Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks 🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.screen-shot-2016-10-11-at-10-24-51

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one 🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

untitled-147-of-163

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.untitled-38-of-163

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni 🙂untitled-160-of-163

Hommikumaa päikeseloojangud ehk Korea PWA

DCIM102GOPRO

Aasias pole ma varem käinud. Ma küll arvasin, et ajavahega toime tulemine võib olla pisut keeruline aga, et see nii raskesti vastuvõetav on, seda poleks ma osanud oodata. Ütlen ausalt, kui oleksime esimesel päeval pidanud võistlema, siis poleks ma ööd ega mütsi aru saanud oma 4h une pealt.

Õnneks või kahjuks on esimene nädala pool möödunud tuule ootamise tähe all. Lipud, mis laisalt rannal lehvisid, küll lubasid teisel päeval varustust testima minna, kuid tuul jäi vahemikku 4-15 knotsi, millega võistelda polnud võimalik.

Sel aastal kasutan endiselt Loftsailsi purjesid, mis eelmisest aastast on justkui selged, kuid uued on mulle lauad. 100l fanatic ja 110l fanatic said Papalt laenatud(suur-suur aitäh!), kuna varustus jõudis Eestisse samal päeval, kui mina lennukile astusin. Lisaks ning eelmisest aastast alles olev Manta 129l, mis praegu tundub täielik pannkook speedika ajal sõidetud 88l kõrval. Nagu lava, kus võib tantsu lüüa.

Täna oli meil esimene sõidupäev. Ootasime ärevalt, et tuul jõu taha võtaks ja saaksime vähemalt ühe sõidu kirja. Naised pidid sõitma üsna alguses ning seega polnud võimalik kasutada õlekõrrena meeste varustusevalikut vaid pidin ise testimas käima. Tuul esialgu väga vali ei olnud, niiet esimesse sõitu läksin 8,6 ja 129l lauaga. Panin rannale valmis ka 7,8 ja 110l juhuks, kui tuul peaks veidikene tõusma.

Esimeses kvalifikatsioonis sain suhteliselt kehva stardi 😦 Kuid juba esimeses märgis olid tüdrukud vees ning pressisin ennast kukkujate ja märgi vahelt läbi ning hakkasin jahtima võitjafinaali kohta. Teises märgis sain aru, et olin terve märgivahe poomi täiest jõust pigistanud ja käed olid täiesti läbi(närvid, noh). Mõtlesin, et nüüd käingi vette, sest jõudu polnud kätes üldse, tegin mingi suvalise halsi ja olin endiselt mängus. Üritasin võimalikult turvaliselt kõik manöövrid teha ja jalgealune pannkook/lava aitas sellele kaasa. Suutsin endale finaalikoha võtta, olles finišis kolmas 😀 Varasemalt olen olnud nt viies – viimane kes edasi saab aga mitte kunagi turvaliselt kolmas. See aga tähendas, et pidin koheselt uuesti starti kiirustama, sest võitjate finaal seilatakse esimesena.

Jõudsin kaatri juurde täpselt selleks ajaks kui heisati punane lipp, kuid tuul oli tugevasti tõusnud ja oma 8,6 ja 129 l lauaga olin overpowered. Stardi hetkeks tõusis tuul veelgi ning olles ainuke tüdruk nii suure purje ja lauaga, nägin tõsiselt vaeva et mitte igast lainest katapulti panna. Igatsesin kaldal ootavat komplekti. Lõpetasin 8 koha peal, mis, ma arvan, on seni mu PWA karjääri parim tulemus, eriti arvestades, et võistleb tervelt 19 naist 🙂

Järgmise sõidu pidid avama taaskord naised. Proovisin 7,8 +110l – täiega üle, rigasin 7,0+110l – ikka täiega üle, pakkisin kotist lahti 100l laua ja proovisin 7,0 – ikka üle. Rigasin 6,4 aga selleks ajaks kui selle kokku sain pidime juba starti hakkama minema ja oleksin pidanud 7,8 pealt poomi hakkama vahetama. Otsustasin panna 7,0 ja 100l ja panin väiksema uime.

Olud on siin ka väga väga keerulised. Tuul tõusis meeletult 5 minuti jooksul. vahetada 8,6 pealt eelistatuna 6,3 peale on ikka väga suur hüpe. Lisaks veel tuul, kõigepealt siis tavatuul, mis võis olla u 15-18 knotsi aga siis on pagid, mis on 22-25 knotsi ja lennutavad nii, et vähe pole.

Järgmisest poolfinaalist olin esimene, kes välja jäi. Võiks ju mõelda, et oleks agressiivsemalt halssinud või lauda tagant surunud aga pean tunnistama, et ei ole veel päriselt harjunud Falconi kujuga, ei tea, kus kardaan käib(videolt vaadates tundus, et peaks ette poole panema), jala-aasade asend on võõras jne. Igastahes jäin ootama finaale, mis pidid aset leidma pärast meeste sõite.

Koreas on tegelikult veel kevad. Juba esimesel õhtul sain külma ja olen nädal aega nohune olnud, vesi on u 14C ja tuul, mis meid kostitab, ei too ka lohutust. Lõdisesime ja ootasime oma sõite.

Läksin starti ootama, kuid sama kiiresti kui tuul tõusis, ta ka langes, ühtäkki oli 7,0 väike. Stardini aega 10 minutit, kuid minu telk asjadega oli teises ranna otsas, finiši juures, no tore. Lendasi tagasi allatuult, vahetasin purje ja uime, kuid nii kui ma merele sain, oli selge et purje trimmiga on midagi valesti, alt vähe peale tõmmatud, kiirus oli kõik purjes kinni. Midagi teha ka enam polnud aint starti sõita, kus juba ootas punane lipp. Startisin enda arvates väga hästi, kuid nagu oodata võis, siis tundisn ennast nagu veniv tatt. Ma tean kui kiire see komplekt olla võib, la Franquis proovisin aga nüüd ei midagi. Jama natuke ka selles, et tõmbasin esimesel päeval oma sadat kilo surfivarustust telki tassides oma selja ära ja nüüd nutan ja tõmban peale. Homseks mastijalale +1. Kokku sain siiski oma finaali 4. koha, kokku 14. Seljataha jäid mitmed pisikesed ja kiired jaapanlased.

Ma arvan, et tänase päeva võib siiski õnnestunuks lugeda. Kunagi varem pole ma hooaega saanud nii vara nii kõva võistlusega alustada ning tundub, et kogu trenn mis selle nimel tehtud on, on ka seda väärt olnud. Tunnen, et võiksin sõita küll esimeses finaalis, kuid vead, mis tulevad on puhtalt kogemuse asi. Soovin selleks aastaks palju veetunde ja võistluseid!