Alacati võistlust olen sel aastal kõige enam oodanud. Lootnud, et siin oleks tuult, et saaks iga päev võistelda ja, et oleks palju konkurente. Konkurente on rohkem, kui kunagi varem aga tuulega on halvasti(umbes ainuke nädal sel suvel!). Kui siin, Alacatis, tõuseb temperatuur 40 kraadi lähedale või üle selle, siis tuul enam ei tööta. Vesi läheb liiga soojaks ja termokat ei tule.
Lõpuks ometi on suvi jõudnud ka Eestimaa pinnale. Soe õhk päästab Tallinnas valla ka kirdebriisi, mis Merivälja mäe pealt üle Tallinna lahe sooja tuult puhub. Ma alguses ei saanud arugi, et tuuline on, kirdebriis on selline petlik, rannasolijad peesitavad leitsakus ja mere peal saab soojas tuules, shortsides/bikiinides surfata. Loomulikult oli mul vaja oma udupäisuse leevendamiseks kiiresti-kiiresti asjad üles rigada ja siis see juhtuski. Downhauli nööri sisse jäi mingi sõlm või miski, mis korraks täispinge pealt klõps – selja katki tõmbas krõps. Oigasin ja lasin purje trimmil jääda(trimm oli muide jube hea) ja läksin merele, kus Nikita ja Rasmus tegid ka väikese pidistamise tiiru.
Selleaastaseks aegna maratoniks näitas tuult. Lõpuks ometi! Ei pea 5 h merel loksuma. Ei pea higistama lauspäikeses, kannatama vedelikupuuduse ja peapöörituste käes. Ei jää neid inetuid kalipsorante, sest 5 h päikese käes, merel, kalipsoga garanteerib valge kanni ja tumepruuni jala 😀
Igaljuhul mida hommikul polnud, seda polnud. Tuult ei olnud aga oli teadmine, et pealelõunat peaks seda jaguma ja palju.
Rigasin formula, uimeks 68 cm ja 10.0 m2 puri. Käisin enne starti testimas, sest peale kaehaastast formulapausi võib ju nii mõnegi asja unustada. Panin valmis ka suured slallikad, et 10 minutit enne võistlust otsustada, juhul kui tuul tuleb aga tundus et ikka ei tule ja randa läksin formulaga.
Peeter õpetab kuhu kardaani panna
5 minutit enne starti tõusis tuul, tõusis ja tõusis ja mõtlesin, et nüüd ma sinna merele jäängi oma 10m2 purjega. Mõtlesin, et Inksil ja Betsil veab, et nead oma pisikeste 8,5m2 purjdega on. Aga midagi polnud teha, vahetama ka ei jõudnud enam minna ja püüdsin uskuda, et ma suudan selle distantsi läbi kangutada. (mis see siis ära ei ole 40+ minutit kangutamist :P)
Sylt on Saksamaa kuurortsaar, mille kohta olen eelnevalt kuulnud, et lained on suured ja tuul tugev – mitte, et mulle sellised tingimused ei meeldiks, aga slaalomiks on see veidi karm. Lubasin endale paar aastat tagasi, kui nägin sealsete võistluste kohta pilte ja videot, kus needsamad lained 120kg mehi väntsutasid nagu kaltsunukke, et mina ei lähe ku-na-gi Sylti võistlema.
Aga siin ma olen, laevaga Rootsi, autoga 1100 km läbi Rootsi-Taani-Saksamaa, sealhulgas nunnud punavalged rootslaste onnikesed, võimsad Taani väinade sillad ja autorong saarele.
Surfarite laulupidu on selleks korraks läbi. Kokku tehti 4 sõitu, st igal päeval üks sõit tavapärast kahe sõidu asemel.
Seekordne Defi algas vaikusega, kuid kõik teadsid, mis sellest vaikusest saama pidi. Ennusts näitas 19m/s, selge ilma korral tähendaks see u 10m/s enamat. Kiprite koosolek algas tuulevaikuses kuid lõppes tuule ja liiva pööristes. Tuul oli kohal, mõõtmiste järgi 35-45 knotsi. Tuul tõusis napi 20 minuti jooksul. Ütlus vaikus enne tormi sai jälle uue tähenduse.
