Eelmisel nädalal lõppes speedi võistlus la Franquis, kus õnnestus kokku teha 4 võistlussõitu, neist 3 viimsel päeval. Nagu Tramontanale kohane, siis puhangud tundusid väga tugevad, niiet alustasin oma väiksemate purjede rigamisest. Korraldaja ütles veel mikrisse, et oodata on kuni 28 knotsi tuult. Enne esimest starti läksin proovima 7,0 ja 100l laud aga eh, glissigi ei saanud õieti, mikrisse öeldi öeldi nüüd aga, et tuult on nüüd 18 knotsi. Hea nali, rigasin siis kiiresti oma 7,8 ja 100l laud – noh ausalt öeldes tunnengi ennast suure varustusega mugavamat kui väikemaga 😛
Võistlus ise näeb välja nii, et rannale on paigutatud kaamerad, mis mõõdavad 500m alasse sisenemise ja väljumise hetke ja siis suurelt tabloolt kuvatakse tippkiirus ja koht, kus hetkel oled. Kuna tuult oli niivõrd vähe(ja mul oli õige varustus), õnnestus mul esialgu sellele tabloole isegi 3. koht välja sõita tippkiirusega 31,5 knotsi. Kuna üks nn sõit kestab 1,5h siis jõudis selle ajaga tuul ka omale natuke jõudu juurde koguda ning vahetasin purje väiksema vastu 7,0. Paraku oli tuul väga auklik ning kuigi pagid olid tugevad, siis 7,0-ga ei olnud võimalik sõita sõitu lõpuni ilma, et oleks vaat, et seismagi jäänud. kokkuvõttes aga jäi mu tulemus piisavalt heaks, et olle windsurf naistest selles sõidus essa.
Sõidu vahepeal saime süüa – prantslastele kohaselt saia, saia ja saia 😀 mis äkki oligi hea, sest tuul tõusis päris palju, alguses sõitsin 7,0 ja tundsin ennast ülikiirelt, kuid mulle tundus, et uim oli ehk 1cm liiga pikk :(, tuul, jätkates tõusvat trendi, pagitas kõvasti ning õige hetke tabamine, millal stardialasse siseneda, oli omaette meistritöö. Oma kõige parema sõdu ajal, kui tuul hakkas juba korralikult üle jõu käima ja mil ma usun, et kiirus oli ka sinna 61-62 km/h kanti panin rämeda katapuldi. Pea kumises otsas ja kohe oli ka kaatrimees kõrval, kes küsis, kas kõik on ikka okei. Õnneks oli kiiver peas. Jala väänasin ka välja, aga mis sest, läksin ikka veel ühe korra 7,0 purjega, sest see kiirus mis enne kukkumist oli, oli hullult kaif, et tahaks nagu veel. Aga rohkem pagiga nii ei vedanud ja ülestuult minek oli täielik pain in the ass, siis võtsin väiksema purje. Suuruse poolest oli see väga hea valik. ainuke halb asi asja juures oli, et poom vajus lainetes alla, naba juurde. egas midagi, enne igat kiiruskatset hüppasin veet, lükkasin poomi üles ja lootsin, et ta püsib seal, kuni järgmise katseni 😀 Ei püsinud -.-
Peale seda rassimist ja poomiga möllamist ja meeletus koguses veestartimist olin ma juba üsna kutu aga ega see mingi Hispaania pole(loe sellest siin) ja otsustati et tuul on hea ja üks sõit tuleb veel. Uskusin, et poomi saab korda, kui nöörijupp sealt ära vahetada. Pidin ju sama purjega uuesti merele minema ja tuul nõrgenemise märke ei näidanud. Lühidalt öeldes poomi ma korda ikkagi ei saanud aga see selgus alles järgmise sõidu ajal, katsetama minna ei jõudnud ja nii ma siis sõitsin jälle, poom naba juures, hüppasin vette, poom üles, veestart jne. Üsna väsitav. Siis hakkas tuul pagitama ja nõrgemaks jääma ja sain tagasi oma hea 7,0 puje peale minna, millega tegingi kaks viimast katset, mis ikkagi olid kiiremad, kui väiksema varustusega tehtud katsed (selles küll puudub igasugune loogika) Mulle tundub, et lihtsalt ei jaksanud enam lõpus ka selle poomi jamaga mässata ja siis pärast veel 500m full poweris panna.
Kokkuvõttes sain oma ametlikuks parimaks kiiruseks mõõdetud 57,8 km/h ja mitteametlikuks maksimaalkiiruseks 61,99km/h, mis kokkuvõttes tagas mulle esimese koha windsurfi naistest:) tulemused
Kindlasti oli see väga äge võistlus ning loodan järgmisel aastal siia tagasi tulla koos teiste eesti kiirusekunnidega . Seltsis segasem 🙂
Annika Valkna EST-14 