Kiirussõit Sõrve sääre tipus

Kiirussõit – viimati La Franquis, Lõuna Prantsusmaal, kus GPS näitas esimese numbrina seda maagilist seitset, 70,88km/h. Nüüd, terve suvi hiljem, on tuul ja on sobiv suund ja on võistlus. Sel korral Saaremaal, maagilises Sõrve sääre laguunis.dsc_0146

Muidu on üsna tavapärane, et Eestis speedis on õrnema soo esindajaid üks(mina) harva kaks, kuid sel korral oli meid KOLM. Paari suvega, mis ma rohkem välismaal võistlemas olen käinud, on meile juurde tekkinud nii mõnigi tore ja tubli uus (nais)võistleja, kes isegi Saaremaa kõige kaugemasse otsa ennast mõõduvõtule kohale veab. Lahe

Slalli võistluse eelsel reedel olin Põlvas ning ega ma sel nädalalgi kehvem saanud olla, ning olin reedel Tartus, ERMis üritusel.

Küsimus, logistilne peavalu, ehk kuidas pääseda Tartust hommikuse kella 9’se praami peale?

Variant 1 – hakata Tartust kell 5.30 sõitma, saada isaga Virtsus kokku ning ühe autoga üle praamitada. Miinused: meeletu ajakulu, kärutamine pimedas mööda väikesemapoolseid Eestimaa maanteid ning lõpuks oleme kahe autoga ikka virtsus. Plussid : ei ole

Variant 2 – kas Tartust saab äkki lennukiga? Ei saa? Issand need kõik vaesed Saaremaa tudengid Tartus… 5 ja peale tundi bussiloksu…õõ

Variant 3 – aga Tallinnast saab lennukiga! Hurraa. Kell 8 start. Kell 10 Tallinna lennujaamas ja 11.15 Kurssaares sain isaga kokku.

Sõitsime siis Sõrve, majakas, rand, säär: ühelpool murduv lainevaht, teiselpool sile laguun. Väike laps mu sees juba niheles elevuest. Loomulikult ei saanud seda ju välja näidata selles tõsises meeste seltskonnas, aga ma olin elevil.

Rigasime 6,3 Loftsailsi Racing Blade purjed ja 88l manta laua. Oli ka mõttes rigada 7,0, isegi 7,8, sest tuul tundus muudkui langevat, kuid lõpuks ütles mulle Härra Kogemus, et eales pole suurem puri mulle suuremat kiirust toonud, otsi parem see pagi ja siis vajuta gaas põhja.

dsc_03511

Fotode autor on Tõnis Kask

Temperatuur oli 7 sooja kraadi. Ehk siis 7 väga külma ja märga kraadi. Surfi juures on see hea asi, et… KALIPSO, SUSSID, MÜTS. Mu megafäbulous uus Ripcurli kalipso on ennast juba kordi õigustanud, nii soe, nii strech, nii armastusväärne. Vees enam külma ei tundnud, pigem keskendusin pagide otsimisele ja mingi hea taktika välja mõtlemisele. Alguses seda tuult ka liialt ei olnud ning sai ennast hästi soojaks sõita. Lõpu poole aga tulid üksikud tugevamad pagid, mille peale ma sattusin justkui alati sel hetkel, kui ma tagasi stardialale surfasin. Omaette podisesin ka, et tore-tore, jälle olen valel pool. Kuid finally kannatlikkus tasus ära ja sain ühe super hea pagi, kohe peale starti ja siis seal kõige magusamas kiirenduse kohas tuli mulle lisaks selline pagi, et olllallaa. Väheke hirmus hakkas kohe aga istusin hambad ristis trapetsis ja sõitsin juba nii allatuult, et näiv tuul hakkas purje tagasi pressima ja siis mingis superveidras asends püüdsin püsti jääda. Ja jalg jäi aasa kinni. Ah see aasa kinni jääv jalg on mu needus…speed-gif

Kokkuvõttes oli tegemist üliägeda võistlusega. Kaks tundi vees möllamist ja tulemuseks päris hea kiirus selle päeva kohta, 57,24 km/h. See tulemus tagas mulle üldarvestuse 5. koha ning seljataha sai jäetud mõnigi eeskujulik speedihunt. Loomulikult tunnen ma sellise tulemuse üle head meelt ning loodan, et saan olla eeskujuks nii mõnelegi alustavale naisele, et näidata, et kõik on võimalik. Lisaks oli ülihea meel näha pärnakaid Saaremaal ja nii mõnigi nägu oli päris uus. Ma loodan väga, et järgmisel aastal saame taas mõõdule võtta.

screen-shot-2016-10-15-at-18-42-40screen-shot-2016-10-15-at-18-43-38

Siin kaks minu kiiremat otsa GPSi peal välja toodud. Esimene on suhteliselt ideaalne speedi kaar, kus kiirus aina suurenes. Teisel olen millegi pärast arvanud, et ei ole piisavalt hea, võib-olla sai tuul otsa aga pigem näitab see hästi, et iga ots tuleks lõpuni sõita, sest eales ei tea, kas sellest võib tulla see päeva tippmark või mitte. Mitmel korral olen märganud, kuidas kiireimana tundunud ots seda ei ole ning vastupidi, et enesele märkamata olen tulemust parandanud.

Kiirussõit võib tunduda esmapilgul midagi kerget, et mis seal ära ei ole, kuid tegelikult on ka siin võimalik ennast arendada tehniliselt ja ka psühholoogiliselt. Oluline on osata lugeda märke, millal startida, millal loobuda jne. Omamoodi vajab harjutamist ja ehk ka otsimist see turbo nupp, et see viimane vint peale keerata.

Advertisements

Slaalomi Eestikad Pirital

Septembrikuu viimane nädalavahetus, ilm on pikemalt juba tuuline olnud ning tuuleprognoos nädalavahetuseks on punane, st 32-35 knotsi. Pidi toimuma Eestikate etapp slallis, esimene Eestikate etapp, mille ajal ma siin, Eestis, olen ning seega esimene Eestikate etapp, millest ma osa sain võtta.

Helistasin hommikul Aivarile, et kas oleks võimalik mu stardikella patareid ASAP ära vahetada, see sama stardikell, mis Horvaatia MMil otsustas vahetult enne minu starti otsad anda. Muuseas küsisin ka, et kas ta sõitma ikka tuleb? Aivar arvas, et tal ei ole seda survival tunnet ja NENDES lainets ta slalli sõita ei taha. Kehitasin õlgu, mõtlesin, et mis seal ikka.