Esimesel päeval läksin 4,2 purjega, mida oli selgelt palju. Õnnestunuks võis selle sõidu lugeda siis, kui lõpetasid, sest kokku lõpetas 360 osalejat 1200 registreerunust. Esimese otsa peal tegin 4 katapulti ja hullemast päästis vaid kiiver. Meri oli hädalisi täis. Kaatrid, skuutrid viisid mitmete kaupa inimesi kaldale. Finišiliin oli enneolematult hõre aga ma lõpetasin, veel eestlastest essana.
Järgmiseks päevaks näitas ennustus veel tugevamat tuult. Mõõdeti 50 knotsi ja puhangutes rohkem. Kiprite koosolekul veel räägiti, kui õudne eilne päev oli ja kuidas tuleb võtta kõige väiksem võimalik varustus üldse. Öeldi, et nüüdsest päästetakse aint inimesi ja mitte varustust, pannes ka meie merekarud tõsiselt kahtlema merelemineku vajaduses. Tugeva prognoosi tõttu pandi rada poole lühemaks. Võtsin 3,7 ja läksin starti. Stardiliinil selgus aga tõsiasi, et tuult küll nüüd 50 knotsi ei olnud. Vaevu sain oma pisikesega glissi, sest stardiliinil on alati tuuleauk. Rajal keeras tuul ka nii, et pidin märki saamiseks pautima ja pisukese purjega väga kõrgust ei saanud. Kokkuvõttes väga tugev allatuul ja väga tugev krüss. Enne finišit haigutas jälle tuuleauk ja nii väikse purjega mõjutab tuult iga teine purjelaudur ja ma ei saanud finišimärki kätte. Sain valelt poolt poid ja pidin uuesti üles sõitma. Finišiliin on ka nii armetult väike, et seal pagide ja tuuleaukude lummas kaotasin 150 kohta 😦 Vähemalt on pärnakate vastutuuleslaalomiks jälle harjutatud 😀
Kolmandal päeval taaskord ennustati 50 knotsi tuult. selleks ajaks olime leidnud ka netist reaalajas tuulemõõtja, mis tõesti näitas 50 knotsi ja peale.
Teine sõit jäi sel päeval ära, käisin testisin oma 3,7 ja 88l slallikat. Sama tunne nagu sõidaks formula purjega raceboardi või raceboardi purjega slalli 😛
Siin kihutan oma 3,7 ja 50 knotsiga
…selle koha peal jääb paraku sõitude kokkuvõte pooleli. Kokkuvõttes on endiselt tegemist kõige hullumeelsema üritusega, mida ma tean. 1200 purjelaudurit, kellest 1/4 ainult lõpetab esimese sõidu. Üritus kus Eesti viking Ivar parandab oma katkist masti sõidu jooksul 5+ korda, et sõit ikkagi läbi teha ja ta teebki! Üritus, kus meeletu kogus purjelauavarustust ohverdatakse Surfusele, sest elu tundub kallim. Üritus, kuhu ilma kiivrita tulek võib lõppeda karmide peavigstustega, kuigi soomlane lõhkus vist enamus ribisid. Tramontana ei halasta vigasid
See on meeletu adrenaliinilaks, õhk on liivast, soolast ja veepiiskadest paks. Aknaluukide lõgistamine ei lase ükski öö magada ja pole vajagi, sest pidu on all night long. See on unustamatu!
Järgmine aasta jälle!
Aasias pole ma varem käinud. Ma küll arvasin, et ajavahega toime tulemine võib olla pisut keeruline aga, et see nii raskesti vastuvõetav on, seda poleks ma osanud oodata. Ütlen ausalt, kui oleksime esimesel päeval pidanud võistlema, siis poleks ma ööd ega mütsi aru saanud oma 4h une pealt.
Õnneks või kahjuks on esimene nädala pool möödunud tuule ootamise tähe all. Lipud, mis laisalt rannal lehvisid, küll lubasid teisel päeval varustust testima minna, kuid tuul jäi vahemikku 4-15 knotsi, millega võistelda polnud võimalik.
