Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks 🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one 🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni 🙂

Mohni retk

Paar päeva tagasi helistas mulle isa, kes oma jutu lõpuks möödaminnes mainis, et  tema läheb nädalavahetusel Mohnile. Lõpetasin kõne ja helistasin kohe tagasi, et mina tahan ka Mohnile tulla.

Laupäeva hommikul võtsimegi Raivo peale ja sõitsime Võsu poole – kuskil seal see Eru laht, kust retk Mohnile algab, ju on. Täpsemalt ei teadnud meist keegi. Kohale juhatasid teeäärsed sildid. Sõit läks mööda väga künklikku teed, mille lõpus oli aga ilus muruplats rigamiseks.

Hommik oli soe, päike paistis ja tuul ilmutas ennast ka kohatiste puhangutena. Panin valmis formula 11.0 ja kui kalipsot selga ajasin, umbes 5 minutit enne starti käis selline raks nagu torm oleks suure puu metsas maha tõmmanud. Aga tormi polnud veel kuskil ja see oli hoopis minu mast mis katki läks ja purje ka katki tegi 😥

Rigasin siis 10.0 purje ja startisin teistest u 20 minutit hiljem. Muidugi kiiret väga ei olnud, ilm oli ilus, tuul küllaltki vaikne ja hea oli vadata minevaid retkelisi. Juba natuke kaldast eemal sain esimest korda glissi. Ootasin veel natuke ja tuul tõusis nii palju, et sain kenasti ühe otsaga Mohnile ära sõita, sihtmärgigks tuletorni alune rand.

Mohnil oli mõnus, võileivad, joogid, saarevalvurist kass… Surfiturism missugune.

Saarevalvur Mozart

Olin kaasa võtnud jope ja pusa ja nautisin parajasti ilma. Ei saanud arugi, kui kõik ennast minema hakkasid sättima ja Argo minu kõrval sellise eestlasliku rahuga teatas, et 2 minuti pärast on start. Ma küsisin veel, et “Kas päriselt või?” “Päriselt-päriselt,” sain vastuseks ja oi kui kiiresti ma sain riided uuesti vahetatud, koti pakitud, kella käe peale, GPS kaela, GoPro kokku, poomi külge, trapetsiaas õigesse kohta ja merele. Maa ja taevas olid kõik vahetuses, ma ei saanud midagi aru ja raskusi oli õigete otsuste tegemiseaga – kas sikutada või veestartida aga minema ma sain ikka päris esimeste seas. Ilmselt peas tundub see aeg pikem kui päriselt on ja instinktid on ka selle 12 aastase kogemusega omal kohal 😀

Tagasimineku tegi raskeks asjaolu, et mul polnud erilist aimu, millisesse lahte pean tagasi sõitma või kuskandis kodurand on – kogu manner paistis ühtlase rohelise triibuna. Rookie mistake, ma ütleks aga meenus kipritel kuuldud jutt kuradisaarest! mida ma siis otsima hakkasin. Saar leitud, siis oli ka selge millisesse soppi tuleb sisse sõitma hakata. Eespool sõitnud isa ja Raivo panid täiega pange, sõitsid kuskile Viinistule ning mina sõitsin ühe otsaga randa ära, mööda ühest slallitajast, Kendist ja jooksin mööda randa veel 200m. Aega kulus 32 minutit ja sain üldarvestuse essa koha, mida ma ei osanud isegi oodata. Üle aasta pole ma formulat katsunud ja ma ei olnudki väga võõraks jäänud.

Pärast sõime rannas suppi, muljetasime, ootasime viimaseid finišeerijaid, kes olid merel üle 3h ning sõitsime tegema grilli ja tünnisauna Lahemaa metsade vahele.