Hooaja algus ja põgenemine Kariibidele

Mitu head aastat olen hooaega alustnud koos teiste eestlastega Lõuna-Prantsusmaal, Defi windiga – omamoodi purjelaudurite Meka, kuhu adrenaliinihullud küsimusi küsimata kogunevad.

Aasta 2014 lõpus võtsin suhteliselt ekspromt vastu otsuse alustada oma hooaega teisiti. Alustada jaanuaris ja mitte Euroopas vaid teisel pool maakera – Dominikaani Vabariigis. Kohas kus Maarja juba paar talve oma ila tilkuma ajavat blogi peab. Nii ma siis lendasingi tuisusel varahommikul üle pimeda Eestimaa ja juba samal õhtul maandusin päikeselõõmas, palmidest palistatud mäetippude vahel.image

imageEsimestel päevadel oli raske pilku eresiniselt merelt eemale saada – no millal ometi saab sõita? Ja kui lõpuks ka tuul kohale jõudis oli see lihtsalt mega. Meri hõlmab endas kõikvõimalikke sinise varjundeid(50 shades of blue?) ja riffil murduvad mastikõrgused mäed. Kilpkonnad piiluvad veepiirilt, kes ma selline olen, oma oranži loftsailisiga lendab mööda vett? Silmapiiril hüppavad majakõrgused vaalad partneri otsinguil veest välja ja otse surfilaua kõrval hüppavad lendkalad, kelle soomustelt päike vikerkaare välja võlub. Mida sa hing veel ihaldad?

Siis tuli vahelduseks vihma, mitte sellist seenekat, vaid tubli mitmetunnist non-stop lauspadukat, taevas ühtlaselt hall. Ükski kohalik oma nina uksest välja ei pistnud aga mul oli vaja merele ronida. Ükski kohalik ei vaevunud randagi tulema aga mul oli vaja merele ronida. Eestlase surfiisu on ju teadupärast keeruline ohjeldada. Shorebreak oli tugev, tihe ja kõrge. Tuule võlus korraks ja merel ma olingi, nii nagu tuul tuli, oli ta ka läinud ja välja tulles tõmbasin jala Z’iga katki. Moraal: kui ilm ikka kohe üldse ei soosi surfamist, on targem kaldale jäädagi.

Kui see jalahaav paranenud oli läksin uuesti merele ja nagu needus, tõmbasin ma ribi paigast ära. Seal ma olin, hingata ei saa, sirgelt seista ei saa, no krt küll. Õnneks nõustus kiropraktik mu valendavaid silmi nähes oma päeva pikendama ja raksutas mu suuresti korda aga päris sirgeks ma kohe ei saanudki. Alles kolmanda korraga.

Natuke Cabarete linnast ka – Dominikaani Vabariigi vaieldamatu surfipealinn – lohe, purjelaud, surf, sup

image

Club Mistral

image

Vela

Rand on ühtlaselt täis baare, surfi- ja lohekoole ning kaupmehi, kes turistidele vähem või rohkem pealetükkivalt oma kaupa soovivad pähe määrida – sigarid, ehted, kujukesed, maalid, cd-plaadid, mütsid, puuviljad, kookosed, šokolaad, punutised, mamajuana pudelid jne. Purjelauakoole on 4. Varustusest on kõigile eelistustele midagi. Fanatic, JP, Starboard, Tabou, Mistral, Neilpryde, Gaastra ja kõikides valdavalt jooksva aasta varustus. Rendi hinnad jäid ka mõistlikkesse piiridesse. Kõige rohkem meeldis mulle võrreldes nt Hispaaniaga see, et varustust sai rentida tunni kaupa, ala 10h või 20h. Muidu tavaliselt on variandid 6+1 päev, mis tähendab päevade arvu ja varupäeva, et iga päev ju nii ehk naa ei puhu. Ostetud tunnid sai vajadusel aga ka järgmisesse aastasse pikendada.

Olud soosivad talvel wave stiili ja suvel slaalomit. Nende wave stiili armastajate vahel, kes peast kõrgemate lainete sees hullasid oli päris tuus ka oma slalliasjadega kihutada. Nii mõnigi kord röövis ootamatu laine mult mõne olulise kehakatte, mida siis piinlikust tundes kuskil kaugemal alles kohendada sai.

 

 

Märtsi lõpuks oli meri ka soojemaks läinud, tuul oli ka soojemaks läinud ja mõte sellest, et varsti peab koju hakkama sättima tegi meele vaat et kurvaks. Juba olid tekkinud omad surfituttavad rannas, kohalik poemüüja teadis mu vaata, et igahommikust soovi – 3 muna, üks avokaado, kookosmahl – surfiklubi turva, see üks mototakso, kes mu alati 25 peeso eest linna viskas jne. Võtsin siis oma viimastest tuulistest nädalatest kõik. Maarjaga sõitsime koos slalli(kellegagi koos on niiii hea sõita), tegime pilte, kokkasime, pidutsesime ja sõitsime veel, vaatasime trimme, lõhkusin somehow ühe uime ära (heh, iroonia-enne lõhkus tema mind) ja lõpuks siis pakkisin, et tagasi koju tulla.