Sel aastal kasutan endiselt Loftsailsi purjesid, mis eelmisest aastast on justkui selged, kuid uued on mulle lauad. 100l fanatic ja 110l fanatic said Papalt laenatud(suur-suur aitäh!), kuna varustus jõudis Eestisse samal päeval, kui mina lennukile astusin. Lisaks ning eelmisest aastast alles olev Manta 129l, mis praegu tundub täielik pannkook speedika ajal sõidetud 88l kõrval. Nagu lava, kus võib tantsu lüüa.
Täna oli meil esimene sõidupäev. Ootasime ärevalt, et tuul jõu taha võtaks ja saaksime vähemalt ühe sõidu kirja. Naised pidid sõitma üsna alguses ning seega polnud võimalik kasutada õlekõrrena meeste varustusevalikut vaid pidin ise testimas käima. Tuul esialgu väga vali ei olnud, niiet esimesse sõitu läksin 8,6 ja 129l lauaga. Panin rannale valmis ka 7,8 ja 110l juhuks, kui tuul peaks veidikene tõusma.
Esimeses kvalifikatsioonis sain suhteliselt kehva stardi 😦 Kuid juba esimeses märgis olid tüdrukud vees ning pressisin ennast kukkujate ja märgi vahelt läbi ning hakkasin jahtima võitjafinaali kohta. Teises märgis sain aru, et olin terve märgivahe poomi täiest jõust pigistanud ja käed olid täiesti läbi(närvid, noh). Mõtlesin, et nüüd käingi vette, sest jõudu polnud kätes üldse, tegin mingi suvalise halsi ja olin endiselt mängus. Üritasin võimalikult turvaliselt kõik manöövrid teha ja jalgealune pannkook/lava aitas sellele kaasa. Suutsin endale finaalikoha võtta, olles finišis kolmas 😀 Varasemalt olen olnud nt viies – viimane kes edasi saab aga mitte kunagi turvaliselt kolmas. See aga tähendas, et pidin koheselt uuesti starti kiirustama, sest võitjate finaal seilatakse esimesena.
Jõudsin kaatri juurde täpselt selleks ajaks kui heisati punane lipp, kuid tuul oli tugevasti tõusnud ja oma 8,6 ja 129 l lauaga olin overpowered. Stardi hetkeks tõusis tuul veelgi ning olles ainuke tüdruk nii suure purje ja lauaga, nägin tõsiselt vaeva et mitte igast lainest katapulti panna. Igatsesin kaldal ootavat komplekti. Lõpetasin 8 koha peal, mis, ma arvan, on seni mu PWA karjääri parim tulemus, eriti arvestades, et võistleb tervelt 19 naist 🙂
Järgmise sõidu pidid avama taaskord naised. Proovisin 7,8 +110l – täiega üle, rigasin 7,0+110l – ikka täiega üle, pakkisin kotist lahti 100l laua ja proovisin 7,0 – ikka üle. Rigasin 6,4 aga selleks ajaks kui selle kokku sain pidime juba starti hakkama minema ja oleksin pidanud 7,8 pealt poomi hakkama vahetama. Otsustasin panna 7,0 ja 100l ja panin väiksema uime.
Olud on siin ka väga väga keerulised. Tuul tõusis meeletult 5 minuti jooksul. vahetada 8,6 pealt eelistatuna 6,3 peale on ikka väga suur hüpe. Lisaks veel tuul, kõigepealt siis tavatuul, mis võis olla u 15-18 knotsi aga siis on pagid, mis on 22-25 knotsi ja lennutavad nii, et vähe pole.
Järgmisest poolfinaalist olin esimene, kes välja jäi. Võiks ju mõelda, et oleks agressiivsemalt halssinud või lauda tagant surunud aga pean tunnistama, et ei ole veel päriselt harjunud Falconi kujuga, ei tea, kus kardaan käib(videolt vaadates tundus, et peaks ette poole panema), jala-aasade asend on võõras jne. Igastahes jäin ootama finaale, mis pidid aset leidma pärast meeste sõite.