Pirital rigasin Loftsails racing blade 6,3 ja 5,6. Isa arvas, et kindlalt peaks rigama 5,0 ka, mille peale ma väga ei osanud midagi arvata, sest no kes siis Eestis nii väikest slallipurje üldse kasutab? Aga rigatud ta sai ja enne esimest sõitu käisin ka proovimas, kuidas 5,6  kui ka 5,0 tundub. Väiksem ei vedanud tol hetkel välja ja kvaifikasioonis sõitsingi 5,6 purjega, halssides ei kukkunud ja kiirus oli hea. Märgis enamus vist ujusid ja nendest õnnestus mööda saada. Sõitsin kenal 3. võitjate fliiti mahtuval positsioonil…Kuni Peeter Kask viimasel otsal silmad punnis minust mööda katapulteerus. Sõna otseses mõttes katapulteerus üle finišiliini. Natuke olin kurb ka selle pärast, et ikka uhke oleks 1. fliidis võistlust alustada aga küllap jäi mu jõu ja ilunumbritst väheks 🙂

Võistlus-sõidud olid edaspidi kõik survival mode peal ja on muutunud enam-vähem ühtlaseks mälupildiks minust lainetevahel möllamas. Mõnes sõidus sain väga head stardid ning mõnes mitte nii head stardid. Üldiselt, kui kehas veel väsimust ei olnud, siis halssides ei kukkunud. Ennem kukkusin kursil siis, kui laua nina eesolevasse lainesse sisse sõitis ja piduri nii peale pani nii, et mu jalad aasadest välja kiskus. Kõige rohkem väsitas mind veestart. Mõnest kukkumisest ei saanud ega saanud minema, lained ja tuul väntsutasid mind nagu kaltsunukku. OEH, siiani tunnen ennast väsinuna sellest.screen-shot-2016-10-11-at-10-24-51

Teises pooles, kui vist esimene sõit oli peetud, tundsin, et enam ei jaksa. Kõik kohad olid väsinud, jalgu ei jaksanud lauale veestardi ajaks vinnata, ainsa võimalusena nägin, et võib-olla jaksan, kui võtan kaldalt selle 5,0 purje. Purje, milllel poomi polnud peal ja tegelt oli sõitude vahe ka nii lühike, et ei olnud üldse kindel, kas ma jõuan selle purje ära tuua. Aga 5,6 oli üle mis üle. Kaldal palusin Arturil mu 5,6 kuuri ette viia (big thaks for this one 🙂 ja läksingi siis ise 5,0 puri ja 88l laud slalli sõitma. Eestis. This never happens. Sellist komplekti pole mul siin mitte kunagi vaja olnud, ma isegi ei tea miks ma nii väikese purje omale ostsin aga ilmselgelt saatuse tahtel oli mul see olemas ja sain nüüd Eestikatel sellega kihutada. Oi kui mõnus see oli, nagu uus energia valdas mu keha. Kuigi ma olin väsinud, ei olnud koguaeg katapuldi tunnet, kui lainesse kinni sõitsin, ei tõmanud puri mind üle jne. Kõik oli ülimõnsa. Miks ma varem seda purje ei võtnud? Aga ilmselt selle pärast, et ma ei tea, misasi on ülepurjestus 5,6 purjega. Sest seda ei juhtu mitte kunagi, selleks, et ülepurjestust ära tunda, kui on vaja 100 muule asjale tähelepanu pöörata on vaja ka teatavat kogemust ja võib-olla tõesti ka selle pärast, et Eesti tingimustes tundus 5,0 mingi ebareaalse võimalusena üleüldse.

untitled-147-of-163

Keep it together, girl !

Lõppu ma tõepoolest nautisin, kuigi jaks oli täiesti otsas, punnitasin need viimased sõidud ära, nautisin kiiremaid otsi, kuid kahjuks hakkasid ka halssides kukkumised tulema, sest keha oli lödi nagu makaron.untitled-38-of-163

Kokkuvõttes oli muidugi super päev. Päike. Tuul. Lained. Hästi korraldatud võistlus. Suur kummardus võistlusametnikele, kes need 4 midagi tundi kaatris suutsid olla. ning tänks kõikidele naistele, kes sellistes metsikutes oludes meeste kõrval vähemalt samaväärset meelekindlust üles näitasid. Tingimused olid ju kõike muud, kui kerged.

Sellega on EMV slaalom läbi. Sain viimase etapivõidu, kuid ülejäänud etappide ajal ma paraku polnud Eestis, seega üleüldises komkurentsis sel aastal ma tulemust ei saanud. Samas on mul hea meel näha nooremaid, kellele need 4 etappi ilmselt on kokkuvõttes andnud ülisuure kogemuse. Mäletan, et meil on olnud aastaid, kus on toimunud 1 etapp, kui sedagi.

Järgmiste slallimisteni 🙂untitled-160-of-163

Taani PWA, Hvide Sande…

IMG_5570.JPGHvide Sande on Taani lääneranniku kuurort, kus toimus selle hooaja PWA tuuri teine ja ühtlasi ka viimane etapp slaalomis naistele. Osalejaid oli üle pika aja 31 ehk pea täistabel.

Kohale saabusin Norrast, kahjuks ei saanud koolist varem vabaks ja asjade sättimiseks, kohalike oludega tutvumiseks ja treenimiseks jäi vaid üks päev. Esimesel võistluspäeval sadas vihma, aga tuul puhus. Proovisin nii 116L kui 128L lauda kombinatsioonis 7.8 ja 8.6 purjega. Esialgu oli tuul isegi tugev ja pagid veel tugevamad, aga vesi sile, siis otsustasin võtta sellise ebahariliku komplekti- puri Loftsails Racing Blade 7.8 ja laud Tabou Manta 128L, uim 41. Tundus päris hea kuid ma ei arvestanud võimalusega, et tuul võiks langeda. Kuigi oma sõitu oodates oleks suurenevaid nõrgema tuule auke võinud võtta ohumärgina. Samas olid hetked kus seegi komplekt oli üle. Kui sõit algas, siis oleksgi tahtnud suuremat purje, aga vahetada polnud võimalik, sest tuul oli otse sisse ja rajale jõudmine võttis aega. Selles sõidus jäin viiendaks. Stardis jäin pisut liinile hiljaks, ning kuigi märki läksin kolmandana, siis segatud tuules glissi ei saanud nii kiiresti, eesotsas keegi vigu ei teinud.

Järgnevatest päevadest oli tuul kohal vaid teisipäeval. Ilus soe ilm, tuul 6-7 m/s. Kohe oli selge, et tuleb võtta kõige suuremad asjad. Seega siis Loftsails Racing Blade 8.6 ja Manta 128L, uim 44. Esimene start õnnestus väga hästi ja pärast ülipikka lõputuna näivat esimest otsa lähenesin märgile kolmandana, Delphine ja Marion Mortefoni järel. Ühel hetkel vahetult enne märki, kui hakkasin allatuult laskma ja valmistusin halssimiseks, võttis laud lainesse kinni, jalg tuli aasast välja ja panin korraliku katapuldi. Olin vees enne kui ma arugi sain, et midagi oli juhtunud. Aga teha polnud midagi, konkurendid suuremaid vigu ei teinud kokkuvõttes ei midagi rohkemat kui 7. koht ja edasi kahjuks ei saanud.

Pärastlõunal alustati veel ühe ringiga, seda juba tõepoolest piiripealse 4-5 m/s tuulega. Jube passimine, kogu aeg olid sõitude katkestamised sest tuul oli heitlik. Lõpuks siis minu sõit ka väga vaikse tuulega, kohati isegi võib-olla alla lubatud minimumi. Sellegipoolest õnnestus start tõeliselt perfektselt, olin esimene, stardisirge lõpuks tulid Lena Erdil ja Oda Brodholt mööda, sest polnud enam “full power” tunnet. Märgis sai keegi mulle peale keerata ja pumpamisets polnud enam kasu- vehkisin nagu kala kuival aga glisseerima sain alles eelviimasena. Sellistes tingimustes, kui tuult on nii vähe, et sõitjad korraga glissi ei saa, tekivad kohe suured vahed ja kuna tuult on vähe, siis neid vahesid puhta sõiduga enam tagasi ei tee. Kokku siis jällegi vaid 7. koht. See ei läinud arvesse, kuna tuul lõppeski peale meie sõitu ja oligi kogu muusika ja algas sel aastal tavapärane PWA- professional waiters association. Ring jäigi lõpuks pooleli, sest järgneval neljal päeval rohkem tuult ei tulnud. Kokkuvõttes läkski arvesse vaid kaks sõitu. Minu koht 24., aasta edetabelis 18.