11096396_10200472572734200_7357414178405117905_o

Mul on hea meel, et ma käisin. Ma pole ühelgi aastal saanud nii palju sõita enne hooaja algust. See laager andis mulle enesekindlust, et proovida võistleda PWAs ka hooaja alguses, nimelt lähen juba 28. aprill Lõuna-Koreasse, kus on esimene slaalomi etapp, enne seda aga speedi võistlus Prantsusmaal 🙂 (Facebook)

Alacati PWA 5

113l laud on nagu uus. Jalatallad võtab hellaks aga õnneks peab seda kannatama aint homme. Ja pediküüri võib ka kodus vahele jätta.

Igatahes algas päev passimisega. Rigasin purjeid, vahetasin purjedel poome ja ootasin tuule tõusmist. (8.6; 7.8;7.0) Kui lõpuks tuult andma hakkas, tassisin asjad mere äärde ja testisin 7.0 purje, mis oli ideaalne. I-D-E-A-A-L-N-E. Kuigi teised tüdrukud sõitsid sama purjega, siis tundsin veits väsimust ja ei hakanud suurt purje kangutama, tuult jagus küll ja küll ja tuuleauke ka polnud.

 

Startimine on siin naiste fleedis, kus üsna lühikese joone peal on eelsõidus 11 inimest ja finaalis vastavalt 10 või 12, päris keeruline. Kõik lähevad väga ülestuult, et siis alla startida ja võitlus käibki kõrgemate kohtade pärast enne starti. Kohati minnakse isegi nii üles, et sellist nurka, kui vaja stardiliinele minekuks enam täis-kiirusega ei saa. Üldiselt ma väga sinna ei pressi, sest see annab üsna vähe. Tähtsam on õigel ajal liinil olla, mida ma pole pärast seda valestarti enam suutnud saavutada. Hommikul seadsin eesmärgiks teha hea start, mis juba enam-vähem õnnestus eelsõidus. Olin terve sõit 5-6 koht, kuni lõpuks jäi mulle ikkagi see 6.

Väsimusest tingituna on tüdrukute sõidus näha, kuidas halsis võetakse hoog maha, kukutakse rohkem, kokkupõrkeid on ka rohkem ja õnne on ka rohkem vaja, et keegi sulle tagant lihtsalt sisse ei põrutaks, nagu siin üks kuni mitu korda on juba juhtunud (õnneks seda olen suutnud vältida)

Järgmise stardi sain juba päris hää ja märki minnes oli koha valik õnnestunud. Ma ei mäleta, seal vist juba kukuti ka jaa kukuti ka järgmises märgis aga ülejägmises kukkusin ise. Võtsin ilmselt hoo liiga maha. Kõik püüavad teha eriti turvalise halsi, mis muudab trajektoori ette nägemise pea võimatuks – kes tõmbab nina vastutuult, kes paneb purje vette jne. Ja pannaksegi kokku. Igaljuhul sain juba viimases märgis pundi beibesid kätte aga päris kätte ei saanud. Suva.

Järgmise eelsõidu käkkisin ka ära. ei mäleta, mis seal juhtus, igaljuhul saadeti meid enne finaale kaldale, sest tuul langes. Kõik hakkasid juba asju pakkima ja mõned rigasid ka purje juba lahti. Ma küsisin, kas võime ära minna ja selgus, et oleme stand-by peal. Mikrofonimees läks lihtsalt surfama ja ei jõudnud seda välja kuulutada 😀

Igaljuhul viisin oma suured asjad randa, öeldi, et 9-14 knotsi. Muudeti ka heatide järjekorda nii, et meie startisime viimasena, ehk kõikide eelduste kohaselt siis, kui tuul päris otsa hakkab saama. Pean ütlema, et purje valik oli terve päev väga õige(7.0 ja 113l ja 39S-/8.6 ja 126l ja 44S-), lihtsalt ise olen natuke tuim juba. Viimase sõidu eel lõime Sarah-Quitaga patsu ja lubasime mõlemad väsimusele mitte alla vanduda. Ma ei tea, kas selles oli asi aga start tuli lõpuks ometi välja ja märgis olin essa! ESSA! Kuulsin, et minu selja taga pandi matsu aga see ei huvitanud, sõitsin edasi. Järgmises märgis, täielik üksindus, mõtlesin, et juba katkestati aga lippu polnud niiet sõit ikkagi käis. Panin ikka edasi ja järgmises märgis ka üksi ja viimases märgis oli see kõik nii uskumatu, et olin kindel, et väristan ära selle ja tegin eeeeriti suuuure ja aeglase halsi, natuke piinlik oli kohe 😀 Natuke said tagumised lähemale aga põhimõtteliselt võitsin poole märgivahega. Jehuuu!!! Tegin ikkagi endale selle väikse sünnipäevakingi. Nüüd magama. Homme viimane raske päev.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Alacati 4. võistluspäev

 

Tänane tuul hakkas ennast ilmutama eile hilisõhtul. Hommikul juba puhus kuid pidime ootama, tuul keeras 45kraadi iga paari minuti pärast. Merel oli põhimõtteliselt näha, kuidas üks sõidab paremale ja teine vasakule, samal halsil. Aga tuult oli korralikult. Rigasin üles 6.3; 7.0 ja 7.8. tuule stabiliseerumise ootamine oli megaraske. Vaatan õues on 10m/s, sile ja ma istun kaldal. Proovimas käisin ka aga ära ei taha väsitada.

