Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks 🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one 🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni 🙂

Jääsurf ja kursisõit?

Tänasele päevale läksin vastu oma “õige” lauaga, ehk Silverilt laenuks saadud hibernaga. Eile teritas team estonia määrdemeeskonna boss Hermo mu uisud vahedaks, niiet täna oli tunne nagu oleks magnetiga jää küljes.

Enne starti tunduski, et täna on SEE päev. Isa oli tulnud ka pöialt hoidma ja see tõstis tuju selles üleüldises hallis vihmasajus.

Rajasõit näeb meil välja nii, et üldpositsioonide alusel jagatakse inimestele stardipositsioonid. Paaris-arvulisel positsioonil olijad stardivad paremaga, mis tähendab ülestuule märgi suhtes 2 pauti ja paaritud positsioonid stardivad vasakuga. Eelis on kindlasti vasaku halsiga startijatel. 2 korda tuleb võtta ülestuule märki, vasaku halsiga. Ehk ülestuult-allatuult-ülestuult-finiš(alla). Kogu sõit kestab umbes-kuni 10 minutit ja siis jagatakse uued positsioonid üldtabeli järgi.

Täna pidingi startima esimest korda paremaga. Kuna mul polnud õrna aimugi, mismoodi sealt selle paremaga starditakse oli mul varuplaan, et kui minema ei saa või jään segatud tuulde, siis keeran kohe alguses kelgu ümber ja lähen vasakuga. Kokkuvõttes ei saanud ma oma stardist minema ja ei õnnestunud see kelgu keeramine ka nii kiiresti(jää on ju libe). Kaotasin palju väärtuslikku aega, ning selle sõidu võisin selle sõidu maha kantuks lugeda. Rookie mistake.

Kaotasin ka esimesel päeval päris palju kohti ja selle ühe ebaõnnestunud sõidu tõttu pole mul stardipositsioon ka enam kuigi hea. Tunda on ka seda, et kogemust on vähe(loe:puudub täielikult) Olen ju esimest korda jääl, uisukelguga, sõitmas üles ja alla-tuult. Tore on muidugi see, et iga sõiduga saan endale mingeid väikeseid linnukesi kirja panna ja on oma heureka hetked. Õhtu on alati hommikust targem. Nüüd on selline tunne, et andke ainult veel, nüüd ma tean mida teha, et selles olukorras olen olnud 😀 veel-veel-veel. Küsisin isegi kohtunikult, et plz, plz, kas saaks äkki palun kuidagi homme teha rohkem kui 5 sõitu ja pilgutasin oma külmast kangeid silmi. heh. No ei tea kas aitas.

Viimased sõidud tulid üldiselt hästi välja, stardid nagu õpikust võetud, paudid kiired, allatuules võidetud kohad jne. Tagant poolt ette sõita on ikka väga raske, hoolimata sellest, et stardid on mul enamus(v.a eelpool kirjeldatud) eeskujulikud. Aga siiski võiks öelda, et turistist on kasvamas kohalik 🙂

Homme on meil jälle slall. Loodan et need kurvid on veel puusades sees ja saan homme mõne hea tulemuse koju tuua.

 

Hommikumaa päikeseloojangud ehk Korea PWA

Aasias pole ma varem käinud. Ma küll arvasin, et ajavahega toime tulemine võib olla pisut keeruline aga, et see nii raskesti vastuvõetav on, seda poleks ma osanud oodata. Ütlen ausalt, kui oleksime esimesel päeval pidanud võistlema, siis poleks ma ööd ega mütsi aru saanud oma 4h une pealt.

Õnneks või kahjuks on esimene nädala pool möödunud tuule ootamise tähe all. Lipud, mis laisalt rannal lehvisid, küll lubasid teisel päeval varustust testima minna, kuid tuul jäi vahemikku 4-15 knotsi, millega võistelda polnud võimalik.

Sel aastal kasutan endiselt Loftsailsi purjesid, mis eelmisest aastast on justkui selged, kuid uued on mulle lauad. 100l fanatic ja 110l fanatic said Papalt laenatud(suur-suur aitäh!), kuna varustus jõudis Eestisse samal päeval, kui mina lennukile astusin. Lisaks ning eelmisest aastast alles olev Manta 129l, mis praegu tundub täielik pannkook speedika ajal sõidetud 88l kõrval. Nagu lava, kus võib tantsu lüüa.

Täna oli meil esimene sõidupäev. Ootasime ärevalt, et tuul jõu taha võtaks ja saaksime vähemalt ühe sõidu kirja. Naised pidid sõitma üsna alguses ning seega polnud võimalik kasutada õlekõrrena meeste varustusevalikut vaid pidin ise testimas käima. Tuul esialgu väga vali ei olnud, niiet esimesse sõitu läksin 8,6 ja 129l lauaga. Panin rannale valmis ka 7,8 ja 110l juhuks, kui tuul peaks veidikene tõusma.

Esimeses kvalifikatsioonis sain suhteliselt kehva stardi 😦 Kuid juba esimeses märgis olid tüdrukud vees ning pressisin ennast kukkujate ja märgi vahelt läbi ning hakkasin jahtima võitjafinaali kohta. Teises märgis sain aru, et olin terve märgivahe poomi täiest jõust pigistanud ja käed olid täiesti läbi(närvid, noh). Mõtlesin, et nüüd käingi vette, sest jõudu polnud kätes üldse, tegin mingi suvalise halsi ja olin endiselt mängus. Üritasin võimalikult turvaliselt kõik manöövrid teha ja jalgealune pannkook/lava aitas sellele kaasa. Suutsin endale finaalikoha võtta, olles finišis kolmas 😀 Varasemalt olen olnud nt viies – viimane kes edasi saab aga mitte kunagi turvaliselt kolmas. See aga tähendas, et pidin koheselt uuesti starti kiirustama, sest võitjate finaal seilatakse esimesena.