Sellega on minu võistlushooaeg selleks aastaks läbi. Mida kokkuvõtteks öelda? Lootsin pisut paremat tulemust ja ma usun, et mu hetke koht ongi tegelikult pisut eespool. Aga kahjuks olen sel aastal võrreldes konkurentidega saanud teha plaanitust vähem veetrenne. Küllap oli oma roll ka aasta alguse kilekott-uime-taha-kõikidel-võistlustel-saagal. Kui aga on vähe veetrenni aega, kaob hea tunnetus ja koos sellega ka enesekindlus ja nii need vead sisse tulema hakkavad. Samas kiirus on mul endiselt hea. Selle kinnituseks ka eesti naiste kiirusrekord kevadisel Pransusmaal.

Üks väike probleem on siiski ka varustusega seotud. Tabou lauavalikus puudub mulle sobilik 76-78 mm laiune laud. Sel hooajal olid kõik sõidud eksklusiivselt vaikse tuulega, mis oleks just sellisele suurusele sobinud. Nüüd aga pean kasutama enda kasvu kohta pisut liiga suurt ja selle tõttu kohmakat ja aeglasemat 81 mm Manta 128L lauda. Arutasin seda ka Rossiga, kes Tabous põhiliselt laudu testib, kuid tema ei osanud paugust sellele midagi vastata – mehed sõidavad kõik ju veel suurema lauaga.

Loomulikult oleks ideaalne, kui saaks teha nii, et testiks enne kõik ühe brändi lauad ja purjed läbi ning valiks siis kõige sobivama purje- ja lauabrändi. Siis aga kasvaks niigi suur eelarve üle pea. Siinkohal pean veelkord tänama Monty Spindlerit Loftsailsilst, kes mu tehasetiimi võttis ja tänu kellele on ka varsutsue muretsemine muutunud oluliselt lihtsamaks. Eestis on levinud jutud, et Loftsailsis on viimasel ajal vähe testijaid. Tegelikult see nii küll pole, need on superhead purjed. Sirge peal oli kiirus täiesti võrreldav ning ka eesotsas oli tüdrukuid Loftidega.

img_5040Minuni on jõudnud ka kuuldused, et minu lugematute fännide hulgas tekkis suur segadus, kui ma oma surfiasjad võistluste ajal müüki panin. Ärge muretsege, ma ei kavatse lõpetada- lihtsalt on vaja selle hooaja asjad ära müüa, et asemele saada uued ja veelgi kiiremad 2017 aasta Loftsails Racing Blade purjed. Kuna Eestis on surfiasjade järelturg pea olematu, siis tahaks teha isa garaaži rohkem ruumi uutele 2017 aasta asjadele. Siinkohal ka üleskutse: ostke mu asju, sellega toetate Eesti sporti ja mitte nagu tavaliselt- mõne protsendisajandiku ulatuses- vaid 100% ulatuses. Lisaks saate superhead, värsked (2016) ja väga hästi hoitud Loftsails purjed ja Tabou Manta lauad. Kes ei tea, kui hea on Manta- soovitan lugeda Pärnu Jürka vanemaid surfipäevikuid. 😉 😉 😉

14114881_10155149562888776_3102695179479680446_o.jpgMiks ma osalen PWAs- kuigi ma täna päris esikohakonkurentsis pole? Sellepärast. et samas ma kindlasti olen oma tasemelt maailma esiotsas ning PWA on maailma tippsari, kus liigub see vähene raha, mis purjelauaspordis täna on. Siit saab reaalseid kontakte ja tutvusi ning siin sõlmitakse sponsor- ja tehaselepinguid. Siin on mul väljakutse ja ka vastav võimalus areneda ja saada paremaks. Täna olen maailmas 18. Usun, et ränkingus vähemalt pooled on minuga samal tasemel ja kohe võidetavad. Päris tippu tõusmiseks ja esikoha eest võitlemiseks peaksin suurendama veetreeningute arvu. See ongi kavas- Monty kutsus mind Tarifale 2017 aasta purjesid testima ja kavas on ka laager Tenerifel koos teiste PWA naistega.

Kahjuks ei õnnestunud mul sel aastal osaleda Eesti meistrivõistlusel. Seda tänu sel aastal rakendatud süsteemile, kus võistlusest etteteatamise aeg on vaid paar päeva ja need on kahjuks kattunud ka välisvõistlustega, mis on olnd minu kalendris. Nii ei saanud osaleda kevadel, kuna võistluse väljakuulutamise hetkel olin juba lahkunud Slalomi MMle Horvaatias ja samamoodi toimus võistlus nüüd, kui olin Taanis PWA-l. Mis teha, elu on ebaõiglane. Võib olla kannataks ikkagi Eesti tiitlivõistlused muuta tagasi kalendrivõistlusteks, pisut pikema etteteatamisajaga? Siis ehk saaksin ka edaspidi osaleda. Praegu olen nagu kehvas seisus, pean sponsoritele seletama, miks ma ei osalenud.

Lõpuks sooviksin tänada oma sponsoreid. Kõigepealt Andres Kukk ja Tarcona, tänud toetuse eest, tänu sellele sain osaleda välisvõistlustel. Suur tänu Monty Spindlerile Loftsalsi usalduse ja suurepäraste purjede eest. Papa ja Surfhouse- tänud aastatepikkuse ja jätkuva abi eest varustuse soetamisel. Kultuurkapitalile toetuse eest. Ju muidugi “last but not least” EPL ja Tõnis Kask, ei ole võimalik, et midagi ununeb ära või jääb hiljaks, Tõnis tuletab selle ikka meelde. Viimasel ajal on Tõnis leidnud aega isegi õigekirja vigade parandamiseks minu emailides.

Suur tänu kõigile ja peatse kohtumiseni rannas.

Annika Valkna

Loftsails, Tabou

EST14HS16_ls_Annika.jpg

 

Kevad ja PURJENUMBRID

Hei purjelaudurid.

Täna algas kevad! See tähendab, et ka purjelauahooaeg on nurga taga ja mina valmistun hooajaks tellides oma purjenumbreid.

Mõtlesin sel aastal taaskord minna libedat teed ja tellida mitte-standardsed purjenumbrid. Põhjus on lihtne – standardi järgi tehtud number ei mahu mulle osade purjede aknasse ära. See peaks olema 1.3 pikk ja 30 cm kõrge. Minu 5,6 purje aken ongi võib-olla 1m lai. Niiet see variant on kohe cancel.

Niisiis olen viimased 2 aastat sõitund niisama oma maitse järgi tehtud numbritega ja seni pole ükski võistlusametnik pidanud kurtma, et ta mu numbrit ei näe. Antoine Albeau sõidab üldse prantsuse lipuvärvidesse rüütatud numbritega kuigi see on minu meelest veits overkill ja veits halvasti loetav. Aga talle ei julge keegi kobisema minna.

slall_0962

Meie mummud mõned aastad tagasi

12184310_929002830501437_4970953413724882880_o

Prantslased

Sel aastal mõtlesin ka, et tegelt saaks jumala kifte asju teha nende purjenumbritega. Kunagi ammu olid meil isaga sellised ringidega purjenumbrid nagu üleval pildil, Bettil oli kunagi lilledega ja ROOSA. Seega miks mitte lisada natuke vürtsi sellesse Ariali ja Helvetica poolt standardiseeritud maailma?