 

Ühel hetkel saadetakse meid merele, ütleb, et 10-16 knotsi, järgmisel minutil keskmine 28 knotsi. Selle peale vedasin ka oma väikse 6.3 purje ja 34 uime, panin alla ja olin valmis startima aga ei olnud vaja, viisin sama targalt tagasi telki 😀 Ja nii vembutas tuul 3-4 korda enne, kui stabiliseerus ja ka langes.

 

Võitjate finaali läksin sõitma 7.8 ja 113l lauaga. Start läks kehvasti, olin päris lõpus ja seepärast oli märgis keeruline kohta leida, õnneks võitsin paar kohta ja olin 6-7. Nii jäigi, kuni viimase märgini, kus purje tagaliik lainesse kinni jäi ja ma vette käisin.

Pärast proovis Timo ka mu varustusega sõita ja tõmbasime alt peale. Tundsin küll, et puri on kuidagi eriti veider käes aga kuna olin iga kord lõppu tõmmanud purje, siis ei osanud oodata, et peaks alt veel peale tõmbama, sel korral oli siis see õnnetu cm puudu, et kama lendaks käes. Ja laud on megalibe. MEGAlibe.

 

Teise eelsõidu eel pani mulle keset merd ja täiesti suvalt Estelle halssi tehes sisse. Täiesti lambi koha pealt. Lauaninas auk ja praod 😦 Jala väänasin välja. Täiesti ajuvaba aga hea et rohkem midagi ei juhtunud, oleks võinud palju hullemini minna. Nüüd mul laud on sõjahaavu täis, kollased ja punased kriimud igal pool 😀

 

Teise sõitu vahetasin purje 7.0 vastu ja panin sussid jalga, et laud nii meeletult libe ei oleks aga sussidega polnud mitte mingisugust tunnetust. No midagi ei saanud aru, millal laine või kuidas kurvis laud all on. Essas märgis jäi suss jala-aasa ka kinni. Kuradi kurat, sikutasin siis purje välja ja teised olid pool märki ees aga kiirus oli nii haigelt hea, et juba märgis sain nad kätte aga Melek pressis mind nii üles, et meil kummalgi pole halsi kaar nii suur, et märki oleks välja läinud, karjusin ka, et mida kuradit ta teeb ja kuhu ta sõidab. Kolmandas märgis jälle oli suss aasas kinni. Mida ma siin edasi…Mõttetu sõit, edasi ei saanud.

 

Sussidest tuli lobuda, mitte ei saa aru, mismoodi see halss nendega käib, aga oi kui libe see laud nüüd on. Aga kiirus ju megahea, mis ma tegema peaks? Ideaalne komplekt kiiruse mõttes aga halssides salakaval. Suva, kahest halvast variandist tuli midagi ju valida. Luuserfinaali alguse magasin ka maha, arvasin, et meeste kord, midagi ei saanud aru, tuul puhus ja siis ei puhunud, sain u 1 minuti peal kella käima ja pidin teiste järgi startima, mis kõige hullem ei olnudki, aga esimeses märgis juba jalad alt, kolmandas ka. Libeduse tähe all läks see sõit nahka.

 

Kaldal hakkasin küsima, kas kellelgi on mingit kraami, millega lauda uuesti karedaks saaks teha. On teine ka kolm aastat mind hästi teeninud ja nüüd hakkab iseloomu näitama. Lõpuks küsisin restoranist küünalt, et saaks ammu kasutatud võtet testida aga see küünal ilmselt ei olnud päris küünal vaid mingi ilge joga, mis mu laua “testikoha” täielikuks liuväljaks muutis. Mõtlesin, et nüüd ongi läbi, garanteeritud vette kukkumine igas märgis, sikutades ja ka siis kui tiksud ja pagi tuleb peale 😦 😦 😦 Hakkasin küsima surfiklubides ja ühes lubas kohalik meistrimees selle korda teha, mingid kraami peale lasta nii, et hommikuks on valmis. Mul on päris kõrged ootused, sest sellest ei saa nüüd just odav lõbu.

Alacati PWA päev 3.

 

Täna olime taas suht esimesena sõidus. Esimesed sõidud ei tulnud kahjuks üldse välja. Eelsõidus jäin starti oma 3 seki hiljaks(valestardi hirm) Esimeses märgis sain teistele peale halssida aga vene pliks läks eest ära. 3. märgis sain ta juba ilusti kätte, oli vaja ainult ära minna aga libisesin laua peal ja lõpetasin ikkagi 6.kohaga. Finaalsõidus sama jama.  Startida väga ei julgenud ja olin kuskil 4-5-6 koht kuni halsis tõmbas jälle jalad alt ära, järgmises märgis jäi poomi ots ühe türklase taha kinni ja kukkusin vette, purje üles tõmmates libisesin jälle. Laud pole vist enam nii uus ja kare ja oli selles sõidus kohe erakordselt libe. Siin on muidugi ka oma osa ilmselt põhjas oleval savil, mis jääb laua külge kinni ja seda peab korralikult puhastama enne iga sõitu, küllap see jäi siis tegemata. Suva.