Jõudsin kaatri juurde täpselt selleks ajaks kui heisati punane lipp, kuid tuul oli tugevasti tõusnud ja oma 8,6 ja 129 l lauaga olin overpowered. Stardi hetkeks tõusis tuul veelgi ning olles ainuke tüdruk nii suure purje ja lauaga, nägin tõsiselt vaeva et mitte igast lainest katapulti panna. Igatsesin kaldal ootavat komplekti. Lõpetasin 8 koha peal, mis, ma arvan, on seni mu PWA karjääri parim tulemus, eriti arvestades, et võistleb tervelt 19 naist 🙂

Järgmise sõidu pidid avama taaskord naised. Proovisin 7,8 +110l – täiega üle, rigasin 7,0+110l – ikka täiega üle, pakkisin kotist lahti 100l laua ja proovisin 7,0 – ikka üle. Rigasin 6,4 aga selleks ajaks kui selle kokku sain pidime juba starti hakkama minema ja oleksin pidanud 7,8 pealt poomi hakkama vahetama. Otsustasin panna 7,0 ja 100l ja panin väiksema uime.

Olud on siin ka väga väga keerulised. Tuul tõusis meeletult 5 minuti jooksul. vahetada 8,6 pealt eelistatuna 6,3 peale on ikka väga suur hüpe. Lisaks veel tuul, kõigepealt siis tavatuul, mis võis olla u 15-18 knotsi aga siis on pagid, mis on 22-25 knotsi ja lennutavad nii, et vähe pole.

Järgmisest poolfinaalist olin esimene, kes välja jäi. Võiks ju mõelda, et oleks agressiivsemalt halssinud või lauda tagant surunud aga pean tunnistama, et ei ole veel päriselt harjunud Falconi kujuga, ei tea, kus kardaan käib(videolt vaadates tundus, et peaks ette poole panema), jala-aasade asend on võõras jne. Igastahes jäin ootama finaale, mis pidid aset leidma pärast meeste sõite.

Koreas on tegelikult veel kevad. Juba esimesel õhtul sain külma ja olen nädal aega nohune olnud, vesi on u 14C ja tuul, mis meid kostitab, ei too ka lohutust. Lõdisesime ja ootasime oma sõite.

Läksin starti ootama, kuid sama kiiresti kui tuul tõusis, ta ka langes, ühtäkki oli 7,0 väike. Stardini aega 10 minutit, kuid minu telk asjadega oli teises ranna otsas, finiši juures, no tore. Lendasi tagasi allatuult, vahetasin purje ja uime, kuid nii kui ma merele sain, oli selge et purje trimmiga on midagi valesti, alt vähe peale tõmmatud, kiirus oli kõik purjes kinni. Midagi teha ka enam polnud aint starti sõita, kus juba ootas punane lipp. Startisin enda arvates väga hästi, kuid nagu oodata võis, siis tundisn ennast nagu veniv tatt. Ma tean kui kiire see komplekt olla võib, la Franquis proovisin aga nüüd ei midagi. Jama natuke ka selles, et tõmbasin esimesel päeval oma sadat kilo surfivarustust telki tassides oma selja ära ja nüüd nutan ja tõmban peale. Homseks mastijalale +1. Kokku sain siiski oma finaali 4. koha, kokku 14. Seljataha jäid mitmed pisikesed ja kiired jaapanlased.

Ma arvan, et tänase päeva võib siiski õnnestunuks lugeda. Kunagi varem pole ma hooaega saanud nii vara nii kõva võistlusega alustada ning tundub, et kogu trenn mis selle nimel tehtud on, on ka seda väärt olnud. Tunnen, et võiksin sõita küll esimeses finaalis, kuid vead, mis tulevad on puhtalt kogemuse asi. Soovin selleks aastaks palju veetunde ja võistluseid!

La Franqui speedika 2. sõidupäev

Eelmisel nädalal lõppes speedi võistlus la Franquis, kus õnnestus kokku teha 4 võistlussõitu, neist 3 viimsel päeval. Nagu Tramontanale kohane, siis puhangud tundusid väga tugevad, niiet alustasin oma väiksemate purjede rigamisest. Korraldaja ütles veel mikrisse, et oodata on kuni 28 knotsi tuult. Enne esimest starti läksin proovima 7,0 ja 100l laud aga eh, glissigi ei saanud õieti, mikrisse öeldi öeldi nüüd aga, et tuult on nüüd 18 knotsi. Hea nali, rigasin siis kiiresti oma 7,8 ja 100l laud – noh ausalt öeldes tunnengi ennast suure varustusega mugavamat kui väikemaga 😛

Võistlus ise näeb välja nii, et rannale on paigutatud kaamerad, mis mõõdavad 500m alasse sisenemise ja väljumise hetke ja siis suurelt tabloolt kuvatakse tippkiirus ja koht, kus hetkel oled. Kuna tuult oli niivõrd vähe(ja mul oli õige varustus), õnnestus mul esialgu sellele tabloole isegi 3. koht välja sõita tippkiirusega 31,5 knotsi. Kuna üks nn sõit kestab 1,5h siis jõudis selle ajaga tuul ka omale natuke jõudu juurde koguda ning vahetasin purje väiksema vastu 7,0. Paraku oli tuul väga auklik ning kuigi pagid olid tugevad, siis 7,0-ga ei olnud võimalik sõita sõitu lõpuni ilma, et oleks vaat, et seismagi jäänud. kokkuvõttes aga jäi mu tulemus piisavalt heaks, et olle windsurf naistest selles sõidus essa.