Koreas on tegelikult veel kevad. Juba esimesel õhtul sain külma ja olen nädal aega nohune olnud, vesi on u 14C ja tuul, mis meid kostitab, ei too ka lohutust. Lõdisesime ja ootasime oma sõite.
Läksin starti ootama, kuid sama kiiresti kui tuul tõusis, ta ka langes, ühtäkki oli 7,0 väike. Stardini aega 10 minutit, kuid minu telk asjadega oli teises ranna otsas, finiši juures, no tore. Lendasi tagasi allatuult, vahetasin purje ja uime, kuid nii kui ma merele sain, oli selge et purje trimmiga on midagi valesti, alt vähe peale tõmmatud, kiirus oli kõik purjes kinni. Midagi teha ka enam polnud aint starti sõita, kus juba ootas punane lipp. Startisin enda arvates väga hästi, kuid nagu oodata võis, siis tundisn ennast nagu veniv tatt. Ma tean kui kiire see komplekt olla võib, la Franquis proovisin aga nüüd ei midagi. Jama natuke ka selles, et tõmbasin esimesel päeval oma sadat kilo surfivarustust telki tassides oma selja ära ja nüüd nutan ja tõmban peale. Homseks mastijalale +1. Kokku sain siiski oma finaali 4. koha, kokku 14. Seljataha jäid mitmed pisikesed ja kiired jaapanlased.
Ma arvan, et tänase päeva võib siiski õnnestunuks lugeda. Kunagi varem pole ma hooaega saanud nii vara nii kõva võistlusega alustada ning tundub, et kogu trenn mis selle nimel tehtud on, on ka seda väärt olnud. Tunnen, et võiksin sõita küll esimeses finaalis, kuid vead, mis tulevad on puhtalt kogemuse asi. Soovin selleks aastaks palju veetunde ja võistluseid!
Eelmisel nädalal lõppes speedi võistlus la Franquis, kus õnnestus kokku teha 4 võistlussõitu, neist 3 viimsel päeval. Nagu Tramontanale kohane, siis puhangud tundusid väga tugevad, niiet alustasin oma väiksemate purjede rigamisest. Korraldaja ütles veel mikrisse, et oodata on kuni 28 knotsi tuult. Enne esimest starti läksin proovima 7,0 ja 100l laud aga eh, glissigi ei saanud õieti, mikrisse öeldi öeldi nüüd aga, et tuult on nüüd 18 knotsi. Hea nali, rigasin siis kiiresti oma 7,8 ja 100l laud – noh ausalt öeldes tunnengi ennast suure varustusega mugavamat kui väikemaga 😛
Võistlus ise näeb välja nii, et rannale on paigutatud kaamerad, mis mõõdavad 500m alasse sisenemise ja väljumise hetke ja siis suurelt tabloolt kuvatakse tippkiirus ja koht, kus hetkel oled. Kuna tuult oli niivõrd vähe(ja mul oli õige varustus), õnnestus mul esialgu sellele tabloole isegi 3. koht välja sõita tippkiirusega 31,5 knotsi. Kuna üks nn sõit kestab 1,5h siis jõudis selle ajaga tuul ka omale natuke jõudu juurde koguda ning vahetasin purje väiksema vastu 7,0. Paraku oli tuul väga auklik ning kuigi pagid olid tugevad, siis 7,0-ga ei olnud võimalik sõita sõitu lõpuni ilma, et oleks vaat, et seismagi jäänud. kokkuvõttes aga jäi mu tulemus piisavalt heaks, et olle windsurf naistest selles sõidus essa.