Untitled-1.jpg

Arial ja Helvetica

Seega sel aastal mõtlesin, et miks mitte pakkuda välja surfikogukonnale hunniku erineva kujunusega numberid, mille vahelt endale 1 või 2 või rohkem  komplekti purjenumbreid tellida. Ma ise näiteks näen ka merel, olgu Püünsis või Väänas, esmalt purjetootjat, siis numbrit ja siis äkki ka inimest, kes seal laua peal on ning tegelt ongi purjenumber ju nagu nimi.

Eriti kift oli näha sel talvel, et Boris sõidab minu isa vana purjega ja sellel oli ka meie vana purje number peal – ilma selle numbrita poleks ma ju eales seda purje ära tundnud.

Seega siin on minu ettepanekud, millised numbreid võiks sel suvel merel kohata. Esimene on nendele, kes plaanivad võistelda IFCA või RS:X klassis – sorry, teie peate reegleid üldjoontes järgima. Järgmised kolm on natuke edevamad. Võimalik on ka numbri alla lisada oma nimi – eriti cool variant ja laialdaselt kasutusel PWA’s. Ja siis viimased on nendele, kes tahavd lihtsalt oma purjele nagu vanasti raamatuele, ex librise külge panna. Usun, et ka papaslallis ja waves ei pandaks enamust neist pahaks.purjenumbrid.jpg

Niiet anna teada, mida ja kui suurele purjele sa soovid ja ma ütlen hinna.

Jääsurf ja kursisõit?

Tänasele päevale läksin vastu oma “õige” lauaga, ehk Silverilt laenuks saadud hibernaga. Eile teritas team estonia määrdemeeskonna boss Hermo mu uisud vahedaks, niiet täna oli tunne nagu oleks magnetiga jää küljes.

Enne starti tunduski, et täna on SEE päev. Isa oli tulnud ka pöialt hoidma ja see tõstis tuju selles üleüldises hallis vihmasajus.

Rajasõit näeb meil välja nii, et üldpositsioonide alusel jagatakse inimestele stardipositsioonid. Paaris-arvulisel positsioonil olijad stardivad paremaga, mis tähendab ülestuule märgi suhtes 2 pauti ja paaritud positsioonid stardivad vasakuga. Eelis on kindlasti vasaku halsiga startijatel. 2 korda tuleb võtta ülestuule märki, vasaku halsiga. Ehk ülestuult-allatuult-ülestuult-finiš(alla). Kogu sõit kestab umbes-kuni 10 minutit ja siis jagatakse uued positsioonid üldtabeli järgi.IMG_4645a

Täna pidingi startima esimest korda paremaga. Kuna mul polnud õrna aimugi, mismoodi sealt selle paremaga starditakse oli mul varuplaan, et kui minema ei saa või jään segatud tuulde, siis keeran kohe alguses kelgu ümber ja lähen vasakuga. Kokkuvõttes ei saanud ma oma stardist minema ja ei õnnestunud see kelgu keeramine ka nii kiiresti(jää on ju libe). Kaotasin palju väärtuslikku aega, ning selle sõidu võisin selle sõidu maha kantuks lugeda. Rookie mistake.

Kaotasin ka esimesel päeval päris palju kohti ja selle ühe ebaõnnestunud sõidu tõttu pole mul stardipositsioon ka enam kuigi hea. Tunda on ka seda, et kogemust on vähe(loe:puudub täielikult) Olen ju esimest korda jääl, uisukelguga, sõitmas üles ja alla-tuult. Tore on muidugi see, et iga sõiduga saan endale mingeid väikeseid linnukesi kirja panna ja on oma heureka hetked. Õhtu on alati hommikust targem. Nüüd on selline tunne, et andke ainult veel, nüüd ma tean mida teha, et selles olukorras olen olnud 😀 veel-veel-veel. Küsisin isegi kohtunikult, et plz, plz, kas saaks äkki palun kuidagi homme teha rohkem kui 5 sõitu ja pilgutasin oma külmast kangeid silmi. heh. No ei tea kas aitas.

Viimased sõidud tulid üldiselt hästi välja, stardid nagu õpikust võetud, paudid kiired, allatuules võidetud kohad jne. Tagant poolt ette sõita on ikka väga raske, hoolimata sellest, et stardid on mul enamus(v.a eelpool kirjeldatud) eeskujulikud. Aga siiski võiks öelda, et turistist on kasvamas kohalik 🙂

Homme on meil jälle slall. Loodan et need kurvid on veel puusades sees ja saan homme mõne hea tulemuse koju tuua.

 

Hispaania võistluse lõpp

Nüüd on küll viimane aeg kirja panna, kuidas Hispaania laager lõppes, enne, kui see täielikult meelest läheb.

 

Viimase päeva hommikul oli kiprite koosolek plaanitud kell 9.30, mis tundus eelmise õhtu peotralli arvestades ebanormaalselt varasena ja nagu nõiavärk olin 9.00 üksinda rannal, tuul puhus. Dilemma, kas hakata asju kokku panema või ootaks teised ka ära, ei leidnudki lahendust. Käisin nagu peast soe ranna peal ringi, küsisin aina saabuvatelt kaasvõistlejatelt, et kas nad hakkavad rigama: tuul puhub ja esimene väljakuulutatud võimalik start kell 10.00. Ja natuke ootuspäraselt, ei pannudki keegi varustust seal rannal kokku, oodati koosolek ära ning liiguti üksmeelselt järgmisesse randa, järgmine võimalik start kell 11.00. Terve aeg tuul puhus.

 

Tuul puhus jah, panin kokku 5.7 ja 6.3. Väikesemal purjel on vale mast ja eneselegi üllatuslikult tõmbasin selja ära 5.7 purjega. Mitte väga hullult, hullult tõmbasin 6.4 ja nii oligi seljahaige eestlane Hispania rannal. See väga ei sõitmist seganud, ei tea, kas adreka vms pärast? Kaldal aga kummardada ei saa 😀

 

10436162_658503854218183_5989386183756409302_n

Igatahes oli otsuse langetamine keeruline, purjedega mässamine ja rahmeldamine väga palju aega testimiseks ei jätnud. Kõigepealt proovisin 6.4 ja 98l laud ning tundus, et kannatab ära küll ja uut purje proovida, uim ära vahetada ei julgenud, kuna pagid keerutasid nii palju et halva õnne korral poleks randa tagasi jõudnud. Olin esimeses headis ka ja ei tahtnud veel ühte sõitu maha magada. Mehed sõitsid ka 7.1 niiet tundus justkui õige otsus. Saingi ülihea stardi ja olin esimese otsa peal suurepurjeliste meeste järel neljas, siis tuli pagi, mehed võtsid hoo nii kiiresti maha, et vesi läks segamini ja üks kukkus vette ka märgis ja mega overpoweris kukkusin ise ka järele. Sain õnneks kiire veestardi ja olin veel konkurentsis ja enne järgmist märki jälle üks megapagi ja lihtsalt ei kannatanud ära seda ja panin purje vette, sain küll kiiresti kätte(ise vette ei kukkunud) aga kahjuks oli juba finaalikoht lännu. Selle sõiduga oligi nii, et märgi kohas oli pagi. Teised tõdesid seda samuti.

