi sutsata ja siis viimasel hetkel Jaggi keeras oma laua vastu tuult ära ja täpselt mulle nii ette, et ma sain ta laua vööri alt läbi, aga tasakaal läks nii mul kui tal. Üldse imestan, kuidas mu esimene jalg terveks jäi. Ilmselt siis oli see juba tast möödas vms. Karjus mulle, et ma olen hull. no okei aga mul ei olnud mitte mingit muud võimalust, edasi sõites oleks mulle ikkagi sisse pandud ja seal oli ruumi, või nii ma arvasin. Sõitsin lõpus viimasena kenasti sõidu läbi ja läksin luuserfinaale ootama.

Luuserfinaali start oli hea, nii uskumatu kui see ka pole, siis oli esimeses märgis täpselt sama keiss mis enne. Naised lähevad märki mingi 3 või 4 reana, nii et kui meil oleks reeglid, siis peaks alumised enne ära laskma aga kuna meil ei ole, siis seal käib ikka korralik paugutamine. Ma ootaisin, et mul alt ja eest vabaks läheks aga samal ajal 1 tibi kes must kõrgemal oli kiirendas ennast minu laua ninast mööda, õnneks ma nägin seda ja lasin samuti alla ära, et vältida talle lihtsalt külje pealt sisse sõitmist ja siis panme vähemalt väikesema hooga kokku. Täitsa hull, ma ei kujuta ette, mis ta mõtles, et ta sõidab läbi must või? Sest ta läks nii lähedalt mu laua ninast, et ma arvan et sinna jäi mingi max 10 cm, siis, kui ma allatuult keeratud sain ja siis oligi umbes nii lähedal kõrval mul, et lauad panid külgedega kokku, tema natuke eespool kui mina. Täitsa ulme, mingi sõge pisike prantslane. No ma ei tea tõesti, kas ta üldse midagi mõtles või pani lihtsalt silmad kinni ja lootis, et läheb õnneks.

Ma olin nii närvis, õnneks sain suht kiiresti purje kätte ja panin siis edasi, sest päris kõva pagi oli ja siis on mul kiirus päris hea, järgmises märgis sulpsutati ka purjesid ja vaatasin, et ma täpselt mahun sinna vahele. juba hakkasin rõõmust rõkkama, et ollallalalla, ei olegi viimane, vaid viies, sest kolm tibi olid maas aga järgmine hetk oli laua nina sügavalt laine all ja kui purje ka samal hetkel peale tõmmata, ei ole enam kuskile sõita, kui ainult  külili vette ja sealt ma enam purje kätte ei saanud. Oi ma olin niiiiiiii pettunud, et kuidas ma lihtsalt niii lolli vea tegin jälle. uskumatu no, kõik kaardid antakse kätte aga ikka mängin vales järjekorras maha.

Eilne DSQ tõmbas ka hommikul jalad alt ära, sest kui ma küsima läksin, viidates kindlale reeglile, mis ütleb, et kui keegi on 1 minuti ajal kolmnurgas, siis tuleb ikkagi tõmmata valestardi lipp üles ja start uuesti teha, aga kuna seda ei tehtud, siis on ju ainult õige, et kedagi ei olnud selles kolmnurgas, st siis mind. Pluss stardikaatrist öeldi, et ma tulin üle stardiliini, kui stardini oli 20 sekundit. Siis valeltpoolt. Nagu mida iganes!!! Ma mäletan, et 48 sekundi peal tiksusin stardiliini poole ja mõtlesin, et kuram, oleks võinud ikkagi kaugemale sõita ja lubada pikemat kiirendamise ala. Aga kuna ma polnud oma halsis kindel, siis ma igaks juhuks jätsin aega, et kui vette kukun vms. Jutt mingist 20 sekundist on täielik idiootsus. Ma ei jõuaks selle ajaga elusees stardiliinist üle sinna kohta, mida võib pidada minimaalseks kiirenduse alaks, teha halss ja tagasi kiirendada.Kui lõpuks aru saadi, millele ma viitan, siis küsiti, et kas ma tahan, et siis kogu see sõit uuesti tehtaks? mille peale ma mõtlesin, et ei hakka draamat korraldama, kuigi praegu on olukord selline, et mingit reeglit, mille alusel mind maha võeti pole olemas.

