Alacati PWA 1. päev

Hommikul tuli esimese asjana kõik varustus valmis seada: alustades kõige suuremast ja lõpetades kõige väiksematega. Kuuma tootis päike keskpäevaseks kiprite koosolekuks korralikult ja sekundiga tõusis ka tuul. Tõusis nii palju, et hakkas vähekene hirm, viimati sõitsin tugeva tuulega slalli defil, kus purjeks oli 4.2 waveikas. Aga kümme minutit hiljem oli tuul sellisel kujul juba läinud.

 

Proovisin kohe merele minna 7.9 Loft RacingBlade ja 113l Tabou Mantaga, uimeks 39 ZS- ja tundus isegi seda veidikene vähe olevat, teised kaldal sonisid midagi 7.0 ja 100l komplektist. Isegi proovimas käisid ja selle peale pidin ju mina ka kohe oma 7.0 ja 100l laua välja tooma ja proovima minema ja sõitsin, mis ma sõitsin, mugavalt ma ennast sellega ei tundnud. Nägin vees Sarah-Quitat, kes ka vastu üldist arvamust oli võtnud suurema purje ja laua ning tema “Let’s do that sh*t” andis ka mulle vähekene enesekindlust.

Esimeseks eelsõidu stardiks oli tuulekene juba pisut vaibunud. Starti ka väga head ei saanud ja jäin teiste segatud tuulde. Teisel sirgel oli näha, et osadel ikka kiirust jäi vähemaks ja sõitsingi paarist tüdrukust kiirusega mööda. Halsid olid ka väga korra. Kohad jagunesid nõnda, et mina olin kuues st esimene kes jäi luuserfinali.

 

Luuserfinaalis sain päris hea stardi, teiste vahelt ja Marioni alttuules (tema kukkus selle peale vette) aga olin suhteliselt ülemine ja sin puhast tuult. Läksin märki 2-3 koha peal. Ühes märgis sai Marianne ette ja sinna ta jäigi. Vette ei kukkunud. Vahe tagumistega oli arvestatav. Niisiis kokkuvõttes kolmas koht. 13. koht üldarvestuses.

 

Järgmise sõidu eel oli selge, et tuul on langenud hakkasin sättima oma 8.6 purje ja 129l lauda, et kui veel vaikib, siis saan need kiiresti haarata aga tuul ei vaikinudki, hoopis tõusis. Mehed võtsid 7.9 purjed ja 115l lauad. Tulid merelt kommentaaridega nagu “Perfect”, “Yeah, it was very nice”… Läks veits paanikaosakonnaks ära. Mis mul üle jäi, kui makaron-jalgadega testima minna, kõik tunded välja lülitada ja siis pärast vaadata, kuidas oli. Ja jumala OK oli, istud trapetsisse, hoiad lauda pagides kinni, mingit probleemi pole.

 

Teise sõidu stardiks plaanisin kõrgemalt startida, et vältida teiste segatud tuult. Start oli mul küll sekundipealt, minu ees oli max poole laua pikkusega Valerie, kellel oli valestart. Seda märkasin alles esimeses märgis, et kedagi järele ei tule. Kaotatud oli kõrgust ja aega (mis nüüd oli 3 minutit – kõige suvalisem reegel maailmas täna). Kella sain käima hilinemisega (u 2-3 sek) aga vaja oli ju ka küsida, kas minagi olin üle. Syncida ei saanud ja startisin suht suvalt teiste järgi, hoides neist natukene ette. Õnneks plaan töötas ja märgis olin 4-5 koha peal. Kaplas oli sisemine ja pidin talle ruumi jätma, kahjuks jätsin natuke liiga palju ruumi ja tagant tuli japanlanna ka vahele. Olin endiselt 5 aga teises märgis libastusin ja olin ühe jala ja ühe põlvega laua peal ja proovisin mitte vette kukkuda. Sinna see 5. koht läkski ja lõpetasin kas 6. või 7 koha peal, ei teagi, kas lõpuks sai teine japs ka mööda või mitte. Väga vahet pole nii-kui-nii. Luuserfinaalis oleme mõlemad.

 

väike z-arm ka

Rohkem täna sõite ei tehtud. Olevat liiga puhanguline. Parim tuulemõõtmine oli täna 11-21 knotsi – vali siis õige varustus.