 

Kaldalt vaatad, et vesi on jumala sile ja tuult nagu ei olegi, või kui on, siis kindlasti mitte midagi väljakannatamatut. Lähed merele, siis on 5.7 üle. Järgmise sõidu kohta ütlen nii palju, et astusin lauast mööda ja haarasin poomist mööda. Ja nii oligi. Sulps.

 

10402848_658503874218181_2233313680141103234_nKella kolme ajal otsustasid korraldajad, et nüüd on kõik. Ma läksin ikka täiega närvi, rääkisin kõigi korraldajatega, kes kaldal olid, et miks ja mismõttes, tuul puhub, mis nali see on, et ma olen Eestist kohal tulnud ja kõik kehitasid üksteise järel õlgu ja ütlesid, et see on paadis oleva inimese otsus ja nad ei saa sinna midagi parata. No tere tore, tuul puhub nii, et 5.7 on üle ja ametlik põhjus, miks sõita ei saa on, et tuul on liiga pagiline. No midagi iganes. See põhjus kannab ka ainult siis, kui ta on liiga pagiline, et glissi ei saa?? Pärast rääkisin Fernandoga ja ta ütles, et seetõttu ta liiga tõsiselt neid võistlusi ei võtagi, korraldajad lihtsalt ei viitsi. Pärast kuulsin veel, et mingid võistlejad tahtsid ju koju jõuda. Nagu. Mis mõte on võistlust siis üldse korraldada, kui sa tegelikult tahad koju saada, et emme tehtud paellat süüa.

 

10346206_658503890884846_7456783589590083412_n

Selliseid päkapike oli u 3 sellel võistlusel

Enne äratulekut selgus, et keegi on mu särgi ka pihta pannud, mille eest 20€ pandis oli. Raha sain õnneks tagasi ja surfasin ka veel tunnikese, aga kokkuvõttes jäi tervest võistlusest ikka ülihalb emotsioon. See on ka see põhjus, miks ma varem sellest kirjutada ei tahtnud, siiani ajab meele veits mustaks selline rumalus. Mis aga nalja tegi oli see, kui ma nüüd (alles nüüd!) avastasin, et naistest olin ikkagi kolmas. hahaha.

Tulemused: http://www.windsurfcat.com/_UPLOADS/DOCS/1403016703.pdf

Praegu olen Istanbuli lennujaamas ja ootan järgmist lendu Türkmenistani, kus toimub selle aasta esimene PWA etapp.

 

Alacati PWA 6. päev

ImageKätte oligi jõudnud viimane päev. Homikul alustati meeste sõitudega varakult, plaaniti 2 sõitu. Naistel  oli tagasi mindud kahe hadise süsteemi peale, st eelvoorust pääsevad edasi 5 paremat.

Tuult oli rohkem kui eile aga mitte piisavalt, et võtta 7,9 puri. Niisiis olin kaldal valmis 8,6 puje ja 113l lauaga, mille all 41z uim.

Esimese stardi ajaks oli tuul natuke ka vaikinud aga mitte nii palju, et kaaluksin suurema laua võtmist. Paraku oli enne stardiliini tuuleauk. Kõrgemal olnud tüdrukud said pagi varem ja ma pumpasin ennast pin-endist minema. Kuna tuule augu tõttu enamus starti väga täpselt ei jõudnud, ei olnud pin-endist minek väga halb mõte. Stardiga võiksin täitsa rahul olla. Samas läks laud korra spinni, kus kaotasin natuke kiirust. See-eest oli vaba tuul ja sain märki neljandana. Juubeldasin mõttes, et siit tuleb kindel finaalisõit, sest favoriite seljataga ei olnud. Tegin siis nii kitsa halsi, kui ma oskasin, prantslastele pealetuult ja kandadele ja mida ma näen esimene neiu seisab puri käes, isegi ei ürita käima saada. Teine prantslane vähemalt üritas aga kuna esimene oli tema all, siis ei saanud ka tema allatuult käima tõmmata ja nii me siis seal kolmekesi seisime. 😥 Ma pole kindel, kas tuul langes alla 7 knotsi piiri aga selge on see, et naiste sõitude juures tehakse palju rohkem mööndusi. Nt ei sõidaks mehed mitte kunagi 13 inimesega headis ja nt kui kolm meest märgis seisaks, siis katkestataks sõit ära. Naised sellist luksust endale lubada ei saa. Kui me lõpuks minema saime oli tagant tulnud hispaanlane napsanud neljanda koha, suurema lauga prantsalne oli viies ja mina lõppkokkuvõttes seitsmes. Kahju. Tõeliselt kahju oli sellest sõidust.

Mida rohkem allatuult sõidame seda suuremaks muutuvad augud ja tundsin, et 41 uim on väike. Pagides ideaalne aga vaiksetes oludes pole piisav. Valikus oli ka laud 126l aga ma ei tunne ennast sellega väga kiirena. Kui vähegi sõita kannatab, siis eelistan oma 113l lauda

Luuserfinaali starti otsustasin seekord minna varakult, et vaadata, kuidas mehed stardivad ja kuhu valitakse stardipositsioon. Mõtlesin siis, et proovingi saada kõige kaatripoolsema koha ja sealt täie auruga märki. Kiirendasime starti, kuni Arrigetti lihtsalt hakkab mind üles pressima, kaatrisse kinni. Alla 10 seki oli aega ja kaatri ja minu vahele enam ruumi ei jäänudki, surusin täiega talle poomi selga ja karjusin, et kas ta on pime või hull natuke. Kukkus vette ka täpselt stardi hetkel, mina oleks minema saanud aga kaater varjas korraks tuule ja crash võttis ka hoogu maha, seega väga hea kiirusega poleks läinud. Õigustas, et siin on no-rules. Et sõida või tükkideks aga on no-rules??? Minu pealt tahtis startida ka ukraina tüdruk, kes siis võttis hoo maha, aga sellise otsusega võid selle sõidu ju põhimõtteliselt maha visata. No igaljuhul oli valestart.

Läksime siis uuesti ja minu jaoks oli kurb uudis see, et kui üldise tagasikutse lipp langeb on stardini aega kolm minutit. Kahjuks ei saanud seetõttu oma kella õigeks, syncisin ta oma 10 sekundit valeks, sest 2. minuti lippu ei näinud. Jälle mingi mõttetu jama kellaga, mistõttu startisin täiesti teiste järgi. Väga hull ei olnudki aga märki jõudes oli kogu punt koos ja mina selle keskel. Tegin oma halsi ära, tõmbasin purje peale, et minema hakata aga sellega uputasin oma laua nina laine sisse ära ja panin täiega katapulti. Veestarti ka kiiresti oma hiigelpurjega ei saanud. Kift no. Lõpus sain paar tüdrukut veel kätte aga sõit oli untsus.