Siin video sellest nöörist, mis mulle esimesel päeval ette jäi:

watch?feature=player_embedded&v=qsir2K57MTg

Alacati PWA 2.päev, 29.august 2012

Hommikul läksime randa teadmisega, et täna tuleb päris kõva laks, samaväärne eilsega või isegi veel rohkem. Rigasin 5.7 ja läksin seda testima, tundus, et see puri jääbki. Kui meid merele saadeti, siis oli tuul nii palju langenud, et 5.7 enam kohati glissi ei saanud ja kui stardiaalasse jõudes nägin, et AP tõmmati üles, siis läksin kohe kaldale purje vahetama. Võtsin oma 6.4 ja sõitsin merele, teise kaldasse ja tiksusin. Ülejäänud vist saadeti ka kaldale, sest merele enam kedagi ei jäänud, niisiis läksin ka kaldale tuult ootama. Tuul langes ja tõusis ja vahepeal rigasin oma suuremaid purjeid ja laua panin valmis.

Kui start läks, jäi varustuseks 6.4 + 100l manta + 33 Select

4. heat  oli mul start ülihea, nagu selgus, siis parim start sellest pundist aga kõrgemat tulijad panid kiirusega mööda, halsis olin teine aga kuna halsid veits aeglased, siis Cagla pani lühema halsiga mööda, Lena oli essa. Kaugelt oli näha, et keset rada on suuuur tuuleauk ja kuna oli ka väike krüss, siis ma teadsin, et ma oma väikese uimega sinna välja ei lähe. Õnneks see sõit katkestati. Tuli väike paanika, et on samamoodi nagu IFCAl, et ei jõua pea sees valmistuda aga õnneks sain ka järgmises stardis päris kenasti hakkama ja olin kolmas kolmes esimeses märgis, neljandas oli närv sees ja panin väikese kukkumise aga õnneks sain kiiresti veestarti ja vahe järgmisega oli piisavalt suur, et ikkagi neljandana lõpetada. Mis tähendas, et ma sain edasi!!!!

Poolfinaalis jäin ülevalt sõitjate varju ja siis ei saanud kiirust päris head ja märgis mõtlesin lihtsalt rahulikult võtta, aga üks tüdruk kukkus mu lähedal just sel hetkel, kui ma hakkasin purje flippama ja lükkas oma purje ette mulle, sain kiiresti reageerida ja mööda sõita aga ikkagi kaotasin tasakaalu ja kukkusin vette õnnetult, et ei saanud purje kiirelt kätte. Otsustasin ikkagi lõpuni sõita, mis sest, et viimasena. Ikkagi lõpuni ja siis kähku luuserfinaali.

Start ise näeb välja selline, et 4 minuti signaal oodatakse kuskil paadi lähedal või vastaskaldas ära, siis ma umbes 3 minuti peal sõidan korra üle stardiliini, teen 2 minuti peal muuli all, seal, kus on esimene märk kas jibe’i või paudi ja siis tagasi üle stardiliini ja siis veel jibe ja stardi kiirendusse.

Luuserfinaali start läks täiesti metsa, sest kui vastas kalda all oodata siis vahepeal tuult ei ole ja just sel hetkel, kui oleks pidanud starti minema, polnud tuult. Ja veel ma kukkusin muuli all ja hakkaski kiireks minema, peale stardiliini tegin siis suht kohe halsi, et mitte starti hilineda, kui peaksin kukkuma vms ja siis ei jäänudki kiirenduseks eriti ruumi, mingi ime läbi start ise ikkagi kõige halvemini ei läinud aga igast lolluste tõttu ei saa seda lugeda õnnestunuks. Tulin alt poolt ja mul siis lühem tee märki, sain kiirus ka heaks ja olin sisi kõge alumine ja märgis, nagu live ticker mulle ütles, esimene aga halss on aeglane siis saadi mööda must.  Igastahes  enam halssides ei kukkunud ja lõpetasin selle sõidu 5 kohaga. Aga nagu selgus kaldal, siis no ma ei tea, see pidi ikka päris napilt olema, et olin 1 minuti peal kolmnurgas, mille moodustab paat, pin end ja essa märk. Ausalt, ma ei teadnudki, et see reegel slallis ka on, siis oleks pressinud ennast ülevaltpoolt kaatrit, et elimineerida igasugune risk. Raske viis reeglite tundma õppimiseks, aga noh vead on selleks, et neist õppida.