Teises eelsõidus läks väga hästi, start oli küll kehvake aga juba esimese märgis sain teistele peale halssida ja olla juba finaalikohal, tuli ainult vormistada. Kõik halsid tulid hästi välja ja lõpetasin neljandana.
Teine finaal läks üle ootuste hästi, startisin kõige pealt, puhtas tuules ja peale esimest halssi olin KOLMAS!!! Peale teist halssi olin ka kolmas ja kui ära hakkasin minema, põmm! pani Arrighetti mulle tagant sisse. Kurat küll, kõik kamad tagurpidi ja vett täis. Sikutasin üles purje ja läksin edasi. Järgmises märgis vaatan, et jälle ujuvad. Arrighetti läks Erdilile kallale(sai selle eest ka trahvi). Röögivad üksteise peale, rusikad lendavad 😀 Sain sealt purjepuntrast kuidagi mööda ja viimases halsis ei kukkunud ka. Lõpetasin 7. kohaga. Aga ma olin nii kindlalt kolmanda koha peal, aiaiai kui magus see oli aga ära võeti. Tahaks veel 😀

Kolmas eelsõit läks ka megahästi. Okei esimeses stardis ei saanud keegi minema ja katkestati ning ka teine start oli suht kehva aga juba esimeses märgis sain kõik kätte ja olin 5-6 koha peale sõitmas, järgmises halsis sain 5. koha, kuid ei suutnud hoida, prantsalne sõitis mööda, järgmises halsis sain talle peale, kontrollisisn, segasin tuult(mul oli suurem puri ka, haha) ja lõpus ta enam must mööda ei saanud ja halss tuli ka hästi välja. 5. koht tuli ära. jeeeeee.

Pärast seda sõitu lendasin kaldale, vahetasin kamad kõige suuremate vastu, sest tuul hakkas otsa saama ja läksin uuesti merele. Aga katkestati, tuuleaugud olid liiga suured.

Homme ilmselt puhub ja puhub rohkem kui varem!OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Alacati PWA 2.päev

OLYMPUS DIGITAL CAMERAPole juba kaks ööd hästi magada saanud: konditsioneer undab(ja tuba on ikka palav), voodi on mega-pehme ja krigiseb iga kord kui liigutada ja ärevus on ka sees. Und ei tule ega tule… Kui hommikul varustust testisin, siis tundsin, et teravust üldse pole, loid tunne ja tuul oli ka kohe hommikul olemas, st stardijärjekorras teisena pidime olema koguaeg valmis.

Õnneks lõpetati stad-by u ühe ajal ära ja sai natuke rahulikumalt oodata. Kella 4 ajaks oli tuul piisavalt stabiilne ja alustatigi. Pealelõunaks oli enesetunne parem, hommikuväsimus läinud ja varustuses olin ka kindel. 8.6 ja 129l laud, 44 uim, lubati 10-17 knotsi. 10 oli hea, 17 oli natuke üle aga kuna ma sõidan RDM mastidega, siis kui tuul vaikseks jääb pole pumpamisest väga kasu, tallun aint laua vee alla 😦 Arvan, et selle pärast saingi eile 7.9 sõita, sest mast lihtsalt lubas.

Põhimõtteliselt oli mul valestart. Ma ei tea palju ma üle olin aga ilmselt kas pool sekundit või nii. Kaatrist karjutakse meile 5-4-3-2-1-0 ja sellega paneme kella käima. Kontrollisin 3. minuti peal, kas kell on õige aga ma olin kaugel ja hästi ei näinud, tundus, et kell on sekund vale aga kuna ma panin ta countdowni peal käima, siis uskusin, et mu kell on õige, arvasin hoopis et nägin valesti. Rohkem kontrollida ei saanud. Tundub, et ikkagi ei olnud kell õige, muidu poleks valestarti ka olnud. Teine asi, mis startimise keeruliseks tegi oli see, et u 1.5. minuti peal oli stardialas megasuur tuuleauk ja kuna keegi ei tahtnud sinna sisse jääda, siis hakkasime natuke varem liikuma. Tuuleaugu asemel oli pagi ja kiirus oodatust suurem. Enne starti pidurdasin veel hoo korra täiesti maha aga ilmselt siis mitte piisavalt. Nojah, mis seal ikka. Ühel hetkel pidi see valestart ju juhtuma. Kunagi varem pole seda teinud. Loodan, et sellest piisas ja rohkem seda ei juhtu.

Pärast seda olin loomulikult maruvihane, viisin kõik asjad telki ära, sest kõikide eelduste kohaselt tuul saab õhtul otsa ja teist ringi nii ehk naa ei jõuta nii kaugele, et meie sõitma peaks. Vaatasin siis kaldalt esimest korda võistlust pealt, kuidas teised naised sõidavad. Esimesed sõidavad päris hästi aga kripeldama jäi ikkagi, et mul oli kiirus päris hea ja ma ei saanud seda mängu panna 😦

Alustati uue ringiga. 6-7 headi ajal tassisin siis asjad uuesti telgist välja ja läksin merele testima väiksemat lauda – Lena sõnade kohaselt oli 7.0 talle üle. Ma ei tea, kus ta sõitmas käis aga mulle oli 8.6 täitsa paras ja lauaks jätsin ka suurema – märkidest vaja minema saada. 11. headi ajal läksin vette ja ootasime muuli otsas. Õhtul, kui päike madalamal on, siis hakkab päris jahe juba. 14. headi ajaks enam tuulel stabiilsust ei jätkunud ja saime koju ära, kell seitse õhtul. Mina pole varem nii kaua siin veel olnud. Õhtuks päris hea väsimus käes.

