Lõpuks ometi on suvi jõudnud ka Eestimaa pinnale. Soe õhk päästab Tallinnas valla ka kirdebriisi, mis Merivälja mäe pealt üle Tallinna lahe sooja tuult puhub. Ma alguses ei saanud arugi, et tuuline on, kirdebriis on selline petlik, rannasolijad peesitavad leitsakus ja mere peal saab soojas tuules, shortsides/bikiinides surfata. Loomulikult oli mul vaja oma udupäisuse leevendamiseks kiiresti-kiiresti asjad üles rigada ja siis see juhtuski. Downhauli nööri sisse jäi mingi sõlm või miski, mis korraks täispinge pealt klõps – selja katki tõmbas krõps. Oigasin ja lasin purje trimmil jääda(trimm oli muide jube hea) ja läksin merele, kus Nikita ja Rasmus tegid ka väikese pidistamise tiiru.
Kaldale jõudes, adrenaliini lahtudes, sain aru, et selg on ikka väga väga valus ja järgmiseks päevaks panin massööri juurde aja. Kuigi massaaž aitas, siis selg vajas suurvõistluse eel puhkust ja nii loovutasin ka ühe mõnusa vääna-päeva.
100 kg surfivarustust ja haige selg Alacati PWAl
Mis seal ikka, võistlustele oli vaja minna ja 100 kg surfivarustust pakitud, lennujaamas sisse tšekitud ja seiklus võis alata. Ainult et ööbimine oli puudu ja algselt peale PWAd toimuv Euro-Cup tühistati ka – noh pisiasjad (mis muidugi paar päeva enne reisi päris ärevaks tegid)
Türki jõudsin südaööl, lennud hilinesid ja pärast pidime veel üle tunni ootama, kuni lennujaama töötajad viitsisd meie kotid keldrist üles tuua. Vinnasime need rekkasse ja ootasime transporti. Järele tulnud kõigi mugavustega Volvo aga ei mahutanud 4 suurt meest ja mind, siis pisteti mind koos kottidega pagaasinikusse. Ma tean – ohtlik – aga muidu oleksin pidanud ootama 2h järgmist transfeeri ja see ei olnud kindlasti võimalik. Pealegi oli lootus, et meeste toas on vaba diivan, kuhu ennast istutada saan esimeseks ööks.
Lõpuks rampväsinuna kella 3 ajal voodisse(diivanile) visates tundsin, et selg on jälle väga hell sellest suurest surfivarustuse tirimisest. Ikkagi 100kg kraami. Valu alaseljas kiirgas parema jala varbasse ja magada ei lasnud. Hommikuks ei olnud asi parnenud ja see sama 100 kg surfivarustust vajas telki tassimist. Kuigi Timo mind seejuures aitas ja oma arust olin ülimalt ettevaatlik, alaseljaga asju ei tõstnud ega midagi, siis pärast oli valu nii väljatalumatu, et pisarad tulid silma. Läksin tagasi voodisse(diivanile) ja püüdsin paar tundi magada. Õhtuks sain aja üsna krõbeda hinnaga spodimassaaži, kuid olukorra nukrust silmas pidades oli see ainuke võimalus. Õnneks see leevendas olukorda nii, et igal sekundil valu ei tunne aga päris ära ka ei võtnud. Pean veel korra minema.
Õnneks näitab esimesteks päevadeks tuulevaikust, enne kui torm peale tuleb. Saab rahulikult võtta, puhata. Võistlusele on registreerunud rekordiliselt 30 naist. Nädala lõpu poole näitab päris tugevat tuult ja äkki prognoos ka paraneb. Temperatuur on 35-40 kraadi, mis teeb keha vedelikuvarudele nii kiiresti otsa peale. Seljavalu otseselt surfamist ei tohiks segada aga seni kuni ta jalga kiirgab ma sellest väga vaimustuses ei ole. Veits ekstreem aga ma annan oma parima.
Homme hakkab võistlus!
Annika Valkna EST-14 