Varustust sai muudetud ja muretsetud, et mis panna jne. Lõpuks jäi 100l manta aga purjeks 7.1 ja uim Z 36 S-

Järgmine heat tõotas tulla eriti raske. Sarah-Quita Offringa, Delphine Cusin, Karin Jaggi, Fanny Aubet ja Lise Vidal, kes kõik stabiilsed ja kiired. Start oli väga hea ja märgis olin eesotsas aga aeglase halsiga kindlalt viies. Õnneks olin kiire ja eest saadi ära ainult halssides, mis mul tulid ka välja, kui kedagi enam ei seganud. Viimasesse märki minnes oli selge, et ainuke võimalus finaalidesse saada oli see, et keegi ees kukub ja ma saan neljandaks ja ennäe imet üks prantslane panigi sisse ja mina mõtlesin teha kindla peale rahuliku halsi, mis paraku läks väga pikaks ja aeglaseks. Tuulepagi tuli ka sellise suunaga, et pidi finišisse veits krüssama ja ma kuulsin, kuidas tagant keegi tuleb lähemale ja lähemale ja lähemale, kirusin peasees oma aeglast halssi ja hoidsin hinge kinni, ma ei julgenud ühtegi lihast liigutada, lihtsalt hoidsin asendit, näos ka ükski lihas ei liikunud ja uskumatu ma olin oma jaoks võitmatust headit edasi saanud. Täitsa lõpp, ma olin niiiiiiii õnnelik.

Niisiis poolfinaali ma ei mäleta eriti aga stardis jäin kuidagi tulest ilma, sest kõrgemalt sõideti läbi ja oli tuuleauk ka, hiljaks jäin mingi 4 sekundit, halssides ei kukkunud ja kokkuvõttes jäi kuues koht.

Aga luuserfinaali start oli kohutav, jäin jälle starti veits hiljaks aga halsis sain 2 kohta tagasi ja järgmises veel ühe ja siis kuskil tuli veel 1 tagasi ja kokkuvõttes olingi neljas. Seni parim sõit. Ilmselt on nii, et kui vette ei käi, siis sõit millegi erilisega meelde ei jää 

Kokkuvõttes võin öelda, et täna oli lauatunnetus oluliselt parem, kui eile paudid välja ei tulnud, siis täna sellega probleemi polnud, ka halssides tundsin ennast kindlamalt. Kindlasti oli asi ka selles, et 5.7 polnud mitte kunagi varem kasutanud ja kogemus täiesti puudus. Aga nii kui sain need purjed, millega trenni tehtud on siis olid halsid kindlamad ja tulemus ka parem. Abi oleks olnud ka paaripäevasest treeningust, et õppida ära laine,mis kohati päris halb chop ja tuul.

Homme jälle uus päev. Annan parima. Õlg valutab aga loodan, et peab vastu.

Alacati PWA 28. august 2012

Noooooniii.

Niisiis läksin mina surfarite laulupeole ehk PWA slaalomi etapile, mis leiab aset 27.august-01. september Türgis Alacatis.

Kohapeal oli oodata stabiilset keskmise tugevusega tuult ja küllaltki siledat vett. Siia jõudsime Läti MMilt 26. öösel ja eriti ei näinud, mis koht ja teema on, aga soe oli küll. Väga soe.

Hommikul pidime enda varustusele PWA telklinnakus koha leidma, vrustuse registreerima ja enda ka muidugi. Nagu selgus, siis siin ongi helesinine meri, megasoe ja tuult noh, esimeseks päevaks ei tulnud aga teiseks päevaks tuli küll.

Täna oli tuult küll, alguses testisin 7.1, siis tuul tõusis, panin 6.4, milega tegin siis ka esimese sõidu. Enne sõitu muidugi oli julge tunnine passimine, et mehed oma sõidud tehtud saaks, enne kui naised oma nelja heati sõitma lähevad. Igast headist saab edasi 4 sõitjat ja see oli ka isiklik eesmärk, lihtsalt edasi saada. Stardime paremaga, siis 4 jibe’i ja siis finiš.

1 sõit.

