Selleaastaseks aegna maratoniks näitas tuult. Lõpuks ometi! Ei pea 5 h merel loksuma. Ei pea higistama lauspäikeses, kannatama vedelikupuuduse ja peapöörituste käes. Ei jää neid inetuid kalipsorante, sest 5 h päikese käes, merel, kalipsoga garanteerib valge kanni ja tumepruuni jala 😀
Igaljuhul mida hommikul polnud, seda polnud. Tuult ei olnud aga oli teadmine, et pealelõunat peaks seda jaguma ja palju.
Rigasin formula, uimeks 68 cm ja 10.0 m2 puri. Käisin enne starti testimas, sest peale kaehaastast formulapausi võib ju nii mõnegi asja unustada. Panin valmis ka suured slallikad, et 10 minutit enne võistlust otsustada, juhul kui tuul tuleb aga tundus et ikka ei tule ja randa läksin formulaga.
Peeter õpetab kuhu kardaani panna
5 minutit enne starti tõusis tuul, tõusis ja tõusis ja mõtlesin, et nüüd ma sinna merele jäängi oma 10m2 purjega. Mõtlesin, et Inksil ja Betsil veab, et nead oma pisikeste 8,5m2 purjdega on. Aga midagi polnud teha, vahetama ka ei jõudnud enam minna ja püüdsin uskuda, et ma suudan selle distantsi läbi kangutada. (mis see siis ära ei ole 40+ minutit kangutamist :P)
Stardist sain, nagu ikka, ülikiiresti minema, kuni uim jäi mingisse salapärasse veealusesse liivadüüni kinni ja ma katapulteerusin 😀 Nägin, et inimesi muudkui läheb, et kuidas küll ma nad kõik kätte pean saama? Inks oli ks läinud juba nii, et kui mina startisin kaldalt siis tema oli juba kuulimuna juures, betti poolel teel kuulimunani. Ühte teise düüni sõitis Lehar on varbaluu puruks :S ja Papa tegi enne starti eeskujuliku katapuldi, teenides välja kaldalolijate aplausi. Salakaval merepõhi.
Muidu oli formulga päris hea minna, krüssama ei pidanud, lihtsalt hoia asendit, pane teine käik sisse ja juba kuulika juures jõudsin Bettile järele. Kui trapetsiaas oleks ka õiges kohas olnud, oleks saanud veelgi kiiremini liikuda, proovisin seda ette poole ka 3-4 korda liigutada aga päris õigeks ei saanudki. Rohkem ei tahtnud hoogu maha võtta nende sättimiseks, sest ka Inks paistis kättesaadavas kauguses olevat. Tundsin ennast ikka jube kiirena võttes arvesse asjaolu, et mul oli väga hull ülepurjestus, trapetsiots valesti, suur uim ja veel suurem laud 😀
the finish
Aegna all sain Inksi kätte, tagasi allatuult läksime enamvähem võrdselt, kiirus suhteliselt sama aga suur komplekt ei teinud asja üldsegi kergemaks. Kangutasin mis ma kangutasin, taganttulevad slallimehed panid mööda nagu postist ja Inks oli paarkümend meetrit eespool. Kuulimuna juures tuli labajalga kramp. Võtsin jala küljeaasast välja ja panin chickenisse, midagi polnud teha. Kiirust jäi märgatavalt vähemaks ja kui kramp natuke järgi andis, panin jala tagasi küljeaasa. Finišeerisin pisarad silmis, jalg oli nii haigelt valus. Krampis jalaga võistluseid ei võida aga olen ikkagi ülirahul, et suutsin sellise tuulega hakkama saada. Et korraldajad otsustasid ikkagi tuule ära oodata, et surf ikka surfi moodi oleks, siis mina saan ainult öelda, et kohtume järgmine aasta! hurraa!
Palju õnne ka minu tiimikaaslalsele Rollele, aeg 36 minutit on ülihea tulemus ja läbi aegade ka Aegna Maratoni rekord!
Kahjuks ei olnud mul võimalik jääda autasustamisele. Kaldale jõudes pidin poole tunniga ennast korda tegema ja Tartu rongile jooksma, sest minu hea sõõbranna Eva-Maria hakkab abielluma ja pidime ta väärikalt Tartust teele saatma! jee, pulmad!
Annika Valkna EST-14 