Järgmist starti hakkasin ka juba varakult ootama, käisin testisin, kas laud on ikka paras või peaks suurema vastu vahetama. Tundus, et tuul jälle oli tõusnud. Kaldal pannakse heatide järjekord paika, öeldakse mitu korda mikrofoni. Kui midagi muutub, nt mõni heat katkestatakse pannakse see peale juba käimasolevat stardiprotseduuri järgmiseks. Niisiis katkestatigi meeste 14. heat, millele pidi siis eelnema naiste esimene ja järgnema naiste teine e minu sõit. Ootasin siis kaldal meeste starti, et selle ajal minna oma ootama, kuni tuleb Ross Williams ja ta tüdruk küsib paanikas, et ‘miks sa stardis pole’ ja vastuseks on, et ‘see on naiste sõit’. Kaldalt nägin et üleval oli kollane lipp, st 2 minutit stardini. Panin täiega kaatri poole ajama ja pidin veel jägima, et ühe minuti ajal stardi kaatri, pin-endi ja esimese märgi vahelisse kolmnurka ei satuks. Ja kella käima saama. Kudagi ma seal siis startisin, ei olnud ju aega positsiooni valida. Väga halvasti kusjuures ei läinudki, va see, et tuul langes ja uime väiksus endast taas tunda andis. Lootsin väga, et katkestatakse, sest oli tõeliselt napp gliss aga ei. Kaklesin lõpuks, endalegi üllatuseks isegi viienda koha nimel aga lõpusirgel jäi seekord kiirust väheks.

Mõtlesin, et mida ma siis teen, isa arvas, et mida ma siis ikka teen. Á la neela alla. Samas see oli täiesti 100% korraldajatepoolne bläkk ja ma läksingi küsima, et ‘mis värk?’. Siin on olnud palju pisiasju (nt hommikul jäi naiste skippers ära jms), mille kallal võiks vabalt nokkida aga mis on nagu suva ka, aga see, et kaldal räägitakse üht ja merel tehakse teist on natuke keerulisem olukord. Lahendati see siis niiviisi vaikselt, et sain põhimõtteliselt redressi ehk kõikide sõitude keskmise.

Selle aasta võistlustelt ootasin kindlasti rohkemat, paremat esinemist. Eeldasin, et kuna olen Eestis vaiksetes oludes ju koguaeg sõitnud, ei tohiks siingi väga keeruline olla, et pigem võiksingi ennast kindlamalt tunda. Millega ma ei arvestanud oli, et kõik vead maksavad topelt kätte, kõik kiiruse kaotamised, märgis kukkumised, halvad stardipostisiooni valikud…seda on vaikse tuulega 100x raskem tagasi teha. Eriti keeruliseks osutsid stardid, sest kunagi ei tea ebastabiilse tuule puhul, kas enne stardiliini satub pagi või tuule auk ja kui peaks juhtuma, et keegi segab su tuule ära, siis pole enam võimalustki: kiirus läheb nulli ja vabamas tuules olijad lihtsad sõidavad eest ära. Seega sain siin sel aastal väga palju targemaks. Lisaks eelmise aasta tugeva tuule kogemusele on nüüd olemas ka nõrga ja aukliku tuule kogemus. Loodan, et suudan nüüd selle pealt teha omad järeldused ja kasutada seda selleks, et järgmisel aastal paremini esineda.

Ühtlasi on mul kahju sellest, et tundsin endas nii palju potensiaali, mis paraku realiseerimata jäi. Koguaeg nagu juhtus midagi, kas kell või sõideti sisse vms. Eks õnne ongi tugevamatel rohkem. Aga noh, siis saab selle järgmine kord topelt tasa teha. Ma vähemalt loodan:)

ImageTänks isa, et sa siia mulle appi tulid, ma üksi poleks hakkama saanud(ma tean, et sa loed ja muheled omaette). Tänks papa uimede ja kõige muu eest. Tänks eesti surfarid toetuse eest, ma andsin endast kõik. Ja tänan ka Eesti Purjelaualiitu ja kultuurkapitali, kes toetasid mu osalemist sellel üritusel.

Esmaspäeval on uus võistlus, Red Bull Aegan cross. Pikamaa sõit, midagi meie Aegna maratoni sarnast ainult 30 kraadises kuumuses. Link siin.

Alacati PWA 4. ja 5. päev

ImageEile ei puhunud. Tegelikult puhus aga mitte piisavalt ühtlaselt, et teha võistlussõite. Kokku saadigi tehtud u 2 sõitu, mille raames aga kõik võistlejad ootasid päev otsa rannas stand by peal. Stand by tähendab, et iga hetk võib tuul olla sobilik ja siis antakse väga lühikese ette teatamisega stardiprotseduur. Kuna tuul eriti palju lootust ei andnud, siis otsustasin minna niisama oma piinlikult suure varustusega merele. Pakun et tunnike pumpamise ja tiksumise ja glissamise segu, võib-olla natuke rohem, andis isu täis ja sellega minu päev läbi oligi.

Täna, reedel, puhusid aga hoopis teised tuuled. Kui eile tunnistasime ebaharilikku lõunast puhuvat tuult, siis juba täna hommikul sahisesid puulehed paljulubavamalt. Skippersil arutati võimalust minna naiste sõitudega tagasi 2-heatise süsteemi peale, kust 5 parimat lähevad winner-finaali ja ülejäänud luuser-finaali. Õnneks või kahjuks seda ei tehtud. Õnneks selle pärast, et siis on startides ja märkides ruumi, jäävad ära tarbetud crashid. Kahjuks seetõttu, et see, kes jääb välja, sellel on praktiliselt päev läbi ja peab hakkama ootama järgmist ringi(loe: järgmist päeva).

Igastahes, kui headid välja pandi, siis olin taaskord neljandas koos Sarah-Quita ja türklastega, kellest vist kõik olid suutnud sõita ennast vähemalt korra winner finaali. Rääkisime hispaanlase Mariaga, kes eelmises ringis jäi samuti halva stardi tõttu välja, et sellises sõidus võib kõike juhtuda.

See kord alustasin varustuse testimisega varakult, et ennetada närvitsemist, mis eelmises sõidus saatuslikuks sai. Proovisin ühte purje, proovisin teist, siis jälle esimest. Sellistes oludes, kus tuule pagide tugevus on poole suurem tuule enda tugevusest on varustuse valik väga keeruline.

Niisiis 8.6 gaastra vapor, 113l manta ja 41 z

Stardis olin õigel ajal kohal, kuigi jalad värisesid all. Tunnen ennast nagu oleks esimest korda võistlustel. Samas nagu olengi, pole ju Eestis liiga palju starte saanud. Pärnus paar tükki oli. Igastahes püüdsin väga pingest vabaneda ja lihtsalt sõita oma sõitu. Seega halssides kukkuda ei tohtinud ja start pidi ka okei olema. Peaks siinkohal päranakatele tänulik olema, et oleme nende juures saanud nii palju vastutuule slalli harjutada. Mul on uimed kõik sellise pikkusega, et allatuult oleks hea speedi lasta, kuid minu sõidu ajal oli tuul nõrgemapoolne (küll on hea, et 7,9 ei võtnud) ja kaks otsa olid pigem vastutuuleslall kui allatuuleslall. Kaklesime Ceren Yamaniga viimase finaali koha eest, olin kursi peal kiirem aga halssides aeglasem. Mõtlesin, et ‘tee rahulikud halsid’,’ära kuku vette’, ‘rahulikult’, närv oli sees korralik. Õnneks olin koguaeg natuke ees, kuni lõpuks ta pani viimases märgis purje vette ja kindlustas mulle finaalikoha.

