Üleeile hommikul ärkasin varakult selle peale, et tuul vilises akna taga ja põõsa oksad käisid vastu akent. Lootsin salaja, et tuleb võistluspäev kolme sõiduga. st kolm sõitu, 1,5h, üks hommikul, üks lõunal ja üks õhtul. Skippers meetingu ajaks oli aga tuule asemel vähemalt sama tugev vihm ning hall taevalaotus ei näidanud selginemise märkigi. Ootamise mäng sai jälle alguse.
Pealelõunaks hakkas päike pilveserva alt paistma ja kohale jõudis ka tuul, ja täitsa piisava tugevusega tuul. Varustuse transport parklast(üle suure lombi) oli organiseeritud traktoriga ja praktiliselt KÕIK võistlejad pidid oma varustust randa hakkama tooma. Mina sain ühe korraga hakkama aga Albeau käis 3x, alguses tõi väikese laua, siis suurema ja siis veel suurema. 😀
Panin valmis 7,8 Loftsailsi ja 100l Falconi, mis oli täiesti uus laud minu jaoks. Tundsin ennast täieliku puujalana selle peal, võrreldes Mataga on see ikka totaalselt teistsugune – jäik, kõrgendatud jala-aasade osaga, kardaani asukoht on teadmata jne. Võistluse ajal ei ole väga hea, kui esimese asjana, lisaks võistluspingele, on pea sees mõte: ”Kuidas kurat selle lauga sõitma peaks?” Tavaolukorras ilmselt lahendaks selle mõistatuse kiiremini aga kui samal ajal on vaja ka võistelda, on valed otsused kerged tulema.
Niisiis peamine eesmärk oli Korea PWAks lauaga sõbraks saamine, mistõttu ilmselt ei tabanud kohe ära ka, et tuul on nii tugev, et võiks minna kaldale ja võtta lihtsalt väiksema komplekti 7,0 ja 88l. Sellest sain aru pärast seda, kui olin kolm otsa ülestuult hambad ristis punnitanud (muide, sõitsin sama varustusega, mis mehed!), lisaks tundus, et kalda all, liiva-valli taga kipub tuul auklik olema, mis oli veel üheks põhjuseks, miks mitte väiksemat varustust võtta, ja no allatuult oli kõik justkui ideaalne, kui välja arvata murdlaine võistlusalas.
Peale kahte õnnestunud allatuult(kolmanda katkestasin, sest tuli tuuleauk) võtsingi väiksema komplekti ja no ülestuult minek oli lust. Aega oli paar minutit, et oma viimane ots ära sõita aga võtlusalasse oli selle pooleteisttunnise võistlusperioodi jooksul kerkinud üle pea murdlaine, vahega 3-4 seki ja mida ei olnud võistlusalas, oli tuul. Laine võttis mu kaasa, käisin täielikus pesumasinas ja kuulsin ka mingeid kõkse ning olin veendunud, et mast on puruks. Õnneks olid puruks liisud, mitte mast ja poom oli lahti tulnud. Täiesti ebatavalised olud siin, tuult pole ja on suur murdlaine mere poolt.
Kuna võistluseks oli vaja 2 õnnestunud sõitu, siis olin õnnelik, et mul need 2 on vähemalt olemas. Murelikuks tegi see, et teised sõitsid u topelt nii palju kui mina ja veel rohkemgi ning ma ise oma ühe sõidu ajal läksin spinni ja teise ajal olin nii kiire, et tuules oli väike auk enne finišit. No ei teadnud, mis sealt tulla võib nii. Tuli see, et minu tulemused ei läinud esialgu kirja, sest purje number oli liiga väike :S ÕNNEKS tulid korraldajad nii palju vastu, et otsisid mu ajad üles, sest ma ei olnud ainuke, kelle purje number oli loetamatu. Kokkuvõttes olen windsurfi naistest ESSA, juhuu !!!
Annika Valkna EST-14 