Sõidu vahepeal saime süüa – prantslastele kohaselt saia, saia ja saia 😀 mis äkki oligi hea, sest tuul tõusis päris palju, alguses sõitsin 7,0 ja tundsin ennast ülikiirelt, kuid mulle tundus, et uim oli ehk 1cm liiga pikk :(, tuul, jätkates tõusvat trendi, pagitas kõvasti ning õige hetke tabamine, millal stardialasse siseneda, oli omaette meistritöö. Oma kõige parema sõdu ajal, kui tuul hakkas juba korralikult üle jõu käima ja mil ma usun, et kiirus oli ka sinna 61-62 km/h kanti panin rämeda katapuldi. Pea kumises otsas ja kohe oli ka kaatrimees kõrval, kes küsis, kas kõik on ikka okei. Õnneks oli kiiver peas. Jala väänasin ka välja, aga mis sest, läksin ikka veel ühe korra 7,0 purjega, sest see kiirus mis enne kukkumist oli, oli hullult kaif, et tahaks nagu veel. Aga rohkem pagiga nii ei vedanud ja ülestuult minek oli täielik pain in the ass, siis võtsin väiksema purje. Suuruse poolest oli see väga hea valik. ainuke halb asi asja juures oli, et poom vajus lainetes alla, naba juurde. egas midagi, enne igat kiiruskatset hüppasin veet, lükkasin poomi üles ja lootsin, et ta püsib seal, kuni järgmise katseni 😀 Ei püsinud -.-

Peale seda rassimist ja poomiga möllamist ja meeletus koguses veestartimist olin ma juba üsna kutu aga ega see mingi Hispaania pole(loe sellest siin) ja otsustati et tuul on hea ja üks sõit tuleb veel. Uskusin, et poomi saab korda, kui nöörijupp sealt ära vahetada. Pidin ju sama purjega uuesti merele minema ja tuul nõrgenemise märke ei näidanud. Lühidalt öeldes poomi ma korda ikkagi ei saanud aga see selgus alles järgmise sõidu ajal, katsetama minna ei jõudnud ja nii ma siis sõitsin jälle, poom naba juures, hüppasin vette, poom üles, veestart jne. Üsna väsitav. Siis hakkas tuul pagitama ja nõrgemaks jääma ja sain tagasi oma hea 7,0 puje peale minna, millega tegingi kaks viimast katset, mis ikkagi olid kiiremad, kui väiksema varustusega tehtud katsed (selles küll puudub igasugune loogika) Mulle tundub, et lihtsalt ei jaksanud enam lõpus ka selle poomi jamaga mässata ja siis pärast veel 500m full poweris panna.

Kokkuvõttes sain oma ametlikuks parimaks kiiruseks mõõdetud 57,8 km/h ja mitteametlikuks maksimaalkiiruseks 61,99km/h, mis kokkuvõttes tagas mulle esimese koha windsurfi naistest:) tulemused

Kindlasti oli see väga äge võistlus ning loodan järgmisel aastal siia tagasi tulla koos teiste eesti kiirusekunnidega . Seltsis segasem 🙂

Alacati PWA 1. päev

Hommikul tuli esimese asjana kõik varustus valmis seada: alustades kõige suuremast ja lõpetades kõige väiksematega. Kuuma tootis päike keskpäevaseks kiprite koosolekuks korralikult ja sekundiga tõusis ka tuul. Tõusis nii palju, et hakkas vähekene hirm, viimati sõitsin tugeva tuulega slalli defil, kus purjeks oli 4.2 waveikas. Aga kümme minutit hiljem oli tuul sellisel kujul juba läinud.

 

Proovisin kohe merele minna 7.9 Loft RacingBlade ja 113l Tabou Mantaga, uimeks 39 ZS- ja tundus isegi seda veidikene vähe olevat, teised kaldal sonisid midagi 7.0 ja 100l komplektist. Isegi proovimas käisid ja selle peale pidin ju mina ka kohe oma 7.0 ja 100l laua välja tooma ja proovima minema ja sõitsin, mis ma sõitsin, mugavalt ma ennast sellega ei tundnud. Nägin vees Sarah-Quitat, kes ka vastu üldist arvamust oli võtnud suurema purje ja laua ning tema “Let’s do that sh*t” andis ka mulle vähekene enesekindlust.

Esimeseks eelsõidu stardiks oli tuulekene juba pisut vaibunud. Starti ka väga head ei saanud ja jäin teiste segatud tuulde. Teisel sirgel oli näha, et osadel ikka kiirust jäi vähemaks ja sõitsingi paarist tüdrukust kiirusega mööda. Halsid olid ka väga korra. Kohad jagunesid nõnda, et mina olin kuues st esimene kes jäi luuserfinali.

 

Luuserfinaalis sain päris hea stardi, teiste vahelt ja Marioni alttuules (tema kukkus selle peale vette) aga olin suhteliselt ülemine ja sin puhast tuult. Läksin märki 2-3 koha peal. Ühes märgis sai Marianne ette ja sinna ta jäigi. Vette ei kukkunud. Vahe tagumistega oli arvestatav. Niisiis kokkuvõttes kolmas koht. 13. koht üldarvestuses.

 

Järgmise sõidu eel oli selge, et tuul on langenud hakkasin sättima oma 8.6 purje ja 129l lauda, et kui veel vaikib, siis saan need kiiresti haarata aga tuul ei vaikinudki, hoopis tõusis. Mehed võtsid 7.9 purjed ja 115l lauad. Tulid merelt kommentaaridega nagu “Perfect”, “Yeah, it was very nice”… Läks veits paanikaosakonnaks ära. Mis mul üle jäi, kui makaron-jalgadega testima minna, kõik tunded välja lülitada ja siis pärast vaadata, kuidas oli. Ja jumala OK oli, istud trapetsisse, hoiad lauda pagides kinni, mingit probleemi pole.

 

Teise sõidu stardiks plaanisin kõrgemalt startida, et vältida teiste segatud tuult. Start oli mul küll sekundipealt, minu ees oli max poole laua pikkusega Valerie, kellel oli valestart. Seda märkasin alles esimeses märgis, et kedagi järele ei tule. Kaotatud oli kõrgust ja aega (mis nüüd oli 3 minutit – kõige suvalisem reegel maailmas täna). Kella sain käima hilinemisega (u 2-3 sek) aga vaja oli ju ka küsida, kas minagi olin üle. Syncida ei saanud ja startisin suht suvalt teiste järgi, hoides neist natukene ette. Õnneks plaan töötas ja märgis olin 4-5 koha peal. Kaplas oli sisemine ja pidin talle ruumi jätma, kahjuks jätsin natuke liiga palju ruumi ja tagant tuli japanlanna ka vahele. Olin endiselt 5 aga teises märgis libastusin ja olin ühe jala ja ühe põlvega laua peal ja proovisin mitte vette kukkuda. Sinna see 5. koht läkski ja lõpetasin kas 6. või 7 koha peal, ei teagi, kas lõpuks sai teine japs ka mööda või mitte. Väga vahet pole nii-kui-nii. Luuserfinaalis oleme mõlemad.

