Mitu head aastat olen hooaega alustnud koos teiste eestlastega Lõuna-Prantsusmaal, Defi windiga – omamoodi purjelaudurite Meka, kuhu adrenaliinihullud küsimusi küsimata kogunevad.
Aasta 2014 lõpus võtsin suhteliselt ekspromt vastu otsuse alustada oma hooaega teisiti. Alustada jaanuaris ja mitte Euroopas vaid teisel pool maakera – Dominikaani Vabariigis. Kohas kus Maarja juba paar talve oma ila tilkuma ajavat blogi peab. Nii ma siis lendasingi tuisusel varahommikul üle pimeda Eestimaa ja juba samal õhtul maandusin päikeselõõmas, palmidest palistatud mäetippude vahel.
Esimestel päevadel oli raske pilku eresiniselt merelt eemale saada – no millal ometi saab sõita? Ja kui lõpuks ka tuul kohale jõudis oli see lihtsalt mega. Meri hõlmab endas kõikvõimalikke sinise varjundeid(50 shades of blue?) ja riffil murduvad mastikõrgused mäed. Kilpkonnad piiluvad veepiirilt, kes ma selline olen, oma oranži loftsailisiga lendab mööda vett? Silmapiiril hüppavad majakõrgused vaalad partneri otsinguil veest välja ja otse surfilaua kõrval hüppavad lendkalad, kelle soomustelt päike vikerkaare välja võlub. Mida sa hing veel ihaldad?
Siis tuli vahelduseks vihma, mitte sellist seenekat, vaid tubli mitmetunnist non-stop lauspadukat, taevas ühtlaselt hall. Ükski kohalik oma nina uksest välja ei pistnud aga mul oli vaja merele ronida. Ükski kohalik ei vaevunud randagi tulema aga mul oli vaja merele ronida. Eestlase surfiisu on ju teadupärast keeruline ohjeldada. Shorebreak oli tugev, tihe ja kõrge. Tuule võlus korraks ja merel ma olingi, nii nagu tuul tuli, oli ta ka läinud ja välja tulles tõmbasin jala Z’iga katki. Moraal: kui ilm ikka kohe üldse ei soosi surfamist, on targem kaldale jäädagi.
Kui see jalahaav paranenud oli läksin uuesti merele ja nagu needus, tõmbasin ma ribi paigast ära. Seal ma olin, hingata ei saa, sirgelt seista ei saa, no krt küll. Õnneks nõustus kiropraktik mu valendavaid silmi nähes oma päeva pikendama ja raksutas mu suuresti korda aga päris sirgeks ma kohe ei saanudki. Alles kolmanda korraga.
Natuke Cabarete linnast ka – Dominikaani Vabariigi vaieldamatu surfipealinn – lohe, purjelaud, surf, sup
Club Mistral
Vela
Rand on ühtlaselt täis baare, surfi- ja lohekoole ning kaupmehi, kes turistidele vähem või rohkem pealetükkivalt oma kaupa soovivad pähe määrida – sigarid, ehted, kujukesed, maalid, cd-plaadid, mütsid, puuviljad, kookosed, šokolaad, punutised, mamajuana pudelid jne. Purjelauakoole on 4. Varustusest on kõigile eelistustele midagi. Fanatic, JP, Starboard, Tabou, Mistral, Neilpryde, Gaastra ja kõikides valdavalt jooksva aasta varustus. Rendi hinnad jäid ka mõistlikkesse piiridesse. Kõige rohkem meeldis mulle võrreldes nt Hispaaniaga see, et varustust sai rentida tunni kaupa, ala 10h või 20h. Muidu tavaliselt on variandid 6+1 päev, mis tähendab päevade arvu ja varupäeva, et iga päev ju nii ehk naa ei puhu. Ostetud tunnid sai vajadusel aga ka järgmisesse aastasse pikendada.
Olud soosivad talvel wave stiili ja suvel slaalomit. Nende wave stiili armastajate vahel, kes peast kõrgemate lainete sees hullasid oli päris tuus ka oma slalliasjadega kihutada. Nii mõnigi kord röövis ootamatu laine mult mõne olulise kehakatte, mida siis piinlikust tundes kuskil kaugemal alles kohendada sai.
Märtsi lõpuks oli meri ka soojemaks läinud, tuul oli ka soojemaks läinud ja mõte sellest, et varsti peab koju hakkama sättima tegi meele vaat et kurvaks. Juba olid tekkinud omad surfituttavad rannas, kohalik poemüüja teadis mu vaata, et igahommikust soovi – 3 muna, üks avokaado, kookosmahl – surfiklubi turva, see üks mototakso, kes mu alati 25 peeso eest linna viskas jne. Võtsin siis oma viimastest tuulistest nädalatest kõik. Maarjaga sõitsime koos slalli(kellegagi koos on niiii hea sõita), tegime pilte, kokkasime, pidutsesime ja sõitsime veel, vaatasime trimme, lõhkusin somehow ühe uime ära (heh, iroonia-enne lõhkus tema mind) ja lõpuks siis pakkisin, et tagasi koju tulla.
Mul on hea meel, et ma käisin. Ma pole ühelgi aastal saanud nii palju sõita enne hooaja algust. See laager andis mulle enesekindlust, et proovida võistleda PWAs ka hooaja alguses, nimelt lähen juba 28. aprill Lõuna-Koreasse, kus on esimene slaalomi etapp, enne seda aga speedi võistlus Prantsusmaal 🙂 (Facebook)
Annika Valkna EST-14 