Kiirussõit Sõrve sääre tipus

Kiirussõit – viimati La Franquis, Lõuna Prantsusmaal, kus GPS näitas esimese numbrina seda maagilist seitset, 70,88km/h. Nüüd, terve suvi hiljem, on tuul ja on sobiv suund ja on võistlus. Sel korral Saaremaal, maagilises Sõrve sääre laguunis.dsc_0146

Muidu on üsna tavapärane, et Eestis speedis on õrnema soo esindajaid üks(mina) harva kaks, kuid sel korral oli meid KOLM. Paari suvega, mis ma rohkem välismaal võistlemas olen käinud, on meile juurde tekkinud nii mõnigi tore ja tubli uus (nais)võistleja, kes isegi Saaremaa kõige kaugemasse otsa ennast mõõduvõtule kohale veab. Lahe

Slalli võistluse eelsel reedel olin Põlvas ning ega ma sel nädalalgi kehvem saanud olla, ning olin reedel Tartus, ERMis üritusel.

Küsimus, logistilne peavalu, ehk kuidas pääseda Tartust hommikuse kella 9’se praami peale?

Variant 1 – hakata Tartust kell 5.30 sõitma, saada isaga Virtsus kokku ning ühe autoga üle praamitada. Miinused: meeletu ajakulu, kärutamine pimedas mööda väikesemapoolseid Eestimaa maanteid ning lõpuks oleme kahe autoga ikka virtsus. Plussid : ei ole

Variant 2 – kas Tartust saab äkki lennukiga? Ei saa? Issand need kõik vaesed Saaremaa tudengid Tartus… 5 ja peale tundi bussiloksu…õõ

Variant 3 – aga Tallinnast saab lennukiga! Hurraa. Kell 8 start. Kell 10 Tallinna lennujaamas ja 11.15 Kurssaares sain isaga kokku.

Sõitsime siis Sõrve, majakas, rand, säär: ühelpool murduv lainevaht, teiselpool sile laguun. Väike laps mu sees juba niheles elevuest. Loomulikult ei saanud seda ju välja näidata selles tõsises meeste seltskonnas, aga ma olin elevil.

Rigasime 6,3 Loftsailsi Racing Blade purjed ja 88l manta laua. Oli ka mõttes rigada 7,0, isegi 7,8, sest tuul tundus muudkui langevat, kuid lõpuks ütles mulle Härra Kogemus, et eales pole suurem puri mulle suuremat kiirust toonud, otsi parem see pagi ja siis vajuta gaas põhja.

dsc_03511

Fotode autor on Tõnis Kask

Temperatuur oli 7 sooja kraadi. Ehk siis 7 väga külma ja märga kraadi. Surfi juures on see hea asi, et… KALIPSO, SUSSID, MÜTS. Mu megafäbulous uus Ripcurli kalipso on ennast juba kordi õigustanud, nii soe, nii strech, nii armastusväärne. Vees enam külma ei tundnud, pigem keskendusin pagide otsimisele ja mingi hea taktika välja mõtlemisele. Alguses seda tuult ka liialt ei olnud ning sai ennast hästi soojaks sõita. Lõpu poole aga tulid üksikud tugevamad pagid, mille peale ma sattusin justkui alati sel hetkel, kui ma tagasi stardialale surfasin. Omaette podisesin ka, et tore-tore, jälle olen valel pool. Kuid finally kannatlikkus tasus ära ja sain ühe super hea pagi, kohe peale starti ja siis seal kõige magusamas kiirenduse kohas tuli mulle lisaks selline pagi, et olllallaa. Väheke hirmus hakkas kohe aga istusin hambad ristis trapetsis ja sõitsin juba nii allatuult, et näiv tuul hakkas purje tagasi pressima ja siis mingis superveidras asends püüdsin püsti jääda. Ja jalg jäi aasa kinni. Ah see aasa kinni jääv jalg on mu needus…speed-gif

Kokkuvõttes oli tegemist üliägeda võistlusega. Kaks tundi vees möllamist ja tulemuseks päris hea kiirus selle päeva kohta, 57,24 km/h. See tulemus tagas mulle üldarvestuse 5. koha ning seljataha sai jäetud mõnigi eeskujulik speedihunt. Loomulikult tunnen ma sellise tulemuse üle head meelt ning loodan, et saan olla eeskujuks nii mõnelegi alustavale naisele, et näidata, et kõik on võimalik. Lisaks oli ülihea meel näha pärnakaid Saaremaal ja nii mõnigi nägu oli päris uus. Ma loodan väga, et järgmisel aastal saame taas mõõdule võtta.

screen-shot-2016-10-15-at-18-42-40screen-shot-2016-10-15-at-18-43-38

Siin kaks minu kiiremat otsa GPSi peal välja toodud. Esimene on suhteliselt ideaalne speedi kaar, kus kiirus aina suurenes. Teisel olen millegi pärast arvanud, et ei ole piisavalt hea, võib-olla sai tuul otsa aga pigem näitab see hästi, et iga ots tuleks lõpuni sõita, sest eales ei tea, kas sellest võib tulla see päeva tippmark või mitte. Mitmel korral olen märganud, kuidas kiireimana tundunud ots seda ei ole ning vastupidi, et enesele märkamata olen tulemust parandanud.

Kiirussõit võib tunduda esmapilgul midagi kerget, et mis seal ära ei ole, kuid tegelikult on ka siin võimalik ennast arendada tehniliselt ja ka psühholoogiliselt. Oluline on osata lugeda märke, millal startida, millal loobuda jne. Omamoodi vajab harjutamist ja ehk ka otsimist see turbo nupp, et see viimane vint peale keerata.

Advertisements

Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks 🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.screen-shot-2016-10-11-at-10-24-51

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one 🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

untitled-147-of-163

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.untitled-38-of-163

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni 🙂untitled-160-of-163