6.4 Vapor+Manta 100l + Z 36 S-

Essa sõit olin suhteliselt kerges headis, start oli okei aga tuul muudkui tõusis ja tõusis ja oli nats ülepurjestus, oleks võinud väikesema uime panna,  sest kiirus jäi nõksa väiksemaks võrreldes teistega. Peale starti sõitsin oma arust suht alla aga tuli veel alla sõita, siis natuke ka külgees, see-eest järgmisesse märki sõitsime suht üles. Iiigastahes 2 jibei sai kenasti tehtud aga kolmadas käisin sisse, siis kui hakkasin veestarti tegema kähku, vaatasin, et ennäe tore finišikaatri mingi loll ankrunöör on pikalt vees ja sellest üle saamiseks oleks minu puhul mõeldamatul määral head õnne vaja olnud. Pärast vatasingi et jibe’iks väga lahedalt ruumi ei olnudki, u 15 m jibeiks siis 5 m lühikese uimega sõitjatele ja siis finišikaatri nöör. 5s koht läks, sest see, kes 6s oli, oli niii ulme palju maas, aga nööriga ma võitlema ei läinud, võib-olla oleks pidanud, ei tea. Mudugi isa pärast ütles, et mul oli kõige raskem heat, et kõik olime märgis koos ja starti keegi hiljaks ei jäänud, pluss enamus jäid püsti, muudes sõitudes oli ikka isuga purje loputatud. no ei tea.

Järgmisesse sõitu passisime mingi 2h ja kui ma nägin, kes mu headis on, siis oli juba kohe selge, et sellest sõidust ma edasi ei saa. Sarah-Quita Offriga, kes eelmine aasta sama ürituse kinni pani. Itaallanna, kes juba eelmises sõidus oli winnerfinaalis. IFCA MMi võitja Karin Jaggi. Päris ebatõenäoline oli neljandaks sõita ennast sellises headis. Aga ennäe imet, märgis olingi neljas, kuni kaks  tibi mu ees kokku panid ja vette käisid. Sõitsin nende kamale peale ja bodydragisin ennast eemale, hakkasin veestarti tegema ja siis keegi sikutas oma purje mu purjele peale, korraks aga see takistas kiiresti ära minekut veestardist ja kui lõpuks minema sain, siis ühe türgi tsikiga koos, kes tõmbasjärgmises märgis oma jibe’i kinni, ma tegin talle peale halsi aga kuna ta tiksus?, mitte ei lasnud alla, siis pidin ootama, et ta alt ära läheks. Jaa siis tuli kolmas märk oma toreda paadinööriga, millest ma sel korral lihtsalt üle ujusin. Neljandas märgis oli türgi tibi mu ees aga kuna märgist sõitis mingi kaater mööda, siis ta kukkus ette mulle karjus veel, et ‘f**king boat’, tuult oli ka märgis vähem juba ja stabiilsust vähese kiiruse tõttu vähem ja püsti enam ei jäänud, aga sain kiire veestardi. Finišis 6s. Kui oleks ülejäänud halsid õnnestunud, oleks 4 isegi olnud, sest see, kes sealt vette kukkujate hunnikust minema sai eriti kiire ei olnud ja tuli mulle ikka selgees vastu…enne märki. Sõitsin 5.7 +100l+33 uim. Päris kiire komplekt, puri oli veits üle vahepeal.

Homme ka päris raske heat. Lena Erdil, PWA ränkingu kolmas. Cagla Kubat, IFCA MMi kolmas ja eelmise sõitdu võitja. Fanny Aubet, esiotsas ka ja paar veel, kes mõlemad juba finaalis käinud. Kuna mul eelmine sõit ei läinud kirja millegi pärast, aga ma pärast rääkisin korraldajtega, et ma ikkagi finišeerisin, noh sellepärast jälle mingi raske heat mul, et DNF läks sisse headi tegemise ajal. no äkki saan ikkagi neljandak. igastahes annan kõik endast. Homme lubab veits tugevamat tuult ka, püüan ka tugev siis olla.

Formula MM 27. august 2012

Kuna eile sõite ei toimunud, siis oli korraldajatel vaja sõidud ära teha, mistõttu saime jälle varakult ärgata ja randa minna. Naiste start pidi olema peale kuldlaevastikku back-to-back sõites, st sel ajal kui prognoosi järgi tuul langema hakkas.