Sõidu vahepeal saime süüa – prantslastele kohaselt saia, saia ja saia 😀 mis äkki oligi hea, sest tuul tõusis päris palju, alguses sõitsin 7,0 ja tundsin ennast ülikiirelt, kuid mulle tundus, et uim oli ehk 1cm liiga pikk :(, tuul, jätkates tõusvat trendi, pagitas kõvasti ning õige hetke tabamine, millal stardialasse siseneda, oli omaette meistritöö. Oma kõige parema sõdu ajal, kui tuul hakkas juba korralikult üle jõu käima ja mil ma usun, et kiirus oli ka sinna 61-62 km/h kanti panin rämeda katapuldi. Pea kumises otsas ja kohe oli ka kaatrimees kõrval, kes küsis, kas kõik on ikka okei. Õnneks oli kiiver peas. Jala väänasin ka välja, aga mis sest, läksin ikka veel ühe korra 7,0 purjega, sest see kiirus mis enne kukkumist oli, oli hullult kaif, et tahaks nagu veel. Aga rohkem pagiga nii ei vedanud ja ülestuult minek oli täielik pain in the ass, siis võtsin väiksema purje. Suuruse poolest oli see väga hea valik. ainuke halb asi asja juures oli, et poom vajus lainetes alla, naba juurde. egas midagi, enne igat kiiruskatset hüppasin veet, lükkasin poomi üles ja lootsin, et ta püsib seal, kuni järgmise katseni 😀 Ei püsinud -.-
Peale seda rassimist ja poomiga möllamist ja meeletus koguses veestartimist olin ma juba üsna kutu aga ega see mingi Hispaania pole(loe sellest siin) ja otsustati et tuul on hea ja üks sõit tuleb veel. Uskusin, et poomi saab korda, kui nöörijupp sealt ära vahetada. Pidin ju sama purjega uuesti merele minema ja tuul nõrgenemise märke ei näidanud. Lühidalt öeldes poomi ma korda ikkagi ei saanud aga see selgus alles järgmise sõidu ajal, katsetama minna ei jõudnud ja nii ma siis sõitsin jälle, poom naba juures, hüppasin vette, poom üles, veestart jne. Üsna väsitav. Siis hakkas tuul pagitama ja nõrgemaks jääma ja sain tagasi oma hea 7,0 puje peale minna, millega tegingi kaks viimast katset, mis ikkagi olid kiiremad, kui väiksema varustusega tehtud katsed (selles küll puudub igasugune loogika) Mulle tundub, et lihtsalt ei jaksanud enam lõpus ka selle poomi jamaga mässata ja siis pärast veel 500m full poweris panna.
Kokkuvõttes sain oma ametlikuks parimaks kiiruseks mõõdetud 57,8 km/h ja mitteametlikuks maksimaalkiiruseks 61,99km/h, mis kokkuvõttes tagas mulle esimese koha windsurfi naistest:) tulemused
Kindlasti oli see väga äge võistlus ning loodan järgmisel aastal siia tagasi tulla koos teiste eesti kiirusekunnidega . Seltsis segasem 🙂
Üleeile hommikul ärkasin varakult selle peale, et tuul vilises akna taga ja põõsa oksad käisid vastu akent. Lootsin salaja, et tuleb võistluspäev kolme sõiduga. st kolm sõitu, 1,5h, üks hommikul, üks lõunal ja üks õhtul. Skippers meetingu ajaks oli aga tuule asemel vähemalt sama tugev vihm ning hall taevalaotus ei näidanud selginemise märkigi. Ootamise mäng sai jälle alguse.
Pealelõunaks hakkas päike pilveserva alt paistma ja kohale jõudis ka tuul, ja täitsa piisava tugevusega tuul. Varustuse transport parklast(üle suure lombi) oli organiseeritud traktoriga ja praktiliselt KÕIK võistlejad pidid oma varustust randa hakkama tooma. Mina sain ühe korraga hakkama aga Albeau käis 3x, alguses tõi väikese laua, siis suurema ja siis veel suurema. 😀
Panin valmis 7,8 Loftsailsi ja 100l Falconi, mis oli täiesti uus laud minu jaoks. Tundsin ennast täieliku puujalana selle peal, võrreldes Mataga on see ikka totaalselt teistsugune – jäik, kõrgendatud jala-aasade osaga, kardaani asukoht on teadmata jne. Võistluse ajal ei ole väga hea, kui esimese asjana, lisaks võistluspingele, on pea sees mõte: ”Kuidas kurat selle lauga sõitma peaks?” Tavaolukorras ilmselt lahendaks selle mõistatuse kiiremini aga kui samal ajal on vaja ka võistelda, on valed otsused kerged tulema.
