Alacati PWA 5

113l laud on nagu uus. Jalatallad võtab hellaks aga õnneks peab seda kannatama aint homme. Ja pediküüri võib ka kodus vahele jätta.

Igatahes algas päev passimisega. Rigasin purjeid, vahetasin purjedel poome ja ootasin tuule tõusmist. (8.6; 7.8;7.0) Kui lõpuks tuult andma hakkas, tassisin asjad mere äärde ja testisin 7.0 purