Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks 🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one 🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni 🙂

Türgi PWA algab homme

Tegelikult olen Türgis juba eelmisest kolmapäevast. Hommikul sättisime ennast Riia poole teele ja õhtuks saabusin Izmiri lennujaama. Lennujaama sisse minnes oli kõik täiesti võõras. Olen küll kaks korda samas kohas olnud aga isegi seina rõve-oranž värv ei kirgastunud ühestki mälusopist. Siis oli vaja üles leida transfeer, mille ma samal hommikul teel riiga, orgunnisin. Ootasin mesterahvast aga selgus, et nimi Burcu tegelikult kuulub naisele. Ootasin ka bussilaadset automobiili kuid nägin pisikese kastiga pikapi, kuhu asjad diagonaalis kinni tuli siduda, selle ühe rihmaga, mis mul Eestist kaasa oli võtetud. Auto oli ka päris logu, kui kiirus üle 80 km/h läks, siis spidokas otsustas töötamise lõpetada ja kuigi ma olin rohkem mures oma varustuse turvalisuse pärast, kahtlesin ka selles, kas päris tervena hotelli jõuan. Pean ka mainima, et sel korral olen siin Türgis üksi, pean ise enda caddy olema.

 

Hommikul kui keldritoast õue läksin ootas mind 30-midagi kraadine kuumus. Selline kuumus, et esimesel minutil kõrbeb kogu keha ja viiendal otsid kiiresti lonksu vett. Nii on see siiani olnud iga hommik. Sellest tulenevalt ei taha ka termokas hästi tööle hakata. Ja surfata olen saanud oma kõige suuremate asjadega – 8.6 Loft Racing Blade 126 Tabou Manta ja 44ZS- ja umbes tunnike iga päev, sest rohkemaks tuult ei jagu.

Natuke nalja ka. Tundub, et  koduste intrigeerivate uudiste valguses juhtusid ka minu bikiinide püksikud ühel hommikul ära jalutama. Õhtul mõtlesin, et panen kõige väärtusetumad asjad nagu kalipsod, lycra ja ujukad, kõige peale, et kui mõni pikanäpumees tõesti peab midagi võtma, siis ehk leiab nendest midagi sobivat ja tundub et leidiski. Rahaline kahju 3€ või 10 Türgi liiri. Järgmisel päeval ostsin uued. Aga natuke veider ikkagi.

 

Täna oli esimene päev, kui tuul päriselt kohale tuli. Esialgu plaamnisin minna suurte asjadega aga siis hiljem tuul tõusis nii palju, et sai lausa 7.8 ja 113l lauaga sõita. Vast oleks ka väikesema purjega saanud aga mõtlesin, et enne homset surfipäeva pole vaja ennast rebestada. Olin üle tunni ja lõpuks tundsin ennast päris väsinuna. See päike on väga intensiivne ja võtab päris korralikult võhmale. Selja tõmbasin juba esimesel päeval ära ja nüüd olen veits seljahaige. Terve suvi on see nõks seljas sees olnud ja ära ei lähe, iga kord kui alt peale tõmmata ilmutab ennast jälle.

 

Proovisin tüdrukutega kiiruseid ka ja tundub, et paljud on sellega vaeva näinud ja siin siledal veel tulevad eriti hästi välja türgi tüdrukute koduvee(?) eelised. Muidu on kiirus suhteliselt võrdne. Täna arutasime ka seda, kes tüdrukutest kasutab alatumaid võtteid ja kes tõenäoliselt külma südamega sulle sisse sõidab. Aga selle peale ma eriti ei mõtle, sinna ju ei saa mina midagi parata. Halssides tänan mõttes Aivarit, kes Tallinnas ütles ühe väikese nõksu ja praegu tunnen ennast jibeis kindlamana kui varem. Aga eks seda saab hindama hakata alles homme esimeses märgis. Kohal on meid nimekirjas 21, mis ilmselt tähendab kahte vooru, kust 5 paremat saavad edasi. Tahaks ka edasi saada. Tahaks märkides mitte kukkuda. Tahaks vähe halbasid otsuseid ja seda, et jalad ei väriseks enne esimest sõitu.

Võistlust saab jälgida ka internetist :

http://www.pwaworldtour.com/

defi Algus

Saabusin eelmisel reedel lõunamaale, et hooaeg avada. Ees ootas üks rängemaid võistlusi, kus ma käinud olen: defi. Kahjuks oodatud trenninädala asemel sain lõpuks kirja 3 sõidupäeva, mis ei ole kindlasti piisav, et ennast merekõlblikuks sõita, rääkimata uue varustuse testimisest (esimesel korral tuled maha alles siis kui enam ei jaksa, ükspuha, mis see varustus sul käes teeb)

1. korral olime järvel, sest tuul oli merelt ja seal pidi vist võimendama, niisiis testitud sai komplekt 8.6 ja 129l laud 44 uim
2. korral oli päris mõnus tuul ja 6.3 99l laud 34 uim – perfektne , ära tulin ikka siis kui enam ei jaksanud pagisid hoida. Tuult 9-10 m/s. siis tõmbasin natuke peale ja ennäe, puri hakkas tööle ja ei kangutanudki enam täiest jõust.
3. korral ootasime suurema purje ilma. Komplektiks 7.0 ja 113l laud 39 uim.

 

Le defi.

neljandaks korraks loen tänast, esimest defi windi päeva, kus hommikust peale oli selge, et sellist tuult pole mina veel sel aastal näinud. Tiir rannal kinnitas: valdavalt olid rigatud 5.3-5.7 purjed, mõni üksik 6.3.
Teada oli, et tuul hakkab langema, kuid seda polnud mitte kusagilt näha, pealelõunasel kiprite koosolekul kinnitati: ”25-30 knotsi” aka räme litter.

 

Muidugi võistluse korraldus on vägev: lavad, poed, DJ’d, võistlussõidu animatsioonid, pildid, videod eelmisest aastast tuju tõstmiseks, ülipõhjalik raja seletus, kuidas sõita, kuidas mitte, kus on ohtlik ja mismoodi on korraldatud päästmine , meil oleks siit nii mõndagi õppida.

Esimesse sõidu jaoks jõudsin randa 8 minutit enne starti, natuke hilja, aga mis teha, essa päev. Näha oli, et tuul on oluliselt langenud, aga teha polnud midagi, nii ta siis jäi 5.7 ja 99l laud, 34 uim. Tuult hinnanguliselt 8-10m/s.
Stardi ajal olin eneselegi üllatuseks üsna õiges kohas, kuid ikkagi 30m liiga kaugel, ülemised 800 inimest võtsid kõik minu tuule endale -.- ja siis ma seal stardiliinil tiksusin päris hunniku inimestega. Kui käima ei saa, siis on veel see takistus, et igalpool ümber tiksuvad inimesed täpselt sama moodi täpselt sama väikese varustusega ja kui isegi mõni pagi tuleb läbi, siis allatuult lasta ei saa – keegi ukerdab alati ees.

 

Sain siis lõpuks sealt stardist minema ja edasi oli üle 10 minuti ühte halssi, kuni esimese jibeini, mis sel korral oli ümber kahe poi, ma täpselt ei saanudki aru, milleks see hea on aga igastahes minu plaan poist suvalt mööda sõita ja teha halss seal kus on tuult – kaugemal – luhtus täielikult. Ülevalt tulid mingid poisid ja keerasid mulle täpselt ette, niiet pidin ise samamoodi ära keerama, et mitte nendega kokku panna, ja otse allatuult tiksuma, sest kõik tagant tulijad võtsid oma purjedega tuule ära 😦 No loomulikult ma selle tuuletuse ja vahutava vee sees kaotasin ka tasakaalu ka olin täiesti ootuspäraselt vees, õnneks sain veestardi kähku aga kuna tuul oli endiselt tagantulijate tõttu olematu, siis käisin uuesti vette, sel juhul nii, et veestart nii käbe ei olnud. 😦

 

Järgmises halsis lootsin sama viga vältida aga jõudsin märgini – sel korral jaht – täpselt tuuleaugus, jälle tiksumine ja käisin vette. Veestarti tehes lõi jalga hull kramp ning siis võtsin hetke, et sellest üle saada ja veestart teha rahulikult. Ilmselgelt on sõit pikalt-pikalt ühel kusril väga kurnav.

 

Kolmandas halsis plaan mitte vette kukkuda ja ilus halss teha õnnestus kenasti. Sõitsin siis märgi poole ja ühel hetkel 40 tüüpi minu ees hakkavad hoogu maha võtma, niiet nendest sai tuimalt enne märki mööda sõita. Ei tea mismoodi nad loodavad kiiruseta jibe’i ära teha??? Viimaseks otsaks tuul tõusis nii, et lõpuks ometi oli 5.7 paras ja sai täie poweriga kihutada.

Mulle ikka meeldib kui purjes on power sees ja kihutada saab nii, et silmadest vett jookseb, hinge hoiad kinni ja lendad täie kiirusega üle vee. Selles sõidus seda ei juhtunud. Võib-olla homme on see päev. Kokkuvõttes koht 377, esimeses halsis olin Andres Kase taga, kes lõpetas 100 kohta minust ees, niiet ühe kukkumise hinnaks võib arvutada 50 kohta.

 

Homme jälle. Hommikul vara. Hoiame pöialt.

Alacati PWA 6. päev

Kätte oligi jõudnud viimane päev. Homikul alustati meeste sõitudega varakult, plaaniti 2 sõitu. Naistel  oli tagasi mindud kahe hadise süsteemi peale, st eelvoorust pääsevad edasi 5 paremat.

Tuult oli rohkem kui eile aga mitte piisavalt, et võtta 7,9 puri. Niisiis olin kaldal valmis 8,6 puje ja 113l lauaga, mille all 41z uim.

Esimese stardi ajaks oli tuul natuke ka vaikinud aga mitte nii palju, et kaaluksin suurema laua võtmist. Paraku oli enne stardiliini tuuleauk. Kõrgemal olnud tüdrukud said pagi varem ja ma pumpasin ennast pin-endist minema. Kuna tuule augu tõttu enamus starti väga täpselt ei jõudnud, ei olnud pin-endist minek väga halb mõte. Stardiga võiksin täitsa rahul olla. Samas läks laud korra spinni, kus kaotasin natuke kiirust. See-eest oli vaba tuul ja sain märki neljandana. Juubeldasin mõttes, et siit tuleb kindel finaalisõit, sest favoriite seljataga ei olnud. Tegin siis nii kitsa halsi, kui ma oskasin, prantslastele pealetuult ja kandadele ja mida ma näen esimene neiu seisab puri käes, isegi ei ürita käima saada. Teine prantslane vähemalt üritas aga kuna esimene oli tema all, siis ei saanud ka tema allatuult käima tõmmata ja nii me siis seal kolmekesi seisime. 😥 Ma pole kindel, kas tuul langes alla 7 knotsi piiri aga selge on see, et naiste sõitude juures tehakse palju rohkem mööndusi. Nt ei sõidaks mehed mitte kunagi 13 inimesega headis ja nt kui kolm meest märgis seisaks, siis katkestataks sõit ära. Naised sellist luksust endale lubada ei saa. Kui me lõpuks minema saime oli tagant tulnud hispaanlane napsanud neljanda koha, suurema lauga prantsalne oli viies ja mina lõppkokkuvõttes seitsmes. Kahju. Tõeliselt kahju oli sellest sõidust.

Mida rohkem allatuult sõidame seda suuremaks muutuvad augud ja tundsin, et 41 uim on väike. Pagides ideaalne aga vaiksetes oludes pole piisav. Valikus oli ka laud 126l aga ma ei tunne ennast sellega väga kiirena. Kui vähegi sõita kannatab, siis eelistan oma 113l lauda

Luuserfinaali starti otsustasin seekord minna varakult, et vaadata, kuidas mehed stardivad ja kuhu valitakse stardipositsioon. Mõtlesin siis, et proovingi saada kõige kaatripoolsema koha ja sealt täie auruga märki. Kiirendasime starti, kuni Arrigetti lihtsalt hakkab mind üles pressima, kaatrisse kinni. Alla 10 seki oli aega ja kaatri ja minu vahele enam ruumi ei jäänudki, surusin täiega talle poomi selga ja karjusin, et kas ta on pime või hull natuke. Kukkus vette ka täpselt stardi hetkel, mina oleks minema saanud aga kaater varjas korraks tuule ja crash võttis ka hoogu maha, seega väga hea kiirusega poleks läinud. Õigustas, et siin on no-rules. Et sõida või tükkideks aga on no-rules??? Minu pealt tahtis startida ka ukraina tüdruk, kes siis võttis hoo maha, aga sellise otsusega võid selle sõidu ju põhimõtteliselt maha visata. No igaljuhul oli valestart.

Läksime siis uuesti ja minu jaoks oli kurb uudis see, et kui üldise tagasikutse lipp langeb on stardini aega kolm minutit. Kahjuks ei saanud seetõttu oma kella õigeks, syncisin ta oma 10 sekundit valeks, sest 2. minuti lippu ei näinud. Jälle mingi mõttetu jama kellaga, mistõttu startisin täiesti teiste järgi. Väga hull ei olnudki aga märki jõudes oli kogu punt koos ja mina selle keskel. Tegin oma halsi ära, tõmbasin purje peale, et minema hakata aga sellega uputasin oma laua nina laine sisse ära ja panin täiega katapulti. Veestarti ka kiiresti oma hiigelpurjega ei saanud. Kift no. Lõpus sain paar tüdrukut veel kätte aga sõit oli untsus.

Järgmist starti hakkasin ka juba varakult ootama, käisin testisin, kas laud on ikka paras või peaks suurema vastu vahetama. Tundus, et tuul jälle oli tõusnud. Kaldal pannakse heatide järjekord paika, öeldakse mitu korda mikrofoni. Kui midagi muutub, nt mõni heat katkestatakse pannakse see peale juba käimasolevat stardiprotseduuri järgmiseks. Niisiis katkestatigi meeste 14. heat, millele pidi siis eelnema naiste esimene ja järgnema naiste teine e minu sõit. Ootasin siis kaldal meeste starti, et selle ajal minna oma ootama, kuni tuleb Ross Williams ja ta tüdruk küsib paanikas, et ‘miks sa stardis pole’ ja vastuseks on, et ‘see on naiste sõit’. Kaldalt nägin et üleval oli kollane lipp, st 2 minutit stardini. Panin täiega kaatri poole ajama ja pidin veel jägima, et ühe minuti ajal stardi kaatri, pin-endi ja esimese märgi vahelisse kolmnurka ei satuks. Ja kella käima saama. Kudagi ma seal siis startisin, ei olnud ju aega positsiooni valida. Väga halvasti kusjuures ei läinudki, va see, et tuul langes ja uime väiksus endast taas tunda andis. Lootsin väga, et katkestatakse, sest oli tõeliselt napp gliss aga ei. Kaklesin lõpuks, endalegi üllatuseks isegi viienda koha nimel aga lõpusirgel jäi seekord kiirust väheks.

Mõtlesin, et mida ma siis teen, isa arvas, et mida ma siis ikka teen. Á la neela alla. Samas see oli täiesti 100% korraldajatepoolne bläkk ja ma läksingi küsima, et ‘mis värk?’. Siin on olnud palju pisiasju (nt hommikul jäi naiste skippers ära jms), mille kallal võiks vabalt nokkida aga mis on nagu suva ka, aga see, et kaldal räägitakse üht ja merel tehakse teist on natuke keerulisem olukord. Lahendati see siis niiviisi vaikselt, et sain põhimõtteliselt redressi ehk kõikide sõitude keskmise.

Selle aasta võistlustelt ootasin kindlasti rohkemat, paremat esinemist. Eeldasin, et kuna olen Eestis vaiksetes oludes ju koguaeg sõitnud, ei tohiks siingi väga keeruline olla, et pigem võiksingi ennast kindlamalt tunda. Millega ma ei arvestanud oli, et kõik vead maksavad topelt kätte, kõik kiiruse kaotamised, märgis kukkumised, halvad stardipostisiooni valikud…seda on vaikse tuulega 100x raskem tagasi teha. Eriti keeruliseks osutsid stardid, sest kunagi ei tea ebastabiilse tuule puhul, kas enne stardiliini satub pagi või tuule auk ja kui peaks juhtuma, et keegi segab su tuule ära, siis pole enam võimalustki: kiirus läheb nulli ja vabamas tuules olijad lihtsad sõidavad eest ära. Seega sain siin sel aastal väga palju targemaks. Lisaks eelmise aasta tugeva tuule kogemusele on nüüd olemas ka nõrga ja aukliku tuule kogemus. Loodan, et suudan nüüd selle pealt teha omad järeldused ja kasutada seda selleks, et järgmisel aastal paremini esineda.

Ühtlasi on mul kahju sellest, et tundsin endas nii palju potensiaali, mis paraku realiseerimata jäi. Koguaeg nagu juhtus midagi, kas kell või sõideti sisse vms. Eks õnne ongi tugevamatel rohkem. Aga noh, siis saab selle järgmine kord topelt tasa teha. Ma vähemalt loodan:)

Tänks isa, et sa siia mulle appi tulid, ma üksi poleks hakkama saanud(ma tean, et sa loed ja muheled omaette). Tänks papa uimede ja kõige muu eest. Tänks eesti surfarid toetuse eest, ma andsin endast kõik. Ja tänan ka Eesti Purjelaualiitu ja kultuurkapitali, kes toetasid mu osalemist sellel üritusel.

Esmaspäeval on uus võistlus, Red Bull Aegan cross. Pikamaa sõit, midagi meie Aegna maratoni sarnast ainult 30 kraadises kuumuses. Link siin.

Alacati PWA 4. ja 5. päev

Eile ei puhunud. Tegelikult puhus aga mitte piisavalt ühtlaselt, et teha võistlussõite. Kokku saadigi tehtud u 2 sõitu, mille raames aga kõik võistlejad ootasid päev otsa rannas stand by peal. Stand by tähendab, et iga hetk võib tuul olla sobilik ja siis antakse väga lühikese ette teatamisega stardiprotseduur. Kuna tuul eriti palju lootust ei andnud, siis otsustasin minna niisama oma piinlikult suure varustusega merele. Pakun et tunnike pumpamise ja tiksumise ja glissamise segu, võib-olla natuke rohem, andis isu täis ja sellega minu päev läbi oligi.

Täna, reedel, puhusid aga hoopis teised tuuled. Kui eile tunnistasime ebaharilikku lõunast puhuvat tuult, siis juba täna hommikul sahisesid puulehed paljulubavamalt. Skippersil arutati võimalust minna naiste sõitudega tagasi 2-heatise süsteemi peale, kust 5 parimat lähevad winner-finaali ja ülejäänud luuser-finaali. Õnneks või kahjuks seda ei tehtud. Õnneks selle pärast, et siis on startides ja märkides ruumi, jäävad ära tarbetud crashid. Kahjuks seetõttu, et see, kes jääb välja, sellel on praktiliselt päev läbi ja peab hakkama ootama järgmist ringi(loe: järgmist päeva).

Igastahes, kui headid välja pandi, siis olin taaskord neljandas koos Sarah-Quita ja türklastega, kellest vist kõik olid suutnud sõita ennast vähemalt korra winner finaali. Rääkisime hispaanlase Mariaga, kes eelmises ringis jäi samuti halva stardi tõttu välja, et sellises sõidus võib kõike juhtuda.

See kord alustasin varustuse testimisega varakult, et ennetada närvitsemist, mis eelmises sõidus saatuslikuks sai. Proovisin ühte purje, proovisin teist, siis jälle esimest. Sellistes oludes, kus tuule pagide tugevus on poole suurem tuule enda tugevusest on varustuse valik väga keeruline.

Niisiis 8.6 gaastra vapor, 113l manta ja 41 z

Stardis olin õigel ajal kohal, kuigi jalad värisesid all. Tunnen ennast nagu oleks esimest korda võistlustel. Samas nagu olengi, pole ju Eestis liiga palju starte saanud. Pärnus paar tükki oli. Igastahes püüdsin väga pingest vabaneda ja lihtsalt sõita oma sõitu. Seega halssides kukkuda ei tohtinud ja start pidi ka okei olema. Peaks siinkohal päranakatele tänulik olema, et oleme nende juures saanud nii palju vastutuule slalli harjutada. Mul on uimed kõik sellise pikkusega, et allatuult oleks hea speedi lasta, kuid minu sõidu ajal oli tuul nõrgemapoolne (küll on hea, et 7,9 ei võtnud) ja kaks otsa olid pigem vastutuuleslall kui allatuuleslall. Kaklesime Ceren Yamaniga viimase finaali koha eest, olin kursi peal kiirem aga halssides aeglasem. Mõtlesin, et ‘tee rahulikud halsid’,’ära kuku vette’, ‘rahulikult’, närv oli sees korralik. Õnneks olin koguaeg natuke ees, kuni lõpuks ta pani viimases märgis purje vette ja kindlustas mulle finaalikoha.

Tuul muudkui langes ja langes, kuni finaalidesse sõites ma enam glissi ei saanudki. Otsustasin kaldal suurema laua võtta, sest oma 41 uime pealt enam käima tõmmata ei saanud ja suuremat ka võtta ei olnud. Eriti soosis otsust kursi natuke vastu tuult paiknemine. Kuna luuserfinaalis oli koht olemas, arvasin, et võin sellest otsusest ainult võita. Paraku oli kalda all suur tuuleauk ja ma ei saanud kohe veestarti ja käima, kui stardikaatrist möödusin tõmmati ühe minuti lipp ja ma väga pikka hoovõtu ala ei saanud. Seega see start läks nässu. Märgis, kui hakkasin jalga aastast võtma, lõi laine tagumise jala laualt maha ja siis ma põlvitasin seal laua peal ja panin märgist mööda. Võis pealtvaatajatele päris naljakas olla. Kokkuvõttes ei teagi, mitmes selles sõidus olin.

Igastahes tuul hakkas uuesti tõusma, kuigi kiirus oli päris hea ja 44 uim pidas kenasti vastu, otsustasin luuserfinaali võtta taas 113l laua.

Siit tuleb nüüd kõige piinlikum asi, mis ma üldse kunagi teinud olen ja selle kirjeldus. Niisiis luuserfinaal.

Kuna pinge oli kadunud, tundus start tulemas megahea. Mingi türgi pliks arvas, et on hirmus tark mõte, mille täiesti peale sõita, kuigi suuna muutmine 30 sekundit enne starti pole vist isegi PWAs lubatud (pole 100% kindel). Karjusin talle, et mis teed, siis tõmbas nina üles. Eeldan, et ta ei märganud mind. Igaljuhul peale seda kiirendasin ja sellest hoolimata olin ühe esimesena liini peal. Kui tõmmati valestardi lipp, olin täiesti veendunud, et olin liiga vara. Aga EI olnud, jipikajee 😀

Järgmise stardi andmise ajal päästeti mingit algajat paadiga stardiliinilt ja kõik ootasid kuskil seal ümber stardiprotseduuri. Panin kella käima ja siis sõitsin ühele poole, et enne kolme minuti lippu teisele poole tagasi sõita. (Siin käib nii: 4. minutit: kõik sõidavad esimese märgi poole, 3. minutit: halss ja sync, 2. minutit, syncime kellad paadist mööda sõites, 1. minut: halss ja stardiliini poole ajama) Ja mida ma näen. Kell näitab mulle 3. minuti peal 3:59! Tundub, et vajutasin start-stop nuppu 2x. No ikka juhtub (kuigi vihkasin vist ennast sel hetkel maailmas kõige rohkem). Panin siis kella käima ja sync. Sõitsin siis kaatrist mööda ja jäin ootama oma sinna 40.sekundi alasse. Vaatasin veel, et miks kõik liinile sõidavad, et ometi on terve minut aega. No ja siis jõudis koju. Aega oli alla 1. minuti stardini ja mina passin kuskil kaugel. Täielik idikas. Oi, kuidas ma ennast veel rohkem vihkasin Kuidas saab nii rumal olla. Ja ma isegi ei tea, mis juhtus, võin ainult oletada. Kuna ma stardin alati oma kella järgi, siis peab kell väga täpne olema ja ma oma arust sain syngitud ka, kõige rohkem paarisekundise hilinemisega… JA tuleb välja, et mu kallis kell on terve minuti vale. Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus aga starti hilinesin oma terve minuti. Ma arvan, et nii kiiresti kui peale selle kohale jõudmist, polegi ma siin veel sõitnud. Panin täie auruga järele ja juba esimeses märgis hakkasin lähemale jõudma. Sain ühe türgi pliksi kätte ka. No kurja, kui saaks koguaeg sellist käiku sees hoida, oleks tead esimenegi. Kokku olin sõidus viies. Sellegi poolest on mul endale andestamine peale sellist rumalust väga raske. Peab lihtsalt homme paremini panema ja õppima, jälle õppima oma vigadest.

Kõige rohkem tunnen, et mul jääb ikka ääretult palju puudu kogemustest. Sõidame küll pirital aga võistlusolukorras on kõik teisiti. Peaks palju rohkem saama harjutada just reaalseid starte, kus stardiliin on täpne, märgi võtmist jms. Lihtsalt mingitel hetkedel tunnen teadmatust, et ei oska olukordi ära lahendada. Nt, kas on mõtet hakata sisekurvi trügima, et kas mahub? Kui kiiresti suudan kiirendada, kui on kaetud tuul? Kui suur on suurim võimalik allatuule nurk, kus kiirus ei kao? Millal on pin-endi eelis? jnejne

Homme viimane päev. Vaatame,  mis teha annab. Loodan parimat!

PWA alacati 3. päev

Skippersile kell 10.30 polnud just väga palju inimesi saabunud. Teadagi miks – tuuleprognoos oli samaväärne eilsega ja natukene halvemgi. Alustatigi edasilükkamisega a.k.a. passimisega. Igaüks püüdis aega sisustada aga kokkuvõttes passisid kõik kas telkides või palmipuude all varjul, vesteldes kaasvõistlejatega või niisama ringi vahtides.

Minu ja Marianne varjuline telk asub toitlustamisalale küllaltki lähedal ja on kujunenud suuremaks lõunasöögiaegseks kogunemispunktiks. Muidugi lõunasöögiks on juba kolmandat päeva lumivalge pasta mingi veidra tomatikastmega. Prantsalsed seda kastet ei söö. Üldse toiduga on siin natuke nadi. Täna terve päeva piinas mingi kirjeldamatu näljatunne. Ega me peale tühipalja vee (päevas oma 3l) ja lumivalge makaroni ju suurt muud suhu ei pista. No tee või tina, koguaeg selline tunne, et peaks midagi sööma. Lõpuks sain šokolaadi, mis veidike aitas.  Samas kõik toidud maitsevad peale nädalat nagu õhk, oad – õhk, mingid hautised  – vaid õhk krõmpsub hamba all. Paastulaager justkui. Maitseaineid toitudes ilmselgelt ei kasutata. Kõik on kuidagi maitsetu. Aga mitte toidust ei pidanud ma siia kirjutama.

Surfist pidin.

Kella kahe ajal päeval hakkas tuul natuke nägu näitama, seadsime purje aegsasti üles, et stardisignaali käivitudes saaks kohe merele minna. Täna ei olnud mingit teemat, kas võtta väiksem 113l laud või suurem 126l laud. Ikka suurem. Tuli välja, et ka osadel prantsalstel on suuremad lauad olemas ja üks neist suurtest laudadest on minu sõidus. No mis seal ikka. Peale selle suure laua, millega sõitis Delphine olid minu heatis eelmise aasta võitja Sarah-Quita, eelmise aasta teine Valerie ja Marianne, kes muga eelmises sõidus kokku pani. 

Küllaltki miinimumi lähedastes oludes anti meile lõpuks start. Kuhu ma jäin hiljaks 😦  Enne starti, lõi mingi tobe laine mul tagumise jala aasast välja ja käisin sisse. Kella 3. minuti peal syncida ei saanud. Hakkas väike närv sisse tulema. Starti ootasin 30 sekundi kaugusel ja kui oli aeg kiirendada, siis paraku sõideti mulle nii peale, et kiirendada ei saanud nii nagu oli plaan. Kuigi ma oma arust olin küllaltki all, kuhu eelduste kohaselt tüdrukud ei tule. Tahtsingi alt vabamas tuules minema saada, nagu tegi Marianne, kes tuli täitsa pin-endist ja võitis selle sõidu ära. (Ausaltöeldes ainuke inimene, kellest eespool lõpetamine tundus natukenegi reaalne)

Vaikse tuulega on siis nii, et kui jääd starti hiljaks, saad teiste segatud tuule, mis nii vaiksetes oludes on pea olematu. Õppisin seda raskel viisil. Pärast sai megaprodega seda konstateeritud ja isa ka vist solvus vms. Jee!

Sellegipoolest oli mul veel võimalus, sest sõit ei lõppe enne, kui finišis. Samas nagu ma ütlesin läksin juba oma halva stardi peale nii ähmi täis, et kätest kadus tunnetus täiesti ja põlved hakkasid värisema. Või äkki oli asi selles, et see kelle ma kinni oleksin pidanud püüdma oli eelmise! aasta! võitja! Sarah. Mingi aukartus äkki. No ma ei tea, igaljuhul oma värisevate käte ja põlvedega suplsutasin purje teises halsis vette, kuigi ruumi oli küllaga. Kokkuvõttes ei õnnestnud see sõit eriti hästi. Samas, nüüd saab jälle kogemustepagasit suurendada ja äkki järgmine kord targem olla.

Tundub, et homme sõite tehtud ei saa, tuult ei lubata. Samas ülehomme juba võiks.

Seda ka, et õues on tapvalt palav, sellest on küll kopp ees. Nädal aega 30+ kraadises kuumuses tuult oodata on natuke nutune. Eelmine aasta oli temperatuurinäidik natuke lahjem ja tuul jahutas ka. Põhjamaa inimene, mis teha.

PWA Alacati 2013

Sel aastal tulime Türki natuke varem. Eelmine kord oli näha, et saabumine õhtu enne võistlust ei ole hea mõte, sest ei jõua asukohaga tutvuda ja korralikult varustust paika trimmida. Niisiis saabusime juba kolmapäeval. Muidugi kolmapäeva öösel kell 3, mis järgmise päeva kuumuses andis tugevalt tunda. Sõita jaksasin umbes 20-30 minutit, peale mida olin kätest ja jalgadest pehme. 33° kuumus tegi ka loomulikult oma töö.

Neli päeva enne võistlust hakkasime siis asju timmima. Pirital olen sõita saanud ainult 126l laua ja 8.6 purjega. Mõni üksik kord ka 7.9 ja 113l lauaga, mis muidugi ei tähenda, et trimmid ja kardaani asukohad paigal oleks, oh ei, siin algas kõik otsast peale. Sile meri ja suhteliselt ühtlane tuul, kaldasse saab põhimõtteliselt kinni sõita, sellesuhtes oli settingute muutmine küllaltki lihtne.

Mida päev edasi, seda rohkem kuulsuseid merel näha oli. Kes tegi rohkem, kes vähem. Naised üldjuhul vähem, olin nagu segane: triikisin üksinda merel, üritades aru saada, kuidas või mismoodi parem on. Arvan, et sain ka.

Täna siis esimene võistluspäev. Prognoos lubas ainukest päeva, kus on väikeste asjade ilm. Nagu eile, kui sõitsin 98l ja 5.7 purjega. Aga kui me hommikul registreerimisega tegelema hakkasime, siis ainukese võistlejana puudus tuul. Lõpuks kui sõidud peale hakkasid oli tuul ka kohale jõudnud aga mitte rohkem, kui täpselt parajalt 7.0 jaoks, aga valisin tuuleaukude tõttu hoopis 7,9 ja 113l laua. Meeste heatides oli ka palju valestarte, mistõttu hakati naiste sõitudega pihta alles nelja ajal. Tegin enne sõitu paar prooviotsa, kiirus tundus hea ja halsid ka kindlad.

Naised olid jagatud kahte gruppi, mis tähendas, et ühes rupis oli 13 naist. Edasi pääseb 5 paremat. Eestikatel on see ju enam-vähem tavaline aga PWAl liiga palju. Küll oli märgis kitsas, küll oli stardis kitsas. Vähemalt puhus tuul (Meil pole vahel sedagi eestikatel ja siis jäävad eestikad ära)

1. sõit

113l tabou manta ja 7.9 gaastra vapor

Esimene start läks mul ülihästi aga kahjuks oli general recall, püüdsin aru saada, et kes see olla võis – ega ometi mina – aga keegi mulle ei vehkinud seega eeldasin et see mina polnudki. Oli hoopis Ukraina tibi, pärast vaatasin. Ma muidugi ei garanteeri, et ka mina üle polnud, aga kuna kõik naised ronisid sinna paadi alla, siis mind ei pruukinud lihtsalt piisavalt nähtaval olla.

Igastahes teiseks stardiks sain kella käima alles 2. minuti peal (siin 4 minuti start), mis väga hea ei ole, sellest hoolimata õnnestus positsiooni valik stardiliinil päris hästi. Läksin keskelt, pigem pin-endist. Esimeses allatuules niivõrd alla lastes ei ole naistel kiiruste vahe nii suur, et paadist startijadoma turbotuulest midagi võidaks (võib-olla Sarah-Quita). Olin märgis 5-6-7 positsioonil, halss oli lõpetatud, hakkasin edasi sõitma…KUNI FIN-13, Marianne Kaplas mulle tuimalt külje pealt sisse pani. Sinna see sõit läks. Üritasin, mis ma üritasin teisi kätte saada (märgipikkune vahe kahanes poole märgi pikkuseks), lõpetasin ikkagi kohaga luuserfinaalis. Kusjuures märgis oli ruumi väga napilt ja kõik kohad olid tüdrukuid täis, ma ei kujuta ette, mis imeläbi ta lootis sinna vahele pressida, ütleb küll, et tal väga kitsas kaar aga võiks ikkagi realislikuks jääda, et kui märgi juures ruumi pole, siis ei saa sinna trügida, mis loomulikult oleks tähendanud tema jaoks sellest sõidust loobumist, mis (ma saan ju aru – võistlus, eks) ei tulnud kõne alla.

Sõitsin sõidu lõpuni ja hakkasin luuserfinaali krüssama ja siis nägin, et ka minu laud ei ole erilisem kui teistel ning ei pea vastu, kui sellele uimega külje pealt sisse panna. Enne meie sõitu oli mitu valestarti ja aeg tundus venivat nii kaua, et ei tea palju vett sisse juba läheb, käed läksid ka ärritusest verd täis. Mõtlesin, et saaks kaldale ja laua ära parandada või, et oleks võinud ju käia kaldal oleks ikka starti jõudnud aga teip oleks augul peal. Sesuhtes mõtted olid mujal. Püüdsin keskenduda aga stardipositsiooni ei suutnud ikkagi valida. Läksin kaatri juurest, kust lähevad ju kõik ja jäin natuke hiljaks ka, mistõttu jõudsin märki 7-8 kohal. Kolmandas halsis panid kreeklane ja Jaggi kokku ja sain kreklasest ette. Maria Andresist sain ka korra kiirusega mööda aga trügis järgmises märgis vahele, kuigi ma oma arust sinna talle ruumi ei jätnud, tuli lihtsalt kriisates ja mõtlesin et see üks koht pole väärt teist samasugust auku vastaspoordis. Kokku jäigi siis luuserfinaali 6. koht. Naisi on 22.

Homme on tuult vähem, mis mulle tegelikult sobib, sest ma ju eestis ainult suure varustusega sõidangi.

Alacati PWA 5. ja viimane võistluspäev, 1.september 2012

Täna oli kipperite koosolek julgelt kella 11. ajaks liigutatud. Kui ma hommikul oma heati nägin, siis oli suhteliselt selge, et ma sellest enam edasi ei saa. Alati oli väike võimalus, et kui on neli tugevat, et võib vedada ja saan edasi aga sel korral oli viis tõesti tugevat tüdrukut: Karin Jaggi, Marianne Kaplass, Lena Erdil, Uralp, Maria Andres, mina ja Yaman. Ainuke võimalus oli teha lihtsalt megahea start ja siis vaadata, mis edasi saab, loota et keegi äkki kukub vms?

Muidu essas headis, kuue inimesega, oli õigel ajal liinil 4 inimest, kellest neljas edasi saajana oli see, kes polnud õigel ajal liinil ja neljandas headis, seitsme inimesega, langes 2 tk valestardiga välja.

Igastahes tegin edalegi uskumatult hea stardi, ma arvan, et ma olin no sekundi pealt, sest juba hirmuga ootasin üldise tagasikutse lippu aga seda polnud ja nii ma siis essana sinna märki kihutasingi, kiirus oli hea, sest kuskilt silmanurgast kedagi näha ei olnud, a samas ei julgenud vaadata ka 

Aga nagu juba selge, siis mu halsi tase pole päris maailmatasemel ja jube kenasti pandi must esimeses märgis lihtsalt mööda. Olin siis kuuendal kohal, kolmandas märgis tegin hea halsi ja sain viiendaks aga oli näha, et kedagi kätte ei saa, kui just keegi ei kuku ja järgmises märgis olingi kukkuja mina. Taskaal läks välja ja üldse ei saanud aru, kuidas see kukkumine tuli või mida? Edasi igastahes ei saanud. Äkki oli asi ka selles, et juba kaldal oli kuidagi lootusetu tunne, sest ma lihtsalt koguaeg olin mingis eriti raskes headis, et ei olnud pea sees nii palju jõudu, et see ära händelida.

Kõige nagu ägedam oli muidugi see, et kui ma läksin pärast sõite täpselt üheks tunniks halsse viskama, siis kukkusin sisse ainult 1. korral ja vähemalt pooled olid kenasti glissikad. Lihtsalt võistluste ajaks ilmselt ei olnud selle kohaga päriselt sõbraks saanud. Oleks vaja olnud vaid ühte head trennipäeva, et enesekindlus saada ja laine, tuulega sõbruneda. Võistlusega alustamine ei ole hea, sest mõte on enamasti kinni ja ei taju mis ümritseb või kuidas varustus ja muu tegelikult töötab. Igasuguste vigade märkamine on võistlusolukorras oluliselt keerulisem.