Niisiis peamine eesmärk oli Korea PWAks lauaga sõbraks saamine, mistõttu ilmselt ei tabanud kohe ära ka, et tuul on nii tugev, et võiks minna kaldale ja võtta lihtsalt väiksema komplekti 7,0 ja 88l. Sellest sain aru pärast seda, kui olin kolm otsa ülestuult hambad ristis punnitanud (muide, sõitsin sama varustusega, mis mehed!), lisaks tundus, et kalda all, liiva-valli taga kipub tuul auklik olema, mis oli veel üheks põhjuseks, miks mitte väiksemat varustust võtta, ja no allatuult oli kõik justkui ideaalne, kui välja arvata murdlaine võistlusalas.
Peale kahte õnnestunud allatuult(kolmanda katkestasin, sest tuli tuuleauk) võtsingi väiksema komplekti ja no ülestuult minek oli lust. Aega oli paar minutit, et oma viimane ots ära sõita aga võtlusalasse oli selle pooleteisttunnise võistlusperioodi jooksul kerkinud üle pea murdlaine, vahega 3-4 seki ja mida ei olnud võistlusalas, oli tuul. Laine võttis mu kaasa, käisin täielikus pesumasinas ja kuulsin ka mingeid kõkse ning olin veendunud, et mast on puruks. Õnneks olid puruks liisud, mitte mast ja poom oli lahti tulnud. Täiesti ebatavalised olud siin, tuult pole ja on suur murdlaine mere poolt.
Kuna võistluseks oli vaja 2 õnnestunud sõitu, siis olin õnnelik, et mul need 2 on vähemalt olemas. Murelikuks tegi see, et teised sõitsid u topelt nii palju kui mina ja veel rohkemgi ning ma ise oma ühe sõidu ajal läksin spinni ja teise ajal olin nii kiire, et tuules oli väike auk enne finišit. No ei teadnud, mis sealt tulla võib nii. Tuli see, et minu tulemused ei läinud esialgu kirja, sest purje number oli liiga väike :S ÕNNEKS tulid korraldajad nii palju vastu, et otsisid mu ajad üles, sest ma ei olnud ainuke, kelle purje number oli loetamatu. Kokkuvõttes olen windsurfi naistest ESSA, juhuu !!!
Mitu head aastat olen hooaega alustnud koos teiste eestlastega Lõuna-Prantsusmaal, Defi windiga – omamoodi purjelaudurite Meka, kuhu adrenaliinihullud küsimusi küsimata kogunevad.
Aasta 2014 lõpus võtsin suhteliselt ekspromt vastu otsuse alustada oma hooaega teisiti. Alustada jaanuaris ja mitte Euroopas vaid teisel pool maakera – Dominikaani Vabariigis. Kohas kus Maarja juba paar talve oma ila tilkuma ajavat blogi peab. Nii ma siis lendasingi tuisusel varahommikul üle pimeda Eestimaa ja juba samal õhtul maandusin päikeselõõmas, palmidest palistatud mäetippude vahel.
Esimestel päevadel oli raske pilku eresiniselt merelt eemale saada – no millal ometi saab sõita? Ja kui lõpuks ka tuul kohale jõudis oli see lihtsalt mega. Meri hõlmab endas kõikvõimalikke sinise varjundeid(50 shades of blue?) ja riffil murduvad mastikõrgused mäed. Kilpkonnad piiluvad veepiirilt, kes ma selline olen, oma oranži loftsailisiga lendab mööda vett? Silmapiiril hüppavad majakõrgused vaalad partneri otsinguil veest välja ja otse surfilaua kõrval hüppavad lendkalad, kelle soomustelt päike vikerkaare välja võlub. Mida sa hing veel ihaldad?