Tuul muudkui langes ja langes, kuni finaalidesse sõites ma enam glissi ei saanudki. Otsustasin kaldal suurema laua võtta, sest oma 41 uime pealt enam käima tõmmata ei saanud ja suuremat ka võtta ei olnud. Eriti soosis otsust kursi natuke vastu tuult paiknemine. Kuna luuserfinaalis oli koht olemas, arvasin, et võin sellest otsusest ainult võita. Paraku oli kalda all suur tuuleauk ja ma ei saanud kohe veestarti ja käima, kui stardikaatrist möödusin tõmmati ühe minuti lipp ja ma väga pikka hoovõtu ala ei saanud. Seega see start läks nässu. Märgis, kui hakkasin jalga aastast võtma, lõi laine tagumise jala laualt maha ja siis ma põlvitasin seal laua peal ja panin märgist mööda. Võis pealtvaatajatele päris naljakas olla. Kokkuvõttes ei teagi, mitmes selles sõidus olin.

Igastahes tuul hakkas uuesti tõusma, kuigi kiirus oli päris hea ja 44 uim pidas kenasti vastu, otsustasin luuserfinaali võtta taas 113l laua.

Siit tuleb nüüd kõige piinlikum asi, mis ma üldse kunagi teinud olen ja selle kirjeldus. Niisiis luuserfinaal.

Kuna pinge oli kadunud, tundus start tulemas megahea. Mingi türgi pliks arvas, et on hirmus tark mõte, mille täiesti peale sõita, kuigi suuna muutmine 30 sekundit enne starti pole vist isegi PWAs lubatud (pole 100% kindel). Karjusin talle, et mis teed, siis tõmbas nina üles. Eeldan, et ta ei märganud mind. Igaljuhul peale seda kiirendasin ja sellest hoolimata olin ühe esimesena liini peal. Kui tõmmati valestardi lipp, olin täiesti veendunud, et olin liiga vara. Aga EI olnud, jipikajee 😀

Järgmise stardi andmise ajal päästeti mingit algajat paadiga stardiliinilt ja kõik ootasid kuskil seal ümber stardiprotseduuri. Panin kella käima ja siis sõitsin ühele poole, et enne kolme minuti lippu teisele poole tagasi sõita. (Siin käib nii: 4. minutit: kõik sõidavad esimese märgi poole, 3. minutit: halss ja sync, 2. minutit, syncime kellad paadist mööda sõites, 1. minut: halss ja stardiliini poole ajama) Ja mida ma näen. Kell näitab mulle 3. minuti peal 3:59! Tundub, et vajutasin start-stop nuppu 2x. No ikka juhtub (kuigi vihkasin vist ennast sel hetkel maailmas kõige rohkem). Panin siis kella käima ja sync. Sõitsin siis kaatrist mööda ja jäin ootama oma sinna 40.sekundi alasse. Vaatasin veel, et miks kõik liinile sõidavad, et ometi on terve minut aega. No ja siis jõudis koju. Aega oli alla 1. minuti stardini ja mina passin kuskil kaugel. Täielik idikas. Oi, kuidas ma ennast veel rohkem vihkasin Kuidas saab nii rumal olla. Ja ma isegi ei tea, mis juhtus, võin ainult oletada. Kuna ma stardin alati oma kella järgi, siis peab kell väga täpne olema ja ma oma arust sain syngitud ka, kõige rohkem paarisekundise hilinemisega… JA tuleb välja, et mu kallis kell on terve minuti vale. Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus aga starti hilinesin oma terve minuti. Ma arvan, et nii kiiresti kui peale selle kohale jõudmist, polegi ma siin veel sõitnud. Panin täie auruga järele ja juba esimeses märgis hakkasin lähemale jõudma. Sain ühe türgi pliksi kätte ka. No kurja, kui saaks koguaeg sellist käiku sees hoida, oleks tead esimenegi. Kokku olin sõidus viies. Sellegi poolest on mul endale andestamine peale sellist rumalust väga raske. Peab lihtsalt homme paremini panema ja õppima, jälle õppima oma vigadest.

ImageKõige rohkem tunnen, et mul jääb ikka ääretult palju puudu kogemustest. Sõidame küll pirital aga võistlusolukorras on kõik teisiti. Peaks palju rohkem saama harjutada just reaalseid starte, kus stardiliin on täpne, märgi võtmist jms. Lihtsalt mingitel hetkedel tunnen teadmatust, et ei oska olukordi ära lahendada. Nt, kas on mõtet hakata sisekurvi trügima, et kas mahub? Kui kiiresti suudan kiirendada, kui on kaetud tuul? Kui suur on suurim võimalik allatuule nurk, kus kiirus ei kao? Millal on pin-endi eelis? jnejne

Homme viimane päev. Vaatame,  mis teha annab. Loodan parimat!

PWA alacati 3. päev

Skippersile kell 10.30 polnud just väga palju inimesi saabunud. Teadagi miks – tuuleprognoos oli samaväärne eilsega ja natukene halvemgi. Alustatigi edasilükkamisega a.k.a. passimisega. Igaüks püüdis aega sisustada aga kokkuvõttes passisid kõik kas telkides või palmipuude all varjul, vesteldes kaasvõistlejatega või niisama ringi vahtides.

IMG_2024Minu ja Marianne varjuline telk asub toitlustamisalale küllaltki lähedal ja on kujunenud suuremaks lõunasöögiaegseks kogunemispunktiks. Muidugi lõunasöögiks on juba kolmandat päeva lumivalge pasta mingi veidra tomatikastmega. Prantsalsed seda kastet ei söö. Üldse toiduga on siin natuke nadi. Täna terve päeva piinas mingi kirjeldamatu näljatunne. Ega me peale tühipalja vee (päevas oma 3l) ja lumivalge makaroni ju suurt muud suhu ei pista. No tee või tina, koguaeg selline tunne, et peaks midagi sööma. Lõpuks sain šokolaadi, mis veidike aitas.  Samas kõik toidud maitsevad peale nädalat nagu õhk, oad – õhk, mingid hautised  – vaid õhk krõmpsub hamba all. Paastulaager justkui. Maitseaineid toitudes ilmselgelt ei kasutata. Kõik on kuidagi maitsetu. Aga mitte toidust ei pidanud ma siia kirjutama.

Surfist pidin.

Kella kahe ajal päeval hakkas tuul natuke nägu näitama, seadsime purje aegsasti üles, et stardisignaali käivitudes saaks kohe merele minna. Täna ei olnud mingit teemat, kas võtta väiksem 113l laud või suurem 126l laud. Ikka suurem. Tuli välja, et ka osadel prantsalstel on suuremad lauad olemas ja üks neist suurtest laudadest on minu sõidus. No mis seal ikka. Peale selle suure laua, millega sõitis Delphine olid minu heatis eelmise aasta võitja Sarah-Quita, eelmise aasta teine Valerie ja Marianne, kes muga eelmises sõidus kokku pani. 1185974_10152149165920166_998762133_n

Küllaltki miinimumi lähedastes oludes anti meile lõpuks start. Kuhu ma jäin hiljaks 😦  Enne starti, lõi mingi tobe laine mul tagumise jala aasast välja ja käisin sisse. Kella 3. minuti peal syncida ei saanud. Hakkas väike närv sisse tulema. Starti ootasin 30 sekundi kaugusel ja kui oli aeg kiirendada, siis paraku sõideti mulle nii peale, et kiirendada ei saanud nii nagu oli plaan. Kuigi ma oma arust olin küllaltki all, kuhu eelduste kohaselt tüdrukud ei tule. Tahtsingi alt vabamas tuules minema saada, nagu tegi Marianne, kes tuli täitsa pin-endist ja võitis selle sõidu ära. (Ausaltöeldes ainuke inimene, kellest eespool lõpetamine tundus natukenegi reaalne)

Vaikse tuulega on siis nii, et kui jääd starti hiljaks, saad teiste segatud tuule, mis nii vaiksetes oludes on pea olematu. Õppisin seda raskel viisil. Pärast sai megaprodega seda konstateeritud ja isa ka vist solvus vms. Jee!