Sain siit äärmiselt hea kogemuse, millest on kindlasti kasu, et saada vaid paremaks. Julgustav oli ka see, kui tüdrukud ütlesid, et mu areng on IFCAga võrreldes väga suur, hoolimata sellest et ma olen sel suvel saanud teha igast vigastuste ja haiguste tõttu minimaalselt trenni. Loodan väga, et see ei jää mu viimaseks PWA etapiks.

Tänaksin siin kohal Isa, Ema, Raoul ‘Papa’ Burmanni, EPLi ja kõiki, kes mind toetasid ja pöidlaid hoidsid.

Alacati PWA 4. päev 01.september 2012

Hommik algas nagu iga eelmine hommik. Lähen randa, tuult on palju, umbes 5.7 purjele, aga valest suunast. niisiis me ootame umbes üheni peale lõunat enne, kui starte tegema hakatakse. Täna ei saanud ega saanud sõite tehtud, tuult oli nii, et 8.6 oli pagides veidi üle aga 7.1 poleks aukudest läbi läinud. Tuuleaukude tõttu katkestati palju sõite ja palju tehti ka valestarte.

1. sõit  8.6 +113l manta + 39 S-

Täitsa sõidetav, aga vastas stabiilsed tüdrukud, kes eriti hullu märgis ei pane ja sisse ei käi. St mu ainus võimalus oli hea start. Eriti õnnetult jäingi starti hiljaks, sest ma arvasin, et nii kui nii kõik lähevad ülevalt kaatri juurest, niiet märgi juurest startides on vaba tuul ja vaba meri aga kuna oli tuuleauk, pidid kõik üleval allatuult laskma ja mulle peale, segatud tuules ei saanud õigel ajal käima ja jäin starti hiljaks. kohad jalgatigi stardis. Ma just ootasin, et on tugev tuul, et saab korralikult lennata aga just meie stardi ajal oli tuult vähem ja väikesem uim ja tugeva tuule trimmiga puri lihtsalt ei toiminud nii hästi kui ma lootsin. Järgmine start tehti ära ja järgmine katkestati, kuna tuult ei olnud piisavalt.  Halssides midagi ei muutunud. Viimases märgis oleks Ukraina tibi napilt kätte saanud aga ta  sai enne käima.

2. sõit 7.1 +100l manta+36 S-

Et vältida eelmise stardi kordumist tõmbasin kaugemal käima aga kuna ma nii kaugelt ei taju eriti hästi, kaua ma starti lähen, siis olingi stardis veidi liiga vara ja lasin enne starti tugevalt alla tuult. Õnneks kedagi tulemas ei olnud niiet see kolm seki mis ma vara olin võttis ainult stardi kiirenduse maha ja start ise oli suhteliselt okei. Esimeses märgis lihtsalt  kontrolli enam ei olnud ja panin ühe türgi pliksiga kokku. Mõtlesin vist et olen väiksem kui tegelikult. Väsimus annab väga julgelt tunda, sest stardiliini ja aega ei taju päris õigesti, märgiruumi ei taju, ja kui tasakaalu kõikuma lööb, ei oska õigeid otsuseid teha, et mis jalaga või kuidas taskaal taastada. Samas pidin proovima sinna märgi vahele trügimist, sest kui ma kõik oleks eest lasnud, siis poleks lihtsalt võistlemisel mõtet.  Igastahes väsimus kontides ja edasi ei mahu. 

Homme on siis plaanis viimane sõit. Eks näis, loogika järgi peaks tulema suht raske heat.

Alacati PWA, 3 päev 30. august 2012

Mul on täna sünnipäev 🙂

Öösel ma eriti hästi magada ei saanud, sest õlg valutas ja aeg ajalt andis tunda endast, nii et pidin üles ärkama. Hommikul oligi selline tunne, et keha on väsinud, nõrk ja energiat ei ole. Veepudeli kork oli ka uskumatult kõvasti kinni pandud.

Igastahes, mere äärde jõudes tundus, et tuleb jälle 5.7 ilm. Kuna tuul oli aga valest suunast, siis üsna pea vaikis täiesti maha ja hakkasime suuremaid purjeid rigama. Meeste esimene sõit katkestatigi ja lubati nad kaldale suuremaid purjeid valima. Samal ajal testisin oma suuremat varustust 8.6 + 113l manta + 41 S-, mis toimis vaikse tuulga hästi ja isegi natuke kui tõusis siis oli veel hea.  Läksin üsna pea peale meeste heatide alustamist oma starti ootama. Selle ajaga, kui ma ootasin tõusis tuul nii megalt, et mul oli ulme ülepurjestus. Sõitsin sama varustusega, mis mehed.

Tekkis väike paanika, sest esiteks ma tundsin ennast nõrgana. Ei jaksanud õieti kaldalgi püsti seista, rääkimata suurest ülepurjestusest. Teiseks oli hirm, kuigi kõik oli tegelt kontrolli all, aga pea sees polnud valmis selliseks katsumuseks. No start oli hea, ja esimesed kaks halssi ka olin seal edasisaajate hulgas ikkagi aga kolmandas halsis tuli tugeva pagi just sel hetkel, kui hakkasin purje flippama, ühe käega sain juba poomist ja siis tõmbas mu põlvili lauale ja lõpuks vette. Sinna see finaalikoht jäi ka. Lõpetasin viiendana.

Sain teha pika pausi ja puhata. Meenus, et hotellis peaks olema glükoositablette. Isa tõi need mulle ja siis võtsin u 5 tükki sisse ja kohe oli tunda, et veri hakkas tööle ja pea oli taas terav. Tuul oli endiselt sobiv 7.1 + 100l+36 S- komplektile, millega järgmisesse starti läksingi.

Tundsin kindlalt, sest eile oli sama kama ja teadsin et kõik peaks selle kamaga toimima, väsimus oli ka kadunud, kuigi tuul langes veits. Enne starti tõusis tuul tugevasti ja 7.1 oli täpselt paras võistlemiseks. Heati sõitsid Marion Mortefon, kes kindlalt ja pikalt selle sõidu kinni pani, ja oli võitjate finaalis kolmas. Greta Benvenuti, itaallanna, kellel on küllaltki agressiivne sõidustiil ja mitmeid kordi võitjatefinaalis olnud. Marianne Kaplas, kes eestikatel head taset näitas, kiire ja kitsa halsiga. Maria Andres, kes pole veel kordagi finaalist välja jäänud v.a. 1 valestart ja vähemalt pooltel kordadel võitjate finaalis jaaa mina. Tundus, et siin polegi midagi teha.