 

väike z-arm ka

Rohkem täna sõite ei tehtud. Olevat liiga puhanguline. Parim tuulemõõtmine oli täna 11-21 knotsi – vali siis õige varustus.

Türgi PWA algab homme

Tegelikult olen Türgis juba eelmisest kolmapäevast. Hommikul sättisime ennast Riia poole teele ja õhtuks saabusin Izmiri lennujaama. Lennujaama sisse minnes oli kõik täiesti võõras. Olen küll kaks korda samas kohas olnud aga isegi seina rõve-oranž värv ei kirgastunud ühestki mälusopist. Siis oli vaja üles leida transfeer, mille ma samal hommikul teel riiga, orgunnisin. Ootasin mesterahvast aga selgus, et nimi Burcu tegelikult kuulub naisele. Ootasin ka bussilaadset automobiili kuid nägin pisikese kastiga pikapi, kuhu asjad diagonaalis kinni tuli siduda, selle ühe rihmaga, mis mul Eestist kaasa oli võtetud. Auto oli ka päris logu, kui kiirus üle 80 km/h läks, siis spidokas otsustas töötamise lõpetada ja kuigi ma olin rohkem mures oma varustuse turvalisuse pärast, kahtlesin ka selles, kas päris tervena hotelli jõuan. Pean ka mainima, et sel korral olen siin Türgis üksi, pean ise enda caddy olema.

 

Hommikul kui keldritoast õue läksin ootas mind 30-midagi kraadine kuumus. Selline kuumus, et esimesel minutil kõrbeb kogu keha ja viiendal otsid kiiresti lonksu vett. Nii on see siiani olnud iga hommik. Sellest tulenevalt ei taha ka termokas hästi tööle hakata. Ja surfata olen saanud oma kõige suuremate asjadega – 8.6 Loft Racing Blade 126 Tabou Manta ja 44ZS- ja umbes tunnike iga päev, sest rohkemaks tuult ei jagu.

Natuke nalja ka. Tundub, et  koduste intrigeerivate uudiste valguses juhtusid ka minu bikiinide püksikud ühel hommikul ära jalutama. Õhtul mõtlesin, et panen kõige väärtusetumad asjad nagu kalipsod, lycra ja ujukad, kõige peale, et kui mõni pikanäpumees tõesti peab midagi võtma, siis ehk leiab nendest midagi sobivat ja tundub et leidiski. Rahaline kahju 3€ või 10 Türgi liiri. Järgmisel päeval ostsin uued. Aga natuke veider ikkagi.

 

Täna oli esimene päev, kui tuul päriselt kohale tuli. Esialgu plaamnisin minna suurte asjadega aga siis hiljem tuul tõusis nii palju, et sai lausa 7.8 ja 113l lauaga sõita. Vast oleks ka väikesema purjega saanud aga mõtlesin, et enne homset surfipäeva pole vaja ennast rebestada. Olin üle tunni ja lõpuks tundsin ennast päris väsinuna. See päike on väga intensiivne ja võtab päris korralikult võhmale. Selja tõmbasin juba esimesel päeval ära ja nüüd olen veits seljahaige. Terve suvi on see nõks seljas sees olnud ja ära ei lähe, iga kord kui alt peale tõmmata ilmutab ennast jälle.

 

Proovisin tüdrukutega kiiruseid ka ja tundub, et paljud on sellega vaeva näinud ja siin siledal veel tulevad eriti hästi välja türgi tüdrukute koduvee(?) eelised. Muidu on kiirus suhteliselt võrdne. Täna arutasime ka seda, kes tüdrukutest kasutab alatumaid võtteid ja kes tõenäoliselt külma südamega sulle sisse sõidab. Aga selle peale ma eriti ei mõtle, sinna ju ei saa mina midagi parata. Halssides tänan mõttes Aivarit, kes Tallinnas ütles ühe väikese nõksu ja praegu tunnen ennast jibeis kindlamana kui varem. Aga eks seda saab hindama hakata alles homme esimeses märgis. Kohal on meid nimekirjas 21, mis ilmselt tähendab kahte vooru, kust 5 paremat saavad edasi. Tahaks ka edasi saada. Tahaks märkides mitte kukkuda. Tahaks vähe halbasid otsuseid ja seda, et jalad ei väriseks enne esimest sõitu.

Võistlust saab jälgida ka internetist :

http://www.pwaworldtour.com/

Hispaania võistluse lõpp

Nüüd on küll viimane aeg kirja panna, kuidas Hispaania laager lõppes, enne, kui see täielikult meelest läheb.

 

Viimase päeva hommikul oli kiprite koosolek plaanitud kell 9.30, mis tundus eelmise õhtu peotralli arvestades ebanormaalselt varasena ja nagu nõiavärk olin 9.00 üksinda rannal, tuul puhus. Dilemma, kas hakata asju kokku panema või ootaks teised ka ära, ei leidnudki lahendust. Käisin nagu peast soe ranna peal ringi, küsisin aina saabuvatelt kaasvõistlejatelt, et kas nad hakkavad rigama: tuul puhub ja esimene väljakuulutatud võimalik start kell 10.00. Ja natuke ootuspäraselt, ei pannudki keegi varustust seal rannal kokku, oodati koosolek ära ning liiguti üksmeelselt järgmisesse randa, järgmine võimalik start kell 11.00. Terve aeg tuul puhus.

