Conil cup 3. ja 4. võistluspäev 20. oktoober 2012

Elisest ei ole palju rääkida. Oli tugeva tuule prognoos ja sellele vastavalt oli ka tugev laine. Rigasin 10.0 purje ja kui merele mineku aeg oli siis tuli kaldal oodata, et kohalikud aitaksid kamasid vette tassida, sest laine oli megatugev, lükkas ja tõmbas nii kuis jaksas. Johnil vedas, kukkus korra sisse küll peale üht 2 meetrist lainet, mis ta ees murdus aga uut talle peale ei tulnud ja ta sai minema. Kui ma nägin, kuidas 10 purjega osad tüübid lendavad, siis korraks kaalusin ka üldse kogu üritusest loobumist, nagu juba paar inimest targasti olid teinud, aga nii lihtsalt alla anda ma sel hetkel ei osanud.

577029_3818944427356_8919043_n

Tagantjärele on nüüd hea tark olla, et puri oli nii kui nii valesti valitud ja laine oli ilmselgelt liiga suur jne. igastahes. Kui minu kord oli merele minna, siis adrenaliin oli laes ja lained murdusid võimsalt ega paistnudki otsa lõppevat. ühel hetkel hispaanlased otsustasid, et on õige aeg minna ja sain isegi veestardiga minema aga juba tuli üks sein, mis mu pikali tõmbas ja teine sein mis mu purjele täiega ära tegi. Mastile ka. Ja uim sai kannatada. Laine rullis mind ennast nii, et ma ei saanud aru, kus on taevas, kus maa. Kui pinnale tulin nägin ainult lauda ujumas, purjest polnud jälgegi, oli laua all rullis, koos purunenud masti ja kõikide värkidega.Niilühikeseks see surfipäev jäigi. Hiljem läksid hispaanlased lainet sõitma. Sellises kohas on võistlused. Siin viimane hetk enne lainerulli jäämist.

IMGP6466

Täna öösel sadas korralikult vihma ja hommikul oli veel suhteliselt tugev tuul ja korralik laine. Sel korral siis küsiti kõigepealt mult, et mis ma mõtlen, mille peale ma ütlesin, et ma sellesse lainesse enam ei roni ja seda arvamust jagas paar inimest veel. Siis otsustati kogu rahvaga sadamasse minna, mis on umbes 2 kinomeetrit eemal. Praegu arvan, et see oli ainuõige otsus, sest need mäed, mis merel olid solvuksid, kui ma neid lihtsalt laineteks kutsuksin. Nimelt, oli öösel ookeanil torm.

 

 

Ainus puri, millega täna merele võisin minna oli siis 11.0. Mehed sõitsid ka üheteistkümnestega. Uime panin väikesema, et laines hakkama saada ja see korvas 10.0 purje puudumist ka. Igastahes stardiliin oli vist 20 meetrit pikk, umbes 10 sekundit. Päris hea tegu oli siis seal startida, selle laine ja NB! vaikse tuulega. poole liini pealt startides ei saanud vasakuga üle, sest kaatri ankru nöör jäi ette ja paremaga kui lainega ei jopanud, siis ei saanud paremaga ka üle, eriti kui ma nagu alati kuidagi lootusetult teiste taha või alla jään. Miks?

Sest ma ei taha varustusega riskida, kui korraldajate idiootne otsus on teha stadiliin nii pikk, et sinna ei mahuks kõik võistlejad seismagi, rääkimata üheaegsest lendstardist – seda siis nii vasaku kui parema halsiga. Fernando panigi ühele teisele kohalikule 12 cm pikkuse augu lauale sisse. Sõidu ajal tuul keeras, mille ära tabamise eest ma siis kohad tagasi sain esimesel ringil aga kuna sadas mingit vihma ja oli igati rõve ilm, siis panin teise ringi allatuules korralikult üle, õnneks kohti ei kaotanud aga ühe koha oleks saanud võita vabalt. Homme ähvardavad jälle rannast peale saata, et sponsoritlele meele järgi olla. Ei ole lahe. Nüüd kui vihma ka sajab, siis ei ole üldse lahe.

Conil cup 2. võistluspäev 17.oktoober 2012

Hommikul rannas selgus, et tuleb taaskord tuult oodata. Koosolek lükati kella kaheks ja niikaua passisime ja lõime aega surnuks nii hästi kui oskasime. mina näiteks lugesin raamatut. Igatahes, kella ühe ajal andis juba mõnuga tuult ning ma rigasin kümnese purje üles, mis jäigi õhtuni üles sest merele oli kella 2 ajal mõtet minna ainult 11.0 purjega, tuult 9-10 knotsi.

Päeva nõrk koht on stardid. Ma lihtsalt alati olen seal kõige viimasena ja kõige halvemas kohas. Peaks meelde jätma, et venelaste lähedalt startida ei tohi, sest kui nad kambakesi kõik stardiliinil seisma jäävad enne/pärast starti, siis on enda start ka luhta läinud. Muidugi stardiliin ise on ka ‘megapikk’, oma 35 meetrit heal juhul ja paremaga startides tuleb kohe kalda alla sõita kus vahel veab, vahel ei vea selle tuulega. Niisiis enamustes sõitudes sõitsin järele rahvale.

Nendel võistlustel sõidan Gaastra vana lauaga ja nüüd on ainuke, mida ma kahetsen see, et ma terve suve selle suure laevaga mässasin. Ja seda suve oli mul niigi vähe.