Siis tuli vahelduseks vihma, mitte sellist seenekat, vaid tubli mitmetunnist non-stop lauspadukat, taevas ühtlaselt hall. Ükski kohalik oma nina uksest välja ei pistnud aga mul oli vaja merele ronida. Ükski kohalik ei vaevunud randagi tulema aga mul oli vaja merele ronida. Eestlase surfiisu on ju teadupärast keeruline ohjeldada. Shorebreak oli tugev, tihe ja kõrge. Tuule võlus korraks ja merel ma olingi, nii nagu tuul tuli, oli ta ka läinud ja välja tulles tõmbasin jala Z’iga katki. Moraal: kui ilm ikka kohe üldse ei soosi surfamist, on targem kaldale jäädagi.
Kui see jalahaav paranenud oli läksin uuesti merele ja nagu needus, tõmbasin ma ribi paigast ära. Seal ma olin, hingata ei saa, sirgelt seista ei saa, no krt küll. Õnneks nõustus kiropraktik mu valendavaid silmi nähes oma päeva pikendama ja raksutas mu suuresti korda aga päris sirgeks ma kohe ei saanudki. Alles kolmanda korraga.
Natuke Cabarete linnast ka – Dominikaani Vabariigi vaieldamatu surfipealinn – lohe, purjelaud, surf, sup
Club Mistral
Vela
Rand on ühtlaselt täis baare, surfi- ja lohekoole ning kaupmehi, kes turistidele vähem või rohkem pealetükkivalt oma kaupa soovivad pähe määrida – sigarid, ehted, kujukesed, maalid, cd-plaadid, mütsid, puuviljad, kookosed, šokolaad, punutised, mamajuana pudelid jne. Purjelauakoole on 4. Varustusest on kõigile eelistustele midagi. Fanatic, JP, Starboard, Tabou, Mistral, Neilpryde, Gaastra ja kõikides valdavalt jooksva aasta varustus. Rendi hinnad jäid ka mõistlikkesse piiridesse. Kõige rohkem meeldis mulle võrreldes nt Hispaaniaga see, et varustust sai rentida tunni kaupa, ala 10h või 20h. Muidu tavaliselt on variandid 6+1 päev, mis tähendab päevade arvu ja varupäeva, et iga päev ju nii ehk naa ei puhu. Ostetud tunnid sai vajadusel aga ka järgmisesse aastasse pikendada.
Olud soosivad talvel wave stiili ja suvel slaalomit. Nende wave stiili armastajate vahel, kes peast kõrgemate lainete sees hullasid oli päris tuus ka oma slalliasjadega kihutada. Nii mõnigi kord röövis ootamatu laine mult mõne olulise kehakatte, mida siis piinlikust tundes kuskil kaugemal alles kohendada sai.
Märtsi lõpuks oli meri ka soojemaks läinud, tuul oli ka soojemaks läinud ja mõte sellest, et varsti peab koju hakkama sättima tegi meele vaat et kurvaks. Juba olid tekkinud omad surfituttavad rannas, kohalik poemüüja teadis mu vaata, et igahommikust soovi – 3 muna, üks avokaado, kookosmahl – surfiklubi turva, see üks mototakso, kes mu alati 25 peeso eest linna viskas jne. Võtsin siis oma viimastest tuulistest nädalatest kõik. Maarjaga sõitsime koos slalli(kellegagi koos on niiii hea sõita), tegime pilte, kokkasime, pidutsesime ja sõitsime veel, vaatasime trimme, lõhkusin somehow ühe uime ära (heh, iroonia-enne lõhkus tema mind) ja lõpuks siis pakkisin, et tagasi koju tulla.
Mul on hea meel, et ma käisin. Ma pole ühelgi aastal saanud nii palju sõita enne hooaja algust. See laager andis mulle enesekindlust, et proovida võistleda PWAs ka hooaja alguses, nimelt lähen juba 28. aprill Lõuna-Koreasse, kus on esimene slaalomi etapp, enne seda aga speedi võistlus Prantsusmaal 🙂 (Facebook)
113l laud on nagu uus. Jalatallad võtab hellaks aga õnneks peab seda kannatama aint homme. Ja pediküüri võib ka kodus vahele jätta.