Suure laine tõttu panind enamus tüdrukuid 10se ja ise langetasin sama otsuse enne starti minekut, kuna tuul tõusis veid nii, et 11 oleks kontroll jama, pluss ma teadsin, et 10se purjega on minek ka nagu parem olnud.

Esimesse sõitu osa naisi ei jõudnudki sest kaldaalune rull võttis inimesi maha päris järjekindlalt, õnneks mul vedas: sain veestardi ja kohe minema. Starti jõudsin suht täpselt ja see tuli ülihea, peale starti olin pikalt ees, kiirust oli, nurka oli ka, aga peale pauti selgus, et trapetsiaasu ei saanud ikka päris paika ja pidin teisel halsil esimese käega tõmbama koguaeg, mis oli päris väsitav. Märki jõudsin essana ja olin ka all märgis ees. Jälle vasku halsi sõit ja tuul hakkas ka langema, siis nurka enam ei saanud ja tegime sellega, kes mul kõrgemal oli, nii jõhkra ülekrüssu, et kaotasin oma koha inksile, kes tegi täpselt märki paudi. Allatuules enam kohad ei muutunid. Niisis ainuke sõit esikolmikus 

Teise sõitu tuult nii palju ei jätkunud, kuigi start oli okei, siis alltuules jäin paar korda seisma  Trapetsiaasad panin korda, nii et mõlemal halsil oli ok sõita, märki jõudes tuul keeras koguaeg vastu, et kaugemal vaatad, et oli jälle jõhker ülekrüss aga lõpuks ei lähe märki välja. Allatuules tegin halsid täpselt märgi peale ag akuna oli aina vaikiv ja vaikiv tuul, siis alla enam nii head nurka ei saanu ja marta pani 11.sega mööda, muidugi ta kukkus ka ja siis sõitsin mina temast mööda.

Peale teist sõitu tahtsime, et tehtaks meile kolmas sõit ka aga kuna klassireeglid ei lubavat, siis pidime kaldale tulema, kas või korraks. Tegime formula-wave’i. je.

kolmandasse sõitu panin 11se purje. Sel korral ei saanud rullist välja ja loputas mind päris korralikult. küllap oli kuri, et ma eelmisel korral peale jäin jne. 11 purjele olime teinud tugeva tuule trimmi, kui see enne starti võiks öelda, et töötaski, siis kui tuul vaikis ja vaikis sellest enam palju hea ei tulnud, ja siis ma seisin ja kirusin, kui mõni imelik laine mu jälle kinni tõmbas. Allatuules nurka polnud, ülestuul oli ok.

Pärat sõitu lasin purje alt järgi ja sisi oli kõik ok. Nagu kuidagi sörgin järel, et ei suuda õigeid otsuseid vastu võtta, või ei näe neid. Ilmselt viga väheses trennis, sest suvel oli nii palju takistusi, tahan sõita aga näiteks olen jälle haige või mingi loll õlg trebestab lihase endal. Igastahes on hea vähemalt see, et ma suudan oma vigadesse parandusi teha. 

Alt lasin niisiis pure järgi ja träkk läks ka tahapoole, et allatuules laud lainesse nii kinni ei sõidaks, mis aitasid mõlemad kõvasti ja allatuules tulidki inmesed vaikselt aga tasa selgees vastu. Kuigi laud nats ikka vees kinni, ei tea, peaks vist ikka suurema uinega siis sõitma, sest 10.0ga  saab see 70 S- ülihästi toimima aga väikesema tuulega enam mitte. Aga start läks metsa. minutit 1.30 käisin stardiliinil sisse, ilmselt väsinud ja väikesem kontroll, tahtsin viimasel hetkel  ka vasakuga minna  nagu teised ja siis halsis käisin vette täiesti lampi. Niisis startisin eriti halvasti paremaga, liinile sain küll aga mitte päris kaatri juurest vaid kuskilt keskelt ja  nagu sellest vähe  siis sõtsin ennast jälle tuuleauku tegin paudi aga rong oli juba läinud. allatuules oli nagu ma juba ütlesin ok aga kuna stardis läks pekki, siis sain ainult tagant järele tulla aga rongi päris kätte ei saanudki. Teisel ringil tuul tõusis ja oli paljulubav, et saab eh kellegi kättegi aga finiš tuli ikkagi natuke liiga kähku.