Türgi PWA algab homme

Tegelikult olen Türgis juba eelmisest kolmapäevast. Hommikul sättisime ennast Riia poole teele ja õhtuks saabusin Izmiri lennujaama. Lennujaama sisse minnes oli kõik täiesti võõras. Olen küll kaks korda samas kohas olnud aga isegi seina rõve-oranž värv ei kirgastunud ühestki mälusopist. Siis oli vaja üles leida transfeer, mille ma samal hommikul teel riiga, orgunnisin. Ootasin mesterahvast aga selgus, et nimi Burcu tegelikult kuulub naisele. Ootasin ka bussilaadset automobiili kuid nägin pisikese kastiga pikapi, kuhu asjad diagonaalis kinni tuli siduda, selle ühe rihmaga, mis mul Eestist kaasa oli võtetud. Auto oli ka päris logu, kui kiirus üle 80 km/h läks, siis spidokas otsustas töötamise lõpetada ja kuigi ma olin rohkem mures oma varustuse turvalisuse pärast, kahtlesin ka selles, kas päris tervena hotelli jõuan. Pean ka mainima, et sel korral olen siin Türgis üksi, pean ise enda caddy olema.

 

Hommikul kui keldritoast õue läksin ootas mind 30-midagi kraadine kuumus. Selline kuumus, et esimesel minutil kõrbeb kogu keha ja viiendal otsid kiiresti lonksu vett. Nii on see siiani olnud iga hommik. Sellest tulenevalt ei taha ka termokas hästi tööle hakata. Ja surfata olen saanud oma kõige suuremate asjadega – 8.6 Loft Racing Blade 126 Tabou Manta ja 44ZS- ja umbes tunnike iga päev, sest rohkemaks tuult ei jagu.

Natuke nalja ka. Tundub, et  koduste intrigeerivate uudiste valguses juhtusid ka minu bikiinide püksikud ühel hommikul ära jalutama. Õhtul mõtlesin, et panen kõige väärtusetumad asjad nagu kalipsod, lycra ja ujukad, kõige peale, et kui mõni pikanäpumees tõesti peab midagi võtma, siis ehk leiab nendest midagi sobivat ja tundub et leidiski. Rahaline kahju 3€ või 10 Türgi liiri. Järgmisel päeval ostsin uued. Aga natuke veider ikkagi.

 

Täna oli esimene päev, kui tuul päriselt kohale tuli. Esialgu plaamnisin minna suurte asjadega aga siis hiljem tuul tõusis nii palju, et sai lausa 7.8 ja 113l lauaga sõita. Vast oleks ka väikesema purjega saanud aga mõtlesin, et enne homset surfipäeva pole vaja ennast rebestada. Olin üle tunni ja lõpuks tundsin ennast päris väsinuna. See päike on väga intensiivne ja võtab päris korralikult võhmale. Selja tõmbasin juba esimesel päeval ära ja nüüd olen veits seljahaige. Terve suvi on see nõks seljas sees olnud ja ära ei lähe, iga kord kui alt peale tõmmata ilmutab ennast jälle.

 

Proovisin tüdrukutega kiiruseid ka ja tundub, et paljud on sellega vaeva näinud ja siin siledal veel tulevad eriti hästi välja türgi tüdrukute koduvee(?) eelised. Muidu on kiirus suhteliselt võrdne. Täna arutasime ka seda, kes tüdrukutest kasutab alatumaid võtteid ja kes tõenäoliselt külma südamega sulle sisse sõidab. Aga selle peale ma eriti ei mõtle, sinna ju ei saa mina midagi parata. Halssides tänan mõttes Aivarit, kes Tallinnas ütles ühe väikese nõksu ja praegu tunnen ennast jibeis kindlamana kui varem. Aga eks seda saab hindama hakata alles homme esimeses märgis. Kohal on meid nimekirjas 21, mis ilmselt tähendab kahte vooru, kust 5 paremat saavad edasi. Tahaks ka edasi saada. Tahaks märkides mitte kukkuda. Tahaks vähe halbasid otsuseid ja seda, et jalad ei väriseks enne esimest sõitu.

Võistlust saab jälgida ka internetist :

http://www.pwaworldtour.com/