 

Tuul puhus jah, panin kokku 5.7 ja 6.3. Väikesemal purjel on vale mast ja eneselegi üllatuslikult tõmbasin selja ära 5.7 purjega. Mitte väga hullult, hullult tõmbasin 6.4 ja nii oligi seljahaige eestlane Hispania rannal. See väga ei sõitmist seganud, ei tea, kas adreka vms pärast? Kaldal aga kummardada ei saa 😀

 

Igatahes oli otsuse langetamine keeruline, purjedega mässamine ja rahmeldamine väga palju aega testimiseks ei jätnud. Kõigepealt proovisin 6.4 ja 98l laud ning tundus, et kannatab ära küll ja uut purje proovida, uim ära vahetada ei julgenud, kuna pagid keerutasid nii palju et halva õnne korral poleks randa tagasi jõudnud. Olin esimeses headis ka ja ei tahtnud veel ühte sõitu maha magada. Mehed sõitsid ka 7.1 niiet tundus justkui õige otsus. Saingi ülihea stardi ja olin esimese otsa peal suurepurjeliste meeste järel neljas, siis tuli pagi, mehed võtsid hoo nii kiiresti maha, et vesi läks segamini ja üks kukkus vette ka märgis ja mega overpoweris kukkusin ise ka järele. Sain õnneks kiire veestardi ja olin veel konkurentsis ja enne järgmist märki jälle üks megapagi ja lihtsalt ei kannatanud ära seda ja panin purje vette, sain küll kiiresti kätte(ise vette ei kukkunud) aga kahjuks oli juba finaalikoht lännu. Selle sõiduga oligi nii, et märgi kohas oli pagi. Teised tõdesid seda samuti.

 

Kaldalt vaatad, et vesi on jumala sile ja tuult nagu ei olegi, või kui on, siis kindlasti mitte midagi väljakannatamatut. Lähed merele, siis on 5.7 üle. Järgmise sõidu kohta ütlen nii palju, et astusin lauast mööda ja haarasin poomist mööda. Ja nii oligi. Sulps.

 

Kella kolme ajal otsustasid korraldajad, et nüüd on kõik. Ma läksin ikka täiega närvi, rääkisin kõigi korraldajatega, kes kaldal olid, et miks ja mismõttes, tuul puhub, mis nali see on, et ma olen Eestist kohal tulnud ja kõik kehitasid üksteise järel õlgu ja ütlesid, et see on paadis oleva inimese otsus ja nad ei saa sinna midagi parata. No tere tore, tuul puhub nii, et 5.7 on üle ja ametlik põhjus, miks sõita ei saa on, et tuul on liiga pagiline. No midagi iganes. See põhjus kannab ka ainult siis, kui ta on liiga pagiline, et glissi ei saa?? Pärast rääkisin Fernandoga ja ta ütles, et seetõttu ta liiga tõsiselt neid võistlusi ei võtagi, korraldajad lihtsalt ei viitsi. Pärast kuulsin veel, et mingid võistlejad tahtsid ju koju jõuda. Nagu. Mis mõte on võistlust siis üldse korraldada, kui sa tegelikult tahad koju saada, et emme tehtud paellat süüa.

 

Selliseid päkapike oli u 3 sellel võistlusel

Enne äratulekut selgus, et keegi on mu särgi ka pihta pannud, mille eest 20€ pandis oli. Raha sain õnneks tagasi ja surfasin ka veel tunnikese, aga kokkuvõttes jäi tervest võistlusest ikka ülihalb emotsioon. See on ka see põhjus, miks ma varem sellest kirjutada ei tahtnud, siiani ajab meele veits mustaks selline rumalus. Mis aga nalja tegi oli see, kui ma nüüd (alles nüüd!) avastasin, et naistest olin ikkagi kolmas. hahaha.

Tulemused: http://www.windsurfcat.com/_UPLOADS/DOCS/1403016703.pdf

Praegu olen Istanbuli lennujaamas ja ootan järgmist lendu Türkmenistani, kus toimub selle aasta esimene PWA etapp.

 

Alacati PWA 6. päev

Kätte oligi jõudnud viimane päev. Homikul alustati meeste sõitudega varakult, plaaniti 2 sõitu. Naistel  oli tagasi mindud kahe hadise süsteemi peale, st eelvoorust pääsevad edasi 5 paremat.

Tuult oli rohkem kui eile aga mitte piisavalt, et võtta 7,9 puri. Niisiis olin kaldal valmis 8,6 puje ja 113l lauaga, mille all 41z uim.

Esimese stardi ajaks oli tuul natuke ka vaikinud aga mitte nii palju, et kaaluksin suurema laua võtmist. Paraku oli enne stardiliini tuuleauk. Kõrgemal olnud tüdrukud said pagi varem ja ma pumpasin ennast pin-endist minema. Kuna tuule augu tõttu enamus starti väga täpselt ei jõudnud, ei olnud pin-endist minek väga halb mõte. Stardiga võiksin täitsa rahul olla. Samas läks laud korra spinni, kus kaotasin natuke kiirust. See-eest oli vaba tuul ja sain märki neljandana. Juubeldasin mõttes, et siit tuleb kindel finaalisõit, sest favoriite seljataga ei olnud. Tegin siis nii kitsa halsi, kui ma oskasin, prantslastele pealetuult ja kandadele ja mida ma näen esimene neiu seisab puri käes, isegi ei ürita käima saada. Teine prantslane vähemalt üritas aga kuna esimene oli tema all, siis ei saanud ka tema allatuult käima tõmmata ja nii me siis seal kolmekesi seisime. 😥 Ma pole kindel, kas tuul langes alla 7 knotsi piiri aga selge on see, et naiste sõitude juures tehakse palju rohkem mööndusi. Nt ei sõidaks mehed mitte kunagi 13 inimesega headis ja nt kui kolm meest märgis seisaks, siis katkestataks sõit ära. Naised sellist luksust endale lubada ei saa. Kui me lõpuks minema saime oli tagant tulnud hispaanlane napsanud neljanda koha, suurema lauga prantsalne oli viies ja mina lõppkokkuvõttes seitsmes. Kahju. Tõeliselt kahju oli sellest sõidust.