Homme olen teises headis, üllatuslikul kombel on headid see kord üsna võrdsed, varem olen alati enda arust raskemas kvalifikatsioonis olnud aga nüüd on mõlemad päris okeid. Eks vaatab, mis saama hakkab. Tahaks edasi saada.

Alacati PWA 1. päev

Hommikul tuli esimese asjana kõik varustus valmis seada: alustades kõige suuremast ja lõpetades kõige väiksematega. Kuuma tootis päike keskpäevaseks kiprite koosolekuks korralikult ja sekundiga tõusis ka tuul. Tõusis nii palju, et hakkas vähekene hirm, viimati sõitsin tugeva tuulega slalli defil, kus purjeks oli 4.2 waveikas. Aga kümme minutit hiljem oli tuul sellisel kujul juba läinud.

 

Proovisin kohe merele minna 7.9 Loft RacingBlade ja 113l Tabou Mantaga, uimeks 39 ZS- ja tundus isegi seda veidikene vähe olevat, teised kaldal sonisid midagi 7.0 ja 100l komplektist. Isegi proovimas käisid ja selle peale pidin ju mina ka kohe oma 7.0 ja 100l laua välja tooma ja proovima minema ja sõitsin, mis ma sõitsin, mugavalt ma ennast sellega ei tundnud. Nägin vees Sarah-Quitat, kes ka vastu üldist arvamust oli võtnud suurema purje ja laua ning tema “Let’s do that sh*t” andis ka mulle vähekene enesekindlust.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Esimeseks eelsõidu stardiks oli tuulekene juba pisut vaibunud. Starti ka väga head ei saanud ja jäin teiste segatud tuulde. Teisel sirgel oli näha, et osadel ikka kiirust jäi vähemaks ja sõitsingi paarist tüdrukust kiirusega mööda. Halsid olid ka väga korra. Kohad jagunesid nõnda, et mina olin kuues st esimene kes jäi luuserfinali.

 

Luuserfinaalis sain päris hea stardi, teiste vahelt ja Marioni alttuules (tema kukkus selle peale vette) aga olin suhteliselt ülemine ja sin puhast tuult. Läksin märki 2-3 koha peal. Ühes märgis sai Marianne ette ja sinna ta jäigi. Vette ei kukkunud. Vahe tagumistega oli arvestatav. Niisiis kokkuvõttes kolmas koht. 13. koht üldarvestuses.

 

Järgmise sõidu eel oli selge, et tuul on langenud hakkasin sättima oma 8.6 purje ja 129l lauda, et kui veel vaikib, siis saan need kiiresti haarata aga tuul ei vaikinudki, hoopis tõusis. Mehed võtsid 7.9 purjed ja 115l lauad. Tulid merelt kommentaaridega nagu “Perfect”, “Yeah, it was very nice”… Läks veits paanikaosakonnaks ära. Mis mul üle jäi, kui makaron-jalgadega testima minna, kõik tunded välja lülitada ja siis pärast vaadata, kuidas oli. Ja jumala OK oli, istud trapetsisse, hoiad lauda pagides kinni, mingit probleemi pole.

 

Teise sõidu stardiks plaanisin kõrgemalt startida, et vältida teiste segatud tuult. Start oli mul küll sekundipealt, minu ees oli max poole laua pikkusega Valerie, kellel oli valestart. Seda märkasin alles esimeses märgis, et kedagi järele ei tule. Kaotatud oli kõrgust ja aega (mis nüüd oli 3 minutit – kõige suvalisem reegel maailmas täna). Kella sain käima hilinemisega (u 2-3 sek) aga vaja oli ju ka küsida, kas minagi olin üle. Syncida ei saanud ja startisin suht suvalt teiste järgi, hoides neist natukene ette. Õnneks plaan töötas ja märgis olin 4-5 koha peal. Kaplas oli sisemine ja pidin talle ruumi jätma, kahjuks jätsin natuke liiga palju ruumi ja tagant tuli japanlanna ka vahele. Olin endiselt 5 aga teises märgis libastusin ja olin ühe jala ja ühe põlvega laua peal ja proovisin mitte vette kukkuda. Sinna see 5. koht läkski ja lõpetasin kas 6. või 7 koha peal, ei teagi, kas lõpuks sai teine japs ka mööda või mitte. Väga vahet pole nii-kui-nii. Luuserfinaalis oleme mõlemad.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

väike z-arm ka

Rohkem täna sõite ei tehtud. Olevat liiga puhanguline. Parim tuulemõõtmine oli täna 11-21 knotsi – vali siis õige varustus.

