Paar päeva tagasi helistas mulle isa, kes oma jutu lõpuks möödaminnes mainis, et tema läheb nädalavahetusel Mohnile. Lõpetasin kõne ja helistasin kohe tagasi, et mina tahan ka Mohnile tulla.
Laupäeva hommikul võtsimegi Raivo peale ja sõitsime Võsu poole – kuskil seal see Eru laht, kust retk Mohnile algab, ju on. Täpsemalt ei teadnud meist keegi. Kohale juhatasid teeäärsed sildid. Sõit läks mööda väga künklikku teed, mille lõpus oli aga ilus muruplats rigamiseks.
Hommik oli soe, päike paistis ja tuul ilmutas ennast ka kohatiste puhangutena. Panin valmis formula 11.0 ja kui kalipsot selga ajasin, umbes 5 minutit enne starti käis selline raks nagu torm oleks suure puu metsas maha tõmmanud. Aga tormi polnud veel kuskil ja see oli hoopis minu mast mis katki läks ja purje ka katki tegi 😥
Rigasin siis 10.0 purje ja startisin teistest u 20 minutit hiljem. Muidugi kiiret väga ei olnud, ilm oli ilus, tuul küllaltki vaikne ja hea oli vadata minevaid retkelisi. Juba natuke kaldast eemal sain esimest korda glissi. Ootasin veel natuke ja tuul tõusis nii palju, et sain kenasti ühe otsaga Mohnile ära sõita, sihtmärgigks tuletorni alune rand.
Mohnil oli mõnus, võileivad, joogid, saarevalvurist kass… Surfiturism missugune.
Saarevalvur Mozart
Olin kaasa võtnud jope ja pusa ja nautisin parajasti ilma. Ei saanud arugi, kui kõik ennast minema hakkasid sättima ja Argo minu kõrval sellise eestlasliku rahuga teatas, et 2 minuti pärast on start. Ma küsisin veel, et “Kas päriselt või?” “Päriselt-päriselt,” sain vastuseks ja oi kui kiiresti ma sain riided uuesti vahetatud, koti pakitud, kella käe peale, GPS kaela, GoPro kokku, poomi külge, trapetsiaas õigesse kohta ja merele. Maa ja taevas olid kõik vahetuses, ma ei saanud midagi aru ja raskusi oli õigete otsuste tegemiseaga – kas sikutada või veestartida aga minema ma sain ikka päris esimeste seas. Ilmselt peas tundub see aeg pikem kui päriselt on ja instinktid on ka selle 12 aastase kogemusega omal kohal 😀
Tagasimineku tegi raskeks asjaolu, et mul polnud erilist aimu, millisesse lahte pean tagasi sõitma või kuskandis kodurand on – kogu manner paistis ühtlase rohelise triibuna. Rookie mistake, ma ütleks aga meenus kipritel kuuldud jutt kuradisaarest! mida ma siis otsima hakkasin. Saar leitud, siis oli ka selge millisesse soppi tuleb sisse sõitma hakata. Eespool sõitnud isa ja Raivo panid täiega pange, sõitsid kuskile Viinistule ning mina sõitsin ühe otsaga randa ära, mööda ühest slallitajast, Kendist ja jooksin mööda randa veel 200m. Aega kulus 32 minutit ja sain üldarvestuse essa koha, mida ma ei osanud isegi oodata. Üle aasta pole ma formulat katsunud ja ma ei olnudki väga võõraks jäänud.
Pärast sõime rannas suppi, muljetasime, ootasime viimaseid finišeerijaid, kes olid merel üle 3h ning sõitsime tegema grilli ja tünnisauna Lahemaa metsade vahele.
Annika Valkna EST-14 