Mida rohkem allatuult sõidame seda suuremaks muutuvad augud ja tundsin, et 41 uim on väike. Pagides ideaalne aga vaiksetes oludes pole piisav. Valikus oli ka laud 126l aga ma ei tunne ennast sellega väga kiirena. Kui vähegi sõita kannatab, siis eelistan oma 113l lauda

Luuserfinaali starti otsustasin seekord minna varakult, et vaadata, kuidas mehed stardivad ja kuhu valitakse stardipositsioon. Mõtlesin siis, et proovingi saada kõige kaatripoolsema koha ja sealt täie auruga märki. Kiirendasime starti, kuni Arrigetti lihtsalt hakkab mind üles pressima, kaatrisse kinni. Alla 10 seki oli aega ja kaatri ja minu vahele enam ruumi ei jäänudki, surusin täiega talle poomi selga ja karjusin, et kas ta on pime või hull natuke. Kukkus vette ka täpselt stardi hetkel, mina oleks minema saanud aga kaater varjas korraks tuule ja crash võttis ka hoogu maha, seega väga hea kiirusega poleks läinud. Õigustas, et siin on no-rules. Et sõida või tükkideks aga on no-rules??? Minu pealt tahtis startida ka ukraina tüdruk, kes siis võttis hoo maha, aga sellise otsusega võid selle sõidu ju põhimõtteliselt maha visata. No igaljuhul oli valestart.

Läksime siis uuesti ja minu jaoks oli kurb uudis see, et kui üldise tagasikutse lipp langeb on stardini aega kolm minutit. Kahjuks ei saanud seetõttu oma kella õigeks, syncisin ta oma 10 sekundit valeks, sest 2. minuti lippu ei näinud. Jälle mingi mõttetu jama kellaga, mistõttu startisin täiesti teiste järgi. Väga hull ei olnudki aga märki jõudes oli kogu punt koos ja mina selle keskel. Tegin oma halsi ära, tõmbasin purje peale, et minema hakata aga sellega uputasin oma laua nina laine sisse ära ja panin täiega katapulti. Veestarti ka kiiresti oma hiigelpurjega ei saanud. Kift no. Lõpus sain paar tüdrukut veel kätte aga sõit oli untsus.

Järgmist starti hakkasin ka juba varakult ootama, käisin testisin, kas laud on ikka paras või peaks suurema vastu vahetama. Tundus, et tuul jälle oli tõusnud. Kaldal pannakse heatide järjekord paika, öeldakse mitu korda mikrofoni. Kui midagi muutub, nt mõni heat katkestatakse pannakse see peale juba käimasolevat stardiprotseduuri järgmiseks. Niisiis katkestatigi meeste 14. heat, millele pidi siis eelnema naiste esimene ja järgnema naiste teine e minu sõit. Ootasin siis kaldal meeste starti, et selle ajal minna oma ootama, kuni tuleb Ross Williams ja ta tüdruk küsib paanikas, et ‘miks sa stardis pole’ ja vastuseks on, et ‘see on naiste sõit’. Kaldalt nägin et üleval oli kollane lipp, st 2 minutit stardini. Panin täiega kaatri poole ajama ja pidin veel jägima, et ühe minuti ajal stardi kaatri, pin-endi ja esimese märgi vahelisse kolmnurka ei satuks. Ja kella käima saama. Kudagi ma seal siis startisin, ei olnud ju aega positsiooni valida. Väga halvasti kusjuures ei läinudki, va see, et tuul langes ja uime väiksus endast taas tunda andis. Lootsin väga, et katkestatakse, sest oli tõeliselt napp gliss aga ei. Kaklesin lõpuks, endalegi üllatuseks isegi viienda koha nimel aga lõpusirgel jäi seekord kiirust väheks.

Mõtlesin, et mida ma siis teen, isa arvas, et mida ma siis ikka teen. Á la neela alla. Samas see oli täiesti 100% korraldajatepoolne bläkk ja ma läksingi küsima, et ‘mis värk?’. Siin on olnud palju pisiasju (nt hommikul jäi naiste skippers ära jms), mille kallal võiks vabalt nokkida aga mis on nagu suva ka, aga see, et kaldal räägitakse üht ja merel tehakse teist on natuke keerulisem olukord. Lahendati see siis niiviisi vaikselt, et sain põhimõtteliselt redressi ehk kõikide sõitude keskmise.

Selle aasta võistlustelt ootasin kindlasti rohkemat, paremat esinemist. Eeldasin, et kuna olen Eestis vaiksetes oludes ju koguaeg sõitnud, ei tohiks siingi väga keeruline olla, et pigem võiksingi ennast kindlamalt tunda. Millega ma ei arvestanud oli, et kõik vead maksavad topelt kätte, kõik kiiruse kaotamised, märgis kukkumised, halvad stardipostisiooni valikud…seda on vaikse tuulega 100x raskem tagasi teha. Eriti keeruliseks osutsid stardid, sest kunagi ei tea ebastabiilse tuule puhul, kas enne stardiliini satub pagi või tuule auk ja kui peaks juhtuma, et keegi segab su tuule ära, siis pole enam võimalustki: kiirus läheb nulli ja vabamas tuules olijad lihtsad sõidavad eest ära. Seega sain siin sel aastal väga palju targemaks. Lisaks eelmise aasta tugeva tuule kogemusele on nüüd olemas ka nõrga ja aukliku tuule kogemus. Loodan, et suudan nüüd selle pealt teha omad järeldused ja kasutada seda selleks, et järgmisel aastal paremini esineda.

Ühtlasi on mul kahju sellest, et tundsin endas nii palju potensiaali, mis paraku realiseerimata jäi. Koguaeg nagu juhtus midagi, kas kell või sõideti sisse vms. Eks õnne ongi tugevamatel rohkem. Aga noh, siis saab selle järgmine kord topelt tasa teha. Ma vähemalt loodan:)

Tänks isa, et sa siia mulle appi tulid, ma üksi poleks hakkama saanud(ma tean, et sa loed ja muheled omaette). Tänks papa uimede ja kõige muu eest. Tänks eesti surfarid toetuse eest, ma andsin endast kõik. Ja tänan ka Eesti Purjelaualiitu ja kultuurkapitali, kes toetasid mu osalemist sellel üritusel.

Esmaspäeval on uus võistlus, Red Bull Aegan cross. Pikamaa sõit, midagi meie Aegna maratoni sarnast ainult 30 kraadises kuumuses. Link siin.

Alacati PWA 4. ja 5. päev

Eile ei puhunud. Tegelikult puhus aga mitte piisavalt ühtlaselt, et teha võistlussõite. Kokku saadigi tehtud u 2 sõitu, mille raames aga kõik võistlejad ootasid päev otsa rannas stand by peal. Stand by tähendab, et iga hetk võib tuul olla sobilik ja siis antakse väga lühikese ette teatamisega stardiprotseduur. Kuna tuul eriti palju lootust ei andnud, siis otsustasin minna niisama oma piinlikult suure varustusega merele. Pakun et tunnike pumpamise ja tiksumise ja glissamise segu, võib-olla natuke rohem, andis isu täis ja sellega minu päev läbi oligi.