Türgi PWA algab homme

Tegelikult olen Türgis juba eelmisest kolmapäevast. Hommikul sättisime ennast Riia poole teele ja õhtuks saabusin Izmiri lennujaama. Lennujaama sisse minnes oli kõik täiesti võõras. Olen küll kaks korda samas kohas olnud aga isegi seina rõve-oranž värv ei kirgastunud ühestki mälusopist. Siis oli vaja üles leida transfeer, mille ma samal hommikul teel riiga, orgunnisin. Ootasin mesterahvast aga selgus, et nimi Burcu tegelikult kuulub naisele. Ootasin ka bussilaadset automobiili kuid nägin pisikese kastiga pikapi, kuhu asjad diagonaalis kinni tuli siduda, selle ühe rihmaga, mis mul Eestist kaasa oli võtetud. Auto oli ka päris logu, kui kiirus üle 80 km/h läks, siis spidokas otsustas töötamise lõpetada ja kuigi ma olin rohkem mures oma varustuse turvalisuse pärast, kahtlesin ka selles, kas päris tervena hotelli jõuan. Pean ka mainima, et sel korral olen siin Türgis üksi, pean ise enda caddy olema.

Transaa

 

Hommikul kui keldritoast õue läksin ootas mind 30-midagi kraadine kuumus. Selline kuumus, et esimesel minutil kõrbeb kogu keha ja viiendal otsid kiiresti lonksu vett. Nii on see siiani olnud iga hommik. Sellest tulenevalt ei taha ka termokas hästi tööle hakata. Ja surfata olen saanud oma kõige suuremate asjadega – 8.6 Loft Racing Blade 126 Tabou Manta ja 44ZS- ja umbes tunnike iga päev, sest rohkemaks tuult ei jagu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Natuke nalja ka. Tundub, et  koduste intrigeerivate uudiste valguses juhtusid ka minu bikiinide püksikud ühel hommikul ära jalutama. Õhtul mõtlesin, et panen kõige väärtusetumad asjad nagu kalipsod, lycra ja ujukad, kõige peale, et kui mõni pikanäpumees tõesti peab midagi võtma, siis ehk leiab nendest midagi sobivat ja tundub et leidiski. Rahaline kahju 3€ või 10 Türgi liiri. Järgmisel päeval ostsin uued. Aga natuke veider ikkagi.

 

Täna oli esimene päev, kui tuul päriselt kohale tuli. Esialgu plaamnisin minna suurte asjadega aga siis hiljem tuul tõusis nii palju, et sai lausa 7.8 ja 113l lauaga sõita. Vast oleks ka väikesema purjega saanud aga mõtlesin, et enne homset surfipäeva pole vaja ennast rebestada. Olin üle tunni ja lõpuks tundsin ennast päris väsinuna. See päike on väga intensiivne ja võtab päris korralikult võhmale. Selja tõmbasin juba esimesel päeval ära ja nüüd olen veits seljahaige. Terve suvi on see nõks seljas sees olnud ja ära ei lähe, iga kord kui alt peale tõmmata ilmutab ennast jälle.

 

Proovisin tüdrukutega kiiruseid ka ja tundub, et paljud on sellega vaeva näinud ja siin siledal veel tulevad eriti hästi välja türgi tüdrukute koduvee(?) eelised. Muidu on kiirus suhteliselt võrdne. Täna arutasime ka seda, kes tüdrukutest kasutab alatumaid võtteid ja kes tõenäoliselt külma südamega sulle sisse sõidab. Aga selle peale ma eriti ei mõtle, sinna ju ei saa mina midagi parata. Halssides tänan mõttes Aivarit, kes Tallinnas ütles ühe väikese nõksu ja praegu tunnen ennast jibeis kindlamana kui varem. Aga eks seda saab hindama hakata alles homme esimeses märgis. Kohal on meid nimekirjas 21, mis ilmselt tähendab kahte vooru, kust 5 paremat saavad edasi. Tahaks ka edasi saada. Tahaks märkides mitte kukkuda. Tahaks vähe halbasid otsuseid ja seda, et jalad ei väriseks enne esimest sõitu.

Võistlust saab jälgida ka internetist :

http://www.pwaworldtour.com/

Türkmeenia PWA 4

Täna oli kiprite koosolek pandud hilisemaks. Meie hotellitoa aknast on näha, kas tuul puhub või mitte ja kuna merel oli täielik plekk siis otsustasin südamerahuga kaks tundi kauem magada. Veits sõin hommikul, et testida kõhu vastupidavust aga ei olnud paranemisest märke. Jätkasin kõhuhaigena lähis-idas. Eriti lahe ei ole. Ja see ka eriti lahe ei ole ka see, et tuult pole.
Passisime päev otsa niisama, no mitte midagi ei teinud, kuulsin juba üht-teist võistlejatelt, mis ei üllatanud on skeptilise suhtumisega järgmise aasta võistlusesse. Vahepeal tuuleolud paranesid aga kokkuvõttes ikkagi tuult kuskilt näha ei olnud. Ma juba arvasin, et lõpetati, kuulsin põgusalt, et kell 8 on midagi ja arvasin, et see on järgmise päeva teade, läksin sauna ja basseini ujuma, käisin hotelli arsti juures, kes andis mulle veel peotäie tablette ja soolasid ja istun rahulikult internetis kui Lena ütleb, et tegelt veel võistlused käivad 😀 😀 Kujutasin juba ette, mismoodi ma ennast tundnud oleks kui teised oleks sõitnud ja ma kuskil bassus vedelenud.