Sellegipoolest oli mul veel võimalus, sest sõit ei lõppe enne, kui finišis. Samas nagu ma ütlesin läksin juba oma halva stardi peale nii ähmi täis, et kätest kadus tunnetus täiesti ja põlved hakkasid värisema. Või äkki oli asi selles, et see kelle ma kinni oleksin pidanud püüdma oli eelmise! aasta! võitja! Sarah. Mingi aukartus äkki. No ma ei tea, igaljuhul oma värisevate käte ja põlvedega suplsutasin purje teises halsis vette, kuigi ruumi oli küllaga. Kokkuvõttes ei õnnestnud see sõit eriti hästi. Samas, nüüd saab jälle kogemustepagasit suurendada ja äkki järgmine kord targem olla.

Tundub, et homme sõite tehtud ei saa, tuult ei lubata. Samas ülehomme juba võiks.

Seda ka, et õues on tapvalt palav, sellest on küll kopp ees. Nädal aega 30+ kraadises kuumuses tuult oodata on natuke nutune. Eelmine aasta oli temperatuurinäidik natuke lahjem ja tuul jahutas ka. Põhjamaa inimene, mis teha.

IMG_2022

IMG_2023

PWA Alacati 2013

Image

Sel aastal tulime Türki natuke varem. Eelmine kord oli näha, et saabumine õhtu enne võistlust ei ole hea mõte, sest ei jõua asukohaga tutvuda ja korralikult varustust paika trimmida. Niisiis saabusime juba kolmapäeval. Muidugi kolmapäeva öösel kell 3, mis järgmise päeva kuumuses andis tugevalt tunda. Sõita jaksasin umbes 20-30 minutit, peale mida olin kätest ja jalgadest pehme. 33° kuumus tegi ka loomulikult oma töö.

Neli päeva enne võistlust hakkasime siis asju timmima. Pirital olen sõita saanud ainult 126l laua ja 8.6 purjega. Mõni üksik kord ka 7.9 ja 113l lauaga, mis muidugi ei tähenda, et trimmid ja kardaani asukohad paigal oleks, oh ei, siin algas kõik otsast peale. Sile meri ja suhteliselt ühtlane tuul, kaldasse saab põhimõtteliselt kinni sõita, sellesuhtes oli settingute muutmine küllaltki lihtne.

Mida päev edasi, seda rohkem kuulsuseid merel näha oli. Kes tegi rohkem, kes vähem. Naised üldjuhul vähem, olin nagu segane: triikisin üksinda merel, üritades aru saada, kuidas või mismoodi parem on. Arvan, et sain ka.

Täna siis esimene võistluspäev. Prognoos lubas ainukest päeva, kus on väikeste asjade ilm. Nagu eile, kui sõitsin 98l ja 5.7 purjega. Aga kui me hommikul registreerimisega tegelema hakkasime, siis ainukese võistlejana puudus tuul. Lõpuks kui sõidud peale hakkasid oli tuul ka kohale jõudnud aga mitte rohkem, kui täpselt parajalt 7.0 jaoks, aga valisin tuuleaukude tõttu hoopis 7,9 ja 113l laua. Meeste heatides oli ka palju valestarte, mistõttu hakati naiste sõitudega pihta alles nelja ajal. Tegin enne sõitu paar prooviotsa, kiirus tundus hea ja halsid ka kindlad.

Naised olid jagatud kahte gruppi, mis tähendas, et ühes rupis oli 13 naist. Edasi pääseb 5 paremat. Eestikatel on see ju enam-vähem tavaline aga PWAl liiga palju. Küll oli märgis kitsas, küll oli stardis kitsas. Vähemalt puhus tuul (Meil pole vahel sedagi eestikatel ja siis jäävad eestikad ära)

1. sõit

113l tabou manta ja 7.9 gaastra vapor

Esimene start läks mul ülihästi aga kahjuks oli general recall, püüdsin aru saada, et kes see olla võis – ega ometi mina – aga keegi mulle ei vehkinud seega eeldasin et see mina polnudki. Oli hoopis Ukraina tibi, pärast vaatasin. Ma muidugi ei garanteeri, et ka mina üle polnud, aga kuna kõik naised ronisid sinna paadi alla, siis mind ei pruukinud lihtsalt piisavalt nähtaval olla.

Igastahes teiseks stardiks sain kella käima alles 2. minuti peal (siin 4 minuti start), mis väga hea ei ole, sellest hoolimata õnnestus positsiooni valik stardiliinil päris hästi. Läksin keskelt, pigem pin-endist. Esimeses allatuules niivõrd alla lastes ei ole naistel kiiruste vahe nii suur, et paadist startijadoma turbotuulest midagi võidaks (võib-olla Sarah-Quita). Olin märgis 5-6-7 positsioonil, halss oli lõpetatud, hakkasin edasi sõitma…KUNI FIN-13, Marianne Kaplas mulle tuimalt külje pealt sisse pani. Sinna see sõit läks. Üritasin, mis ma üritasin teisi kätte saada (märgipikkune vahe kahanes poole märgi pikkuseks), lõpetasin ikkagi kohaga luuserfinaalis. Kusjuures märgis oli ruumi väga napilt ja kõik kohad olid tüdrukuid täis, ma ei kujuta ette, mis imeläbi ta lootis sinna vahele pressida, ütleb küll, et tal väga kitsas kaar aga võiks ikkagi realislikuks jääda, et kui märgi juures ruumi pole, siis ei saa sinna trügida, mis loomulikult oleks tähendanud tema jaoks sellest sõidust loobumist, mis (ma saan ju aru – võistlus, eks) ei tulnud kõne alla.

IMG_1999

Sõitsin sõidu lõpuni ja hakkasin luuserfinaali krüssama ja siis nägin, et ka minu laud ei ole erilisem kui teistel ning ei pea vastu, kui sellele uimega külje pealt sisse panna. Enne meie sõitu oli mitu valestarti ja aeg tundus venivat nii kaua, et ei tea palju vett sisse juba läheb, käed läksid ka ärritusest verd täis. Mõtlesin, et saaks kaldale ja laua ära parandada või, et oleks võinud ju käia kaldal oleks ikka starti jõudnud aga teip oleks augul peal. Sesuhtes mõtted olid mujal. Püüdsin keskenduda aga stardipositsiooni ei suutnud ikkagi valida. Läksin kaatri juurest, kust lähevad ju kõik ja jäin natuke hiljaks ka, mistõttu jõudsin märki 7-8 kohal. Kolmandas halsis panid kreeklane ja Jaggi kokku ja sain kreklasest ette. Maria Andresist sain ka korra kiirusega mööda aga trügis järgmises märgis vahele, kuigi ma oma arust sinna talle ruumi ei jätnud, tuli lihtsalt kriisates ja mõtlesin et see üks koht pole väärt teist samasugust auku vastaspoordis. Kokku jäigi siis luuserfinaali 6. koht. Naisi on 22.

Homme on tuult vähem, mis mulle tegelikult sobib, sest ma ju eestis ainult suure varustusega sõidangi.

IMG_1866IMG_1895