Täna, reedel, puhusid aga hoopis teised tuuled. Kui eile tunnistasime ebaharilikku lõunast puhuvat tuult, siis juba täna hommikul sahisesid puulehed paljulubavamalt. Skippersil arutati võimalust minna naiste sõitudega tagasi 2-heatise süsteemi peale, kust 5 parimat lähevad winner-finaali ja ülejäänud luuser-finaali. Õnneks või kahjuks seda ei tehtud. Õnneks selle pärast, et siis on startides ja märkides ruumi, jäävad ära tarbetud crashid. Kahjuks seetõttu, et see, kes jääb välja, sellel on praktiliselt päev läbi ja peab hakkama ootama järgmist ringi(loe: järgmist päeva).

Igastahes, kui headid välja pandi, siis olin taaskord neljandas koos Sarah-Quita ja türklastega, kellest vist kõik olid suutnud sõita ennast vähemalt korra winner finaali. Rääkisime hispaanlase Mariaga, kes eelmises ringis jäi samuti halva stardi tõttu välja, et sellises sõidus võib kõike juhtuda.

See kord alustasin varustuse testimisega varakult, et ennetada närvitsemist, mis eelmises sõidus saatuslikuks sai. Proovisin ühte purje, proovisin teist, siis jälle esimest. Sellistes oludes, kus tuule pagide tugevus on poole suurem tuule enda tugevusest on varustuse valik väga keeruline.

Niisiis 8.6 gaastra vapor, 113l manta ja 41 z

Stardis olin õigel ajal kohal, kuigi jalad värisesid all. Tunnen ennast nagu oleks esimest korda võistlustel. Samas nagu olengi, pole ju Eestis liiga palju starte saanud. Pärnus paar tükki oli. Igastahes püüdsin väga pingest vabaneda ja lihtsalt sõita oma sõitu. Seega halssides kukkuda ei tohtinud ja start pidi ka okei olema. Peaks siinkohal päranakatele tänulik olema, et oleme nende juures saanud nii palju vastutuule slalli harjutada. Mul on uimed kõik sellise pikkusega, et allatuult oleks hea speedi lasta, kuid minu sõidu ajal oli tuul nõrgemapoolne (küll on hea, et 7,9 ei võtnud) ja kaks otsa olid pigem vastutuuleslall kui allatuuleslall. Kaklesime Ceren Yamaniga viimase finaali koha eest, olin kursi peal kiirem aga halssides aeglasem. Mõtlesin, et ‘tee rahulikud halsid’,’ära kuku vette’, ‘rahulikult’, närv oli sees korralik. Õnneks olin koguaeg natuke ees, kuni lõpuks ta pani viimases märgis purje vette ja kindlustas mulle finaalikoha.

Tuul muudkui langes ja langes, kuni finaalidesse sõites ma enam glissi ei saanudki. Otsustasin kaldal suurema laua võtta, sest oma 41 uime pealt enam käima tõmmata ei saanud ja suuremat ka võtta ei olnud. Eriti soosis otsust kursi natuke vastu tuult paiknemine. Kuna luuserfinaalis oli koht olemas, arvasin, et võin sellest otsusest ainult võita. Paraku oli kalda all suur tuuleauk ja ma ei saanud kohe veestarti ja käima, kui stardikaatrist möödusin tõmmati ühe minuti lipp ja ma väga pikka hoovõtu ala ei saanud. Seega see start läks nässu. Märgis, kui hakkasin jalga aastast võtma, lõi laine tagumise jala laualt maha ja siis ma põlvitasin seal laua peal ja panin märgist mööda. Võis pealtvaatajatele päris naljakas olla. Kokkuvõttes ei teagi, mitmes selles sõidus olin.

Igastahes tuul hakkas uuesti tõusma, kuigi kiirus oli päris hea ja 44 uim pidas kenasti vastu, otsustasin luuserfinaali võtta taas 113l laua.

Siit tuleb nüüd kõige piinlikum asi, mis ma üldse kunagi teinud olen ja selle kirjeldus. Niisiis luuserfinaal.

Kuna pinge oli kadunud, tundus start tulemas megahea. Mingi türgi pliks arvas, et on hirmus tark mõte, mille täiesti peale sõita, kuigi suuna muutmine 30 sekundit enne starti pole vist isegi PWAs lubatud (pole 100% kindel). Karjusin talle, et mis teed, siis tõmbas nina üles. Eeldan, et ta ei märganud mind. Igaljuhul peale seda kiirendasin ja sellest hoolimata olin ühe esimesena liini peal. Kui tõmmati valestardi lipp, olin täiesti veendunud, et olin liiga vara. Aga EI olnud, jipikajee 😀

Järgmise stardi andmise ajal päästeti mingit algajat paadiga stardiliinilt ja kõik ootasid kuskil seal ümber stardiprotseduuri. Panin kella käima ja siis sõitsin ühele poole, et enne kolme minuti lippu teisele poole tagasi sõita. (Siin käib nii: 4. minutit: kõik sõidavad esimese märgi poole, 3. minutit: halss ja sync, 2. minutit, syncime kellad paadist mööda sõites, 1. minut: halss ja stardiliini poole ajama) Ja mida ma näen. Kell näitab mulle 3. minuti peal 3:59! Tundub, et vajutasin start-stop nuppu 2x. No ikka juhtub (kuigi vihkasin vist ennast sel hetkel maailmas kõige rohkem). Panin siis kella käima ja sync. Sõitsin siis kaatrist mööda ja jäin ootama oma sinna 40.sekundi alasse. Vaatasin veel, et miks kõik liinile sõidavad, et ometi on terve minut aega. No ja siis jõudis koju. Aega oli alla 1. minuti stardini ja mina passin kuskil kaugel. Täielik idikas. Oi, kuidas ma ennast veel rohkem vihkasin Kuidas saab nii rumal olla. Ja ma isegi ei tea, mis juhtus, võin ainult oletada. Kuna ma stardin alati oma kella järgi, siis peab kell väga täpne olema ja ma oma arust sain syngitud ka, kõige rohkem paarisekundise hilinemisega… JA tuleb välja, et mu kallis kell on terve minuti vale. Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus aga starti hilinesin oma terve minuti. Ma arvan, et nii kiiresti kui peale selle kohale jõudmist, polegi ma siin veel sõitnud. Panin täie auruga järele ja juba esimeses märgis hakkasin lähemale jõudma. Sain ühe türgi pliksi kätte ka. No kurja, kui saaks koguaeg sellist käiku sees hoida, oleks tead esimenegi. Kokku olin sõidus viies. Sellegi poolest on mul endale andestamine peale sellist rumalust väga raske. Peab lihtsalt homme paremini panema ja õppima, jälle õppima oma vigadest.