Start oli mul hea, esimesed halsid läsime ka kindlalt järjekorras, ei olnud mingit jama märgis. Tundub, et kõige nõrgem ongi mul kolmas halss, mis on muuli all, mingis naljakas laines ja kus mul alatasa purje lappama võtab, nagu selgi korral. Õnneks sain kiirelt ülestõmbeotsast kinni ja puri jäi kätte ja edasi. Viimane halss pidi glissikas tulema, sest muidu oleks Maria mu kätte saanud, ja uskumatu, oligi glissikas ja midagi ei juhtunud. Lõpetasin jälle ulmeraske headi neljandana.

Vahepeal ikka mõtlen, et kes see inimene on, kes neid heate kokku paneb, sest meie poolfinaalis olid siis Marion Mortefon. Greta Benvenuti. Marianne Kaplas. Sarah-Quita Offringa. Karin Jaggi. Lise Vidal. Mina ja türgipliks. Korraks mõtlesin, et mul pole mõtet oma õnne testima minna, et lähen kohe luuserfinaali aga lõpuks otsustasin, et iga tehtud halss on ikkagi sammuke paremaks. Start oli hea, kuigi startisin natuke alt, ilmselt mitte piisavalt, oleks võinud veel madalamalt minna, sest naistes on ainult Sarah-Quita ja Karin Jaggi need, kes paadi juurest tulles hirmsa pidelliga kõigist mööda panevad, teised pigem kaotavad sealt. Seetõttu pole ennast sinna sättinudki. Esimese märgi juures jäin grupi keskele, igalpool, nii üleval kui all oli inimesed ja pidin alt ära laskma, et enda halss ära teha, samala ajal, kui kõrgemal mingid tibid hullu panid ja halssima hakkasid, niisiis edasi sõita ei saanud, alla keerasin niipea, kui alt vaba oli ja nägin, et mul on täpselt minu kaare jaoks aken, kust läbi sutsata ja siis viimasel hetkel Jaggi keeras oma laua vastu tuult ära ja täpselt mulle nii ette, et ma sain ta laua vööri alt läbi, aga tasakaal läks nii mul kui tal. Üldse imestan, kuidas mu esimene jalg terveks jäi. Ilmselt siis oli see juba tast möödas vms. Karjus mulle, et ma olen hull. no okei aga mul ei olnud mitte mingit muud võimalust, edasi sõites oleks mulle ikkagi sisse pandud ja seal oli ruumi, või nii ma arvasin. Sõitsin lõpus viimasena kenasti sõidu läbi ja läksin luuserfinaale ootama.

Luuserfinaali start oli hea, nii uskumatu kui see ka pole, siis oli esimeses märgis täpselt sama keiss mis enne. Naised lähevad märki mingi 3 või 4 reana, nii et kui meil oleks reeglid, siis peaks alumised enne ära laskma aga kuna meil ei ole, siis seal käib ikka korralik paugutamine. Ma ootaisin, et mul alt ja eest vabaks läheks aga samal ajal 1 tibi kes must kõrgemal oli kiirendas ennast minu laua ninast mööda, õnneks ma nägin seda ja lasin samuti alla ära, et vältida talle lihtsalt külje pealt sisse sõitmist ja siis panme vähemalt väikesema hooga kokku. Täitsa hull, ma ei kujuta ette, mis ta mõtles, et ta sõidab läbi must või? Sest ta läks nii lähedalt mu laua ninast, et ma arvan et sinna jäi mingi max 10 cm, siis, kui ma allatuult keeratud sain ja siis oligi umbes nii lähedal kõrval mul, et lauad panid külgedega kokku, tema natuke eespool kui mina. Täitsa ulme, mingi sõge pisike prantslane. No ma ei tea tõesti, kas ta üldse midagi mõtles või pani lihtsalt silmad kinni ja lootis, et läheb õnneks.

Ma olin nii närvis, õnneks sain suht kiiresti purje kätte ja panin siis edasi, sest päris kõva pagi oli ja siis on mul kiirus päris hea, järgmises märgis sulpsutati ka purjesid ja vaatasin, et ma täpselt mahun sinna vahele. juba hakkasin rõõmust rõkkama, et ollallalalla, ei olegi viimane, vaid viies, sest kolm tibi olid maas aga järgmine hetk oli laua nina sügavalt laine all ja kui purje ka samal hetkel peale tõmmata, ei ole enam kuskile sõita, kui ainult  külili vette ja sealt ma enam purje kätte ei saanud. Oi ma olin niiiiiiii pettunud, et kuidas ma lihtsalt niii lolli vea tegin jälle. uskumatu no, kõik kaardid antakse kätte aga ikka mängin vales järjekorras maha.

Eilne DSQ tõmbas ka hommikul jalad alt ära, sest kui ma küsima läksin, viidates kindlale reeglile, mis ütleb, et kui keegi on 1 minuti ajal kolmnurgas, siis tuleb ikkagi tõmmata valestardi lipp üles ja start uuesti teha, aga kuna seda ei tehtud, siis on ju ainult õige, et kedagi ei olnud selles kolmnurgas, st siis mind. Pluss stardikaatrist öeldi, et ma tulin üle stardiliini, kui stardini oli 20 sekundit. Siis valeltpoolt. Nagu mida iganes!!! Ma mäletan, et 48 sekundi peal tiksusin stardiliini poole ja mõtlesin, et kuram, oleks võinud ikkagi kaugemale sõita ja lubada pikemat kiirendamise ala. Aga kuna ma polnud oma halsis kindel, siis ma igaks juhuks jätsin aega, et kui vette kukun vms. Jutt mingist 20 sekundist on täielik idiootsus. Ma ei jõuaks selle ajaga elusees stardiliinist üle sinna kohta, mida võib pidada minimaalseks kiirenduse alaks, teha halss ja tagasi kiirendada.Kui lõpuks aru saadi, millele ma viitan, siis küsiti, et kas ma tahan, et siis kogu see sõit uuesti tehtaks? mille peale ma mõtlesin, et ei hakka draamat korraldama, kuigi praegu on olukord selline, et mingit reeglit, mille alusel mind maha võeti pole olemas.

Siin video sellest nöörist, mis mulle esimesel päeval ette jäi:

watch?feature=player_embedded&v=qsir2K57MTg