Igatahes algas päev passimisega. Rigasin purjeid, vahetasin purjedel poome ja ootasin tuule tõusmist. (8.6; 7.8;7.0) Kui lõpuks tuult andma hakkas, tassisin asjad mere äärde ja testisin 7.0 purje, mis oli ideaalne. I-D-E-A-A-L-N-E. Kuigi teised tüdrukud sõitsid sama purjega, siis tundsin veits väsimust ja ei hakanud suurt purje kangutama, tuult jagus küll ja küll ja tuuleauke ka polnud.
Startimine on siin naiste fleedis, kus üsna lühikese joone peal on eelsõidus 11 inimest ja finaalis vastavalt 10 või 12, päris keeruline. Kõik lähevad väga ülestuult, et siis alla startida ja võitlus käibki kõrgemate kohtade pärast enne starti. Kohati minnakse isegi nii üles, et sellist nurka, kui vaja stardiliinele minekuks enam täis-kiirusega ei saa. Üldiselt ma väga sinna ei pressi, sest see annab üsna vähe. Tähtsam on õigel ajal liinil olla, mida ma pole pärast seda valestarti enam suutnud saavutada. Hommikul seadsin eesmärgiks teha hea start, mis juba enam-vähem õnnestus eelsõidus. Olin terve sõit 5-6 koht, kuni lõpuks jäi mulle ikkagi see 6.
Väsimusest tingituna on tüdrukute sõidus näha, kuidas halsis võetakse hoog maha, kukutakse rohkem, kokkupõrkeid on ka rohkem ja õnne on ka rohkem vaja, et keegi sulle tagant lihtsalt sisse ei põrutaks, nagu siin üks kuni mitu korda on juba juhtunud (õnneks seda olen suutnud vältida)
Järgmise stardi sain juba päris hää ja märki minnes oli koha valik õnnestunud. Ma ei mäleta, seal vist juba kukuti ka jaa kukuti ka järgmises märgis aga ülejägmises kukkusin ise. Võtsin ilmselt hoo liiga maha. Kõik püüavad teha eriti turvalise halsi, mis muudab trajektoori ette nägemise pea võimatuks – kes tõmbab nina vastutuult, kes paneb purje vette jne. Ja pannaksegi kokku. Igaljuhul sain juba viimases märgis pundi beibesid kätte aga päris kätte ei saanud. Suva.
Järgmise eelsõidu käkkisin ka ära. ei mäleta, mis seal juhtus, igaljuhul saadeti meid enne finaale kaldale, sest tuul langes. Kõik hakkasid juba asju pakkima ja mõned rigasid ka purje juba lahti. Ma küsisin, kas võime ära minna ja selgus, et oleme stand-by peal. Mikrofonimees läks lihtsalt surfama ja ei jõudnud seda välja kuulutada 😀
Igaljuhul viisin oma suured asjad randa, öeldi, et 9-14 knotsi. Muudeti ka heatide järjekorda nii, et meie startisime viimasena, ehk kõikide eelduste kohaselt siis, kui tuul päris otsa hakkab saama. Pean ütlema, et purje valik oli terve päev väga õige(7.0 ja 113l ja 39S-/8.6 ja 126l ja 44S-), lihtsalt ise olen natuke tuim juba. Viimase sõidu eel lõime Sarah-Quitaga patsu ja lubasime mõlemad väsimusele mitte alla vanduda. Ma ei tea, kas selles oli asi aga start tuli lõpuks ometi välja ja märgis olin essa! ESSA! Kuulsin, et minu selja taga pandi matsu aga see ei huvitanud, sõitsin edasi. Järgmises märgis, täielik üksindus, mõtlesin, et juba katkestati aga lippu polnud niiet sõit ikkagi käis. Panin ikka edasi ja järgmises märgis ka üksi ja viimases märgis oli see kõik nii uskumatu, et olin kindel, et väristan ära selle ja tegin eeeeriti suuuure ja aeglase halsi, natuke piinlik oli kohe 😀 Natuke said tagumised lähemale aga põhimõtteliselt võitsin poole märgivahega. Jehuuu!!! Tegin ikkagi endale selle väikse sünnipäevakingi. Nüüd magama. Homme viimane raske päev.
Annika Valkna EST-14 