Kõige rohkem tunnen, et mul jääb ikka ääretult palju puudu kogemustest. Sõidame küll pirital aga võistlusolukorras on kõik teisiti. Peaks palju rohkem saama harjutada just reaalseid starte, kus stardiliin on täpne, märgi võtmist jms. Lihtsalt mingitel hetkedel tunnen teadmatust, et ei oska olukordi ära lahendada. Nt, kas on mõtet hakata sisekurvi trügima, et kas mahub? Kui kiiresti suudan kiirendada, kui on kaetud tuul? Kui suur on suurim võimalik allatuule nurk, kus kiirus ei kao? Millal on pin-endi eelis? jnejne

Homme viimane päev. Vaatame,  mis teha annab. Loodan parimat!

PWA alacati 3. päev

Skippersile kell 10.30 polnud just väga palju inimesi saabunud. Teadagi miks – tuuleprognoos oli samaväärne eilsega ja natukene halvemgi. Alustatigi edasilükkamisega a.k.a. passimisega. Igaüks püüdis aega sisustada aga kokkuvõttes passisid kõik kas telkides või palmipuude all varjul, vesteldes kaasvõistlejatega või niisama ringi vahtides.

Minu ja Marianne varjuline telk asub toitlustamisalale küllaltki lähedal ja on kujunenud suuremaks lõunasöögiaegseks kogunemispunktiks. Muidugi lõunasöögiks on juba kolmandat päeva lumivalge pasta mingi veidra tomatikastmega. Prantsalsed seda kastet ei söö. Üldse toiduga on siin natuke nadi. Täna terve päeva piinas mingi kirjeldamatu näljatunne. Ega me peale tühipalja vee (päevas oma 3l) ja lumivalge makaroni ju suurt muud suhu ei pista. No tee või tina, koguaeg selline tunne, et peaks midagi sööma. Lõpuks sain šokolaadi, mis veidike aitas.  Samas kõik toidud maitsevad peale nädalat nagu õhk, oad – õhk, mingid hautised  – vaid õhk krõmpsub hamba all. Paastulaager justkui. Maitseaineid toitudes ilmselgelt ei kasutata. Kõik on kuidagi maitsetu. Aga mitte toidust ei pidanud ma siia kirjutama.

Surfist pidin.

Kella kahe ajal päeval hakkas tuul natuke nägu näitama, seadsime purje aegsasti üles, et stardisignaali käivitudes saaks kohe merele minna. Täna ei olnud mingit teemat, kas võtta väiksem 113l laud või suurem 126l laud. Ikka suurem. Tuli välja, et ka osadel prantsalstel on suuremad lauad olemas ja üks neist suurtest laudadest on minu sõidus. No mis seal ikka. Peale selle suure laua, millega sõitis Delphine olid minu heatis eelmise aasta võitja Sarah-Quita, eelmise aasta teine Valerie ja Marianne, kes muga eelmises sõidus kokku pani. 

Küllaltki miinimumi lähedastes oludes anti meile lõpuks start. Kuhu ma jäin hiljaks 😦  Enne starti, lõi mingi tobe laine mul tagumise jala aasast välja ja käisin sisse. Kella 3. minuti peal syncida ei saanud. Hakkas väike närv sisse tulema. Starti ootasin 30 sekundi kaugusel ja kui oli aeg kiirendada, siis paraku sõideti mulle nii peale, et kiirendada ei saanud nii nagu oli plaan. Kuigi ma oma arust olin küllaltki all, kuhu eelduste kohaselt tüdrukud ei tule. Tahtsingi alt vabamas tuules minema saada, nagu tegi Marianne, kes tuli täitsa pin-endist ja võitis selle sõidu ära. (Ausaltöeldes ainuke inimene, kellest eespool lõpetamine tundus natukenegi reaalne)

Vaikse tuulega on siis nii, et kui jääd starti hiljaks, saad teiste segatud tuule, mis nii vaiksetes oludes on pea olematu. Õppisin seda raskel viisil. Pärast sai megaprodega seda konstateeritud ja isa ka vist solvus vms. Jee!

Sellegipoolest oli mul veel võimalus, sest sõit ei lõppe enne, kui finišis. Samas nagu ma ütlesin läksin juba oma halva stardi peale nii ähmi täis, et kätest kadus tunnetus täiesti ja põlved hakkasid värisema. Või äkki oli asi selles, et see kelle ma kinni oleksin pidanud püüdma oli eelmise! aasta! võitja! Sarah. Mingi aukartus äkki. No ma ei tea, igaljuhul oma värisevate käte ja põlvedega suplsutasin purje teises halsis vette, kuigi ruumi oli küllaga. Kokkuvõttes ei õnnestnud see sõit eriti hästi. Samas, nüüd saab jälle kogemustepagasit suurendada ja äkki järgmine kord targem olla.

Tundub, et homme sõite tehtud ei saa, tuult ei lubata. Samas ülehomme juba võiks.

Seda ka, et õues on tapvalt palav, sellest on küll kopp ees. Nädal aega 30+ kraadises kuumuses tuult oodata on natuke nutune. Eelmine aasta oli temperatuurinäidik natuke lahjem ja tuul jahutas ka. Põhjamaa inimene, mis teha.