Alacati võistlust olen sel aastal kõige enam oodanud. Lootnud, et siin oleks tuult, et saaks iga päev võistelda ja, et oleks palju konkurente. Konkurente on rohkem, kui kunagi varem aga tuulega on halvasti(umbes ainuke nädal sel suvel!). Kui siin, Alacatis, tõuseb temperatuur 40 kraadi lähedale või üle selle, siis tuul enam ei tööta. Vesi läheb liiga soojaks ja termokat ei tule.
Nii me olemegi kaks päeva rannas vedelenud – sellesmõttes on asukoht hea, kuskil vihma ja lume käes oleks hulga vastikum tuult oodata, aga siiski, on kuumusel omad salakavalad nipid millega minusuguseid põhjamaalaseid tüssata.
Õhtuks olen näiteks ära joonud u 5 liitrit vett, pea on paks, liigutused tunduvad kui aegluubis ja silme eest on udune ja tahaks ainult kuskil vedeleda ja mitte midgi teha. Eile jäingi randa päikesevarju alla magama, ärkasin kui “Attention all sailors you are now on standby” peale mingiks sagimiseks läks. Vedasin kõik oma asjad randa, ainult selleks, et näha, et nii kiiresti kui tuul tõusis, ta ka langes ja sain sama targalt oma asjad tagasi telki tassida.
Tänaseks aga oli ilmataat hea prognoosi andnud ja teadsime, et pärastlõunal saame võistelda. Sel aastal on kohal 31 naist, mis tähendab, et tehakse eliminatsioon, kus esimesest raundist edasi pääsemiseks peab sõitma 8 naisega hiidis TOP4. Nagu alati, kui hiidid välja pannakse, tekib küsimus, et kes kurat neid koostab, või mis loogika järgi pannakse nt kuus TOP10 naist samasse hiiti, kui teises on üks või kaks. Mina olin sellises hiidis, mis ei olnud küll raske aga ka kergete hulka kindlast ei kuulunud.
Juba kell 11 hakkas tuult andma, kuid mitte kauaks ja nii me siis 15 minutiliste edasilükkamistega ootasime. Jõin aga oma spordijooki, kuid päike muutis mind aina uimasemaks ja uimasemaks. Enne starti tundsin, et olen kehast täielik amööb ja selleks, et surtsu sisse saada võtsin sisse ühe koffeiiniga geeli, mis, muide, toimis väga hästi.
Starti minnes valdab mind alati meeletu närvilisus, põlved hakkavad värisema, käed lähevad paksuks aga suudan selle enamasti maha suruda. Enesekindlust andis juurde ka see, et ma olin oma varustuses ülikindel. 8,6 Loft RacingBlade RDM mastiga annab mulle 7-19 knotsise tuulevahemiku ja laud Falcon 130l on ka kiire, stabiilne ja pööretes ei lenda alt ära. Ühesõnaga oma varustuses ei kahelnud ma kordagi.
Kuna oli vaja ainult TOP4 sisse sõita, siis stardi tegime vist kõik ~1 sek hiljem. Ja siis see õudus hakas. Alara, keda ma tean eelmisest aastast ja kes aastaläbi toidab mu Facebooki ja Instagrami uudisvoogu tissi- ja pepupiltidega, hakkas mind ülespoole pressima. Fain, õnneks olin kiirem ja lootsin talle peale sõites kiiresti eest läbi lipsata aga EI, ta tõmbas nina nii vastutuult, et lõpuks hakkasin kiiruses juba tagantpoolt tulevatele ja märgi peale sõitvatele tüdrukutele alla jääma. Noh suva, võtsin korra hoo maha, et tagant läbi minna ja ikkagi sõitsin veel Delphine ja Marioniga koos märki ja Alara oli kuskil kõrgemal. Tegin halsi ära, tõmbasin kämbrid üle ja kuskilt taevast sõidab mulle ette see sama Alara, viskab purje risti üle minu laua nii, et tema laud on ühelpool ja puri teisepool mu laduda. Mõtlesin, et ma hüppan läbi tema purje sellise triki eest.
Ma olin 3 koha peal, st ma olin edasi saamas. Tagantulevad tüdrukud ei kujutanud endast halssides ohtu, oleks vaid olnud vaja turvaliselt sõita. Ma pole kunagi oma elus mitte kedagi nii südamepõhjast vihanud, kui sel hetkel. See on üks asi, kui ma ise oma sõidu pekki keeran aga seda teeb keegi teine ja nii halvasti, et päästa ka ei anna midagi. Olin ta poomi ja laua vahel lõksus.
Jep, see hetk on isegi fotole saadud. Järgmine hetk seisin nagu lollakas, puri käes aga kuskile minna ei ole. Ja nagu windsurfing basic, kui vette kukud, ära lase purjest lahti! Pildil olev GA-sailsi tüdruk, kes muide polnud veel märkigi jõudnud, oli pärast seda märki 4. koha peal.
Rohkem sõite ei tehtud. küökljbkhvjgcfxdzrasdfvgüpekgüeorHÕO
Annika Valkna EST-14 