Defi katkend

Surfarite laulupidu on selleks korraks läbi. Kokku tehti 4 sõitu, st igal päeval üks sõit tavapärast kahe sõidu asemel.

Seekordne Defi algas vaikusega, kuid kõik teadsid, mis sellest vaikusest saama pidi. Ennusts näitas 19m/s, selge ilma korral tähendaks see u 10m/s enamat. Kiprite koosolek algas tuulevaikuses kuid lõppes tuule ja liiva pööristes. Tuul oli kohal, mõõtmiste järgi 35-45 knotsi. Tuul tõusis napi 20 minuti jooksul. Ütlus vaikus enne tormi sai jälle uue tähenduse.

Esimesel päeval läksin 4,2 purjega, mida oli selgelt palju. Õnnestunuks võis selle sõidu lugeda siis, kui lõpetasid, sest kokku lõpetas 360 osalejat 1200 registreerunust. Esimese otsa peal tegin 4 katapulti ja hullemast päästis vaid kiiver. Meri oli hädalisi täis. Kaatrid, skuutrid viisid mitmete kaupa inimesi kaldale. Finišiliin oli enneolematult hõre aga ma lõpetasin, veel eestlastest essana.

Järgmiseks päevaks näitas ennustus veel tugevamat tuult. Mõõdeti 50 knotsi ja puhangutes rohkem. Kiprite koosolekul veel räägiti, kui õudne eilne päev oli ja kuidas tuleb võtta kõige väiksem võimalik varustus üldse. Öeldi, et nüüdsest päästetakse aint inimesi ja mitte varustust, pannes ka meie merekarud tõsiselt kahtlema merelemineku vajaduses. Tugeva prognoosi tõttu pandi rada poole lühemaks. Võtsin 3,7 ja läksin starti. Stardiliinil selgus aga tõsiasi, et tuult küll nüüd 50 knotsi ei olnud. Vaevu sain oma pisikesega glissi, sest stardiliinil on alati tuuleauk. Rajal keeras tuul ka nii, et pidin märki saamiseks pautima ja pisukese purjega väga kõrgust ei saanud. Kokkuvõttes väga tugev allatuul ja väga tugev krüss. Enne finišit haigutas jälle tuuleauk ja nii väikse purjega mõjutab tuult iga teine purjelaudur ja ma ei saanud finišimärki kätte. Sain valelt poolt poid ja pidin uuesti üles sõitma. Finišiliin on ka nii armetult väike, et seal pagide ja tuuleaukude lummas kaotasin 150 kohta 😦 Vähemalt on pärnakate vastutuuleslaalomiks jälle harjutatud 😀

Kolmandal päeval taaskord ennustati 50 knotsi tuult. selleks ajaks olime leidnud ka netist reaalajas tuulemõõtja, mis tõesti näitas 50 knotsi ja peale.

Teine sõit jäi sel päeval ära, käisin testisin oma 3,7 ja 88l slallikat. Sama tunne nagu sõidaks formula purjega raceboardi või raceboardi purjega slalli 😛

Siin kihutan oma 3,7 ja 50 knotsiga

…selle koha peal jääb paraku sõitude kokkuvõte pooleli. Kokkuvõttes on endiselt tegemist kõige hullumeelsema üritusega, mida ma tean. 1200 purjelaudurit, kellest 1/4 ainult lõpetab esimese sõidu. Üritus kus Eesti viking Ivar parandab oma katkist masti sõidu jooksul 5+ korda, et sõit ikkagi läbi teha ja ta teebki! Üritus, kus meeletu kogus purjelauavarustust ohverdatakse Surfusele, sest elu tundub kallim. Üritus, kuhu ilma kiivrita tulek võib lõppeda karmide peavigstustega, kuigi soomlane lõhkus vist enamus ribisid. Tramontana ei halasta vigasid

See on meeletu adrenaliinilaks, õhk on liivast, soolast ja veepiiskadest paks. Aknaluukide lõgistamine ei lase ükski öö magada ja pole vajagi, sest pidu on all night long. See on unustamatu!

Järgmine aasta jälle!