Rääkisin korraldajatega ka sellest, et miks ei seletata kiprite koosolekul üle stardiprotseduure ja rajaskeeme, kehtivaid ja mittekehtivaid reegleid, siis vastati, et seda tehakse ainult siis kui on palju uusi võistlejaid, mis minu arvates on vale. Seda ei ole raske teha aga selle tegemata jätmine jätab palju ruumi sellisteks vabandusteks nagu nt ” ma unustasin ” või ” ma ei teadnud” . Nt sõitis Marion Mortefon 1. minut enne meeste starti stardiliini ja esimese poi vahelt läbi, mille tulemusel peaks ta diskvalifitseerima aga ta sai ainult hoiatuse. Mind on nt selle eest diskvalifitseeritud ja Marianne Kaplast samuti. Aga eks siin PWAs on juba korduvalt tõestatud, et osad reeglid kehtivad ühtedele ühtmoodi ja teistele teistmoodi.  Veel küsisin, et kus on Sailing Instructions ehk SI ja et kas seda oleks võimalik ka enne võistlust meilile saada siis selgus, et SI on üks A4, kuhu on mingid üksikud mõttetud asjad peale kantud ala võistlusega seotud inimeste nimed. Racing Rules näeb ette, et seal oleks stardiprotseduurid ja päevakavad ja igast muud asja aga reaalsuses seal pole kirjas mitte midagi. Põhimõteliselt võiks protestida kogu võistluse korraldust??? Auhinaaraha jagataks kõigile sel juhul võrdselt 😀 aga kui sportlik see oleks? mitte eriti. kohe üldse mitte. Põhimõtteliselt öeldi mulle, et peaksin kirjutama PWAsse e-maili “to improove things”.

Peaks endalegi muretsema sellise surfilelu, et jäädvustada surfimelu ;)

Peaks endalegi muretsema sellise surfilelu, et jäädvustada surfimelu 😉

Türkmeenia PWA 3

Tundub nagu oleks päris essa!

Tundub nagu oleks päris essa!

Kiprite koosolek jälle kell 6.00. Toidumürgitus on päris palju võistlejaid maha niitnud ja mind ka. Hommikul tuult õnneks ei olnud, niiet korraldajad lükkasid julgelt 3h edasi ja sain sellel ajal magada. Ülim nõrkus, kõht on krampis ja pea valutab…KOHUTAV. Sööki ei taha nähagi kuigi pole juba ammu midagi söönud. Lõpuks saigi kogu hommiku hotelli fuajees vedeletud ja live tickerit vaadatud. Sellesuhtes on PWA süsteem küll jube mugav ja professionaalne, et igalpool maailmas on olemas sama info mis meil rannal ja ka tuuleinfo on pea igal hetkel kättesaadav. Merel samamoodi: igas märgis mõõdetakse tuult, et oleks ikka üle miinimumi jne.

Hommikust briisi ei õnnestunud meil ära kasutada aga õhtuks tõusis tuul päris mõnusaks ja stabiilseks ning saimegi merele. Esimene katse küll ebaõnnestus, ma ei jõudnud stardialassegi, sest lasin laia lauluga allatuult ja siis sai tuul otsa, isegi kaldale tagasi oli keeruline saada 😀 Merele sõites pole ühtegi meremärki ka ainult silmapiir, niiet tegelt väga hästi ei tajugi, kuidas kalda suhtes liigud ja kui tuul keerab koguaeg natuke, siis võibki ennast keerulisest olukorrast leida. Eriti kui tuul äkitselt otsa saab.

Telekasse sai ka, juhuu!

Telekasse sai ka, juhuu!

Teisel katsel u tund aega hiljem tõusis tuul uuesti ning läksime taas merele. Meie sõit oli ette nähtud peale meeste poolfinaale ning sel korral võiks isegi öelda, et tuul oli 8.6 purje jaoks tugev.

Esimese stardi sain ülihea, ma arvan, et sekundi pealt, sest 3 seki enne starti olime põhimõtteliselt liinil ja Valerie lasi allatuult(kõik olime liinil liiga vara ja pidurdasime) mulle peale ja mul oli valida, kas riskin stardiga või sõidan talle või enda all sõitvale tüdrukule sisse. Ma otsustasin riskida ja ilmselt sain stardi sekundi pealt. Kellelgi oli aga valestart aga mina see õnneks ei olnud.

Järgmiseks katseks muudeti stardiliini asukohta niiet eelmiseks stardiks välja vaadatud maamärk enam ei töötanud. Arvestades et maa peal on üks maja ühes ranna otsas ja teine maja teises ranna otsas, siis nüüd enam maamärki võtta polnudki võimalik.