Kokku tehti täna 4 sõitu, millal kahe sõidu vahepeal tuli kaldale tulla. Enne sõite saime lõunat süüa, mida kahjuks mulle ei jätkunud vaid pakuti mingit püreesuppi, mis oli küll väga maitsev aga erilist energiat sealt ju ei tule, sõitude vahepal saime õuna ja vett. Niiet peale kolmandat sõitu lendasid mul mustad täpikesed silmade ees ringi, pea pööritas ja kaldale jõudes koperdasin kuidagi telki istuma. Viimase kahe sõidu ülemõistuse halva soorituse kirjutangi juurvilja dieedi ja kurnatuse arvele, viimases sõidus nt käsi tuli poomi küljest lahti ja panin enne finišit katapuldi, muidu oleks isegi okei olnud. Ja muidugi 1 sõit oli 38 minutit. Eelmine 27 minutit ja üldse oli kuidagi jube pikk see rada sellise on-off tuulega.

Selleks et üldse kolmandasse sõitu jõuda pidime ületama tõusulained, mis olid no poolteistmeetrit kindlasti. Varustust aitasid kohalikud vette tassida peapeal ja hoidsid toppi veestväljas, et saaks veestardiga minema minna. Lihtsalt ulme, mis lained siin kalda all on.

Homme siis paremini. jee!

Conil cup 1. võistluspäev, 17. oktoober 2012

IMGP6010 IMGP6040Eile oli registreerimine, varustuse ülevaatus ja avamine. Täna siis esimene võistluspäev, mis nagu hommikul tundus, jääb peamiselt rannas passimiseks. Ilm on megasoe. Eestis ei olnud sel suvel kokku ka nii palju sooje ilmu, kui ma neid siin oleku ajal näinud olen, st siis terve nädala jagu järjest 22-30 kraadi. Pealelõunal hakkas tuul tõusma, alguses 5, siis 6 lõpuks juba 9-12 knotsi.IMGP6002 IMGP5991

Rada on vastutuule vorst, võimalusega, et finiš on kuskil kalda all. Seda näidatakse enne starti lipuga. S-1-2-1-FIMGP6059

Kui AP alla tõmmati oli parajasti tõus ja tõusulaine kalda alla selline, et seisad põlvini vees ja laine on ülepea. Varustust aitas mingi kohalik tüüp vette kanda nii, et tema hoidis lauda ja mina purje ja siis ootasime kuni lainetesse auk tekkis ja kui tuli seeõige hetk, siis jooksime. Kui merele jõudsin, siis süda lõi oma 222 lööki minutis, käed värisesid ja pea käis ringi. Päike oli ilmselgelt oma osa võtnud tänasest päevast ja lainemurrus ellujäämine tundus ebareaalsena.IMGP6120a IMGP6126

Merele läksin 11 purjega, mis nagu selgus oli veits valesti trimmitud. Õnneks saab merel kergesti alt järele lasta, mida ma ka tegin arvates, et aega on küll aga kui ma stardialasse siis jõudsin õiendas John, et alla 1 minuti stardini. Niisiis ma Johni järgi startisingi, parem halss oli okei aga vasakul halsil üldse ei toiminud, panin vahepeal trapetsiaasu oma 3 cm tahapoole ja asi läks palju paremaks. Märgis pidin lisapaudid tegema, sest kui merele sõita, siis märki väga ei näinud kuna päike oli nii madalal ja paut tuli liiga tihti mõne teise sõitja järgi. Muidugi viimases allatuules leidsin merest ühe kilekoti, jätsin jala jala-aasa kinni ning ujutasin purje ka, siis mingil hetkel lõi laine silmad vett täis ja päikesekreem voolas silma. megavalus. Muuseas ühest venelasest sõitsin mingi 4 korda mööda ja finišis oli ta ikka mu ees, uskumatu. Ei tea, mis toimus. Kardaani nagu selgus, olin ka lahti jätnud, et ikka kahe sõidu vahel sellega midagi teha oleks jne.

Teise sõidu algus oli paljutõotavam, trapetsiaasad olid õiges kohas, tuult oli ka aga ennäe imet, parema halsiga startijatel oli tuuleauk, john ja hispaanlanna said veel puhtas laines ja ‘tuules’ minema aga ma jäin kudagi õnnetult sinna tuuleauku ja ristlainesse ja üldse kuidagi eriti viimasena sain siis stardist minema. Aga mulle ju ‘meeldibki’ tagant järele sõita, mida ma siis tegingi. Kuigi hispaanlanna sai stardist minema oli ta enne viimast allatuult suhteliselt käeulatuses. Tuul koguaeg vaikis ja rohkem suuri vigasid ei teinud ma ka. Plaan oli, et võimalikult vähe halsse allatuules teha, sest ainult allatuulest sai veel võita. Üleval märgi tuult ei olnud, siis tuli kohe halss teha, et tagasi tuule juurde minna ning kui eesolijad enne ära halssisid, mis ilmselgelt oli liiga vara ja tähendas neile vähemalt kahte lisahalssi, siis hakkaski tunduma, et saab vähemalt neile veel ära teha. Ja siis ma pumpasin niiiiiiiiiii kuidas ma jaksasin. Peasees käis võitlus, et jaksan…ei jaksa…suudan…ei suuda. Ja ma suutsin. Päris hea tunne oli. Selline eneseületus väikestviisi.

No homseks lubab lõunatuult, mis teeb selle laine veel topeltõudseks. Sellist hirmu lainete ees, nagu täna, polegi ma kunagi tundnud, ning kui seal veel ellu jäin, tänu muidugi teiste abile, siis tundus see ebareaalsena, et sellises kohas võistlust peetakse. Rand ise on megailus aga oh, need lained. Nüüd saab ainult paremini sõita.