Mitte et see kõik üldse oluline oleks, kuna ma tegelikult panin uue stardiga ikka täiega pange: PWAs on oma reeglid, sellised, mis toimivad mingi üldteadmisena ja mida mitte kuskil välja ei kirjutata ja kiprite koosolekul üle ei räägita. Nähtavasti on üldtagasikutse puhul stardiprotseduur 3 minutit, mitte 4 nagu on PWAs tavaliselt (mujal, nt IFCA on 3 minutit nagu Eestiski ja kui on üldine valestart on ikka 3) Seisin siis seal “30 seki stardiliinile” kohas ja vaatan, et minu kella järgi 1’40’’ ja kõik hakkavad minema ja seisma ei jää, mõtlesin veel, et “nii vara ju küll nüüd pole mõtet minema hakata, et ei saa kiirusega minna ega midagi “ … ja siis meenus mingist esimest alacati PWAst, et siin on ju mingid oma reeglid või mitte-reeglid(nt ei kehti see reegel, et 30 seki enne starti kurssi muuta ei tohi). Panin siis ikka täiega ajama aga see rong oli juba läinud. Pekki noh, ainuke asi, millega ma enam-vähem edukalt hakkama võiks saada on start ja siis nüüd jäin 20 seki hiljaks.

Mingil imelikul kombel sain juba esimesel ülipikal otsal jaapani tüdruku kätte, märgis sõitsime juba prantslasega koos, kellest sain ka mööda järgmisel otsal, üritas mind taktikaga ära pressida aga olin kiirem, siis märgis ujus hipaanlane, temast sõitsin ka mööda, järgmises märgis ujusid soomlane ja türklane, nende vahelt tegin mingi veidra manöövri ja sain mööda, jäi aint viimane märk, tuult oli suht väheks jäänud ja pidi pumpama aga ma ju ei jaksanud, tegin mingeid imelikke liigutusi, mida põhimõtteliselt võiks pumpamiseks klassifitseerida aga somm sai ikkagi mööda must, teised õnneks mitte. Selle ülihalva stardiga sain ikkagi oma parima PWA koha 😀 7. koha.

Mõtlesin, et kui olekski mingi hea stardi saanud, oleks olnud väga tõenäoline, et mõnes märgis oleks ujunud mina, niiet äkki see pidigi nii minema??? Aga seda ei tea kunagi…

Pärast finišit olin igaljuhul täielik laip ja kukkusin vette 😀 Vere maitse oli suus, pea käis ringi, purje üles tõmmata ei jaksanud.

Õnneks rohkem sõite ei tulnud.

Türkmeenia PWA 2

IMG_3141  Tänane päev algas väga varase äratusega kell 5.00 hommikul, et olla kella 6.00 kiprite koosolekul valmis merele minekuks 6.30. Algusest peale levib võistlejate seas kõhuviirus, mis nüüd jõudis ka minuni. Kohutavalt nõrk tune, mega kõhukrambid, söömatus…

Isa aitas mul kõik varustuse valmis seada ja mere äärde viia, niiet mul oli vaja ainult võistleda. Tuul oli täpselt minimaalne 7-11 knotsi. Kell 6.00 veel lükati 15 minutit edasi, et 6.15 next anouncment aga start oli sama. Naiste start oli esimene. Enne merele minekut läks väga väärtuslik aeg kaotsi selle pärast, et kardaan ja mastijalg ei jäänud kinni :S Lõpuks kui merel, siis glissi sain ilusti ja tundub, et trimmi sain ka eile paika. Sardialasse jõudsin vaid 2 minutit enne protseduuri, mis ei olnud piisavalt, et üldse midagi aru saada – arvasin et stardipoi on teine jibe’i märk, aga enda õigustuseks – need olid kõik ühesugused. Kella ei saanud ka õigesti käima ja syncisin lõpuks vist 1-2 sekise täpsusega – ülihalb.IMG_2987

Eelmisest Alacati etapist jätsin meelde, et vaikse tuulega tuleb stardiliinile võimalikult lähedal olla, sest ilma tuuleta jõuab liinile ju kaugemalt aeglasemini. Sel korral see loogika ei töötanud, kaugemalt saadi pagi ja sõideti meist, kes me liinile lähemale hoidsime lihtsalt mööda, oleks võinud ka teistpidi olla, et meie saame minema ja teised jäävad tiksuma, sh eelmise aasta võitja. Võib-olla siis oleks katkestatud aga u 4 inimest sai stardiga minema, ülejäänud varem või hiljem. Minust kahjuks sellises seisundis pumpajat ei olnud, iga järsem liigutus tõstis kõhusolevat ringi ja tegi sellele 3 tiiru peale. Suht rõve. Mõnel teisel on see suht kiirelt üle läinud ja lootsin ka sellele aga tundub, et ei. Küsisin pealelõunat kiirabist rohtu ja siis anti mulle peotäis tablette selleks päevaks.

Õhtul hakkas jälle briis tööle ning sõideti 3 sõitu, starte tehti oluliselt rohkem aga oli nt tuuleauk või valestart ning kokkuvõttes jõuti teha ainult meeste eelsõidud. Naised ootasid ka merel aga selleks tuult ei jätkunud. Õnneks. Vesi on ka praegult muru täis läinud, uime tõmbab spinni ära. Nagu topus ja vesi on ka sama mage nagu topus 😀

Igastahes on homme jälle 6.00 kiprite koosolek, kuigi näitab tuult vähem ja ma kahtlen, kas sõita saab. Ja kui saabki, siis ma ei tea, kuidas enesetunne on. Praegu igaljuhul on kohutav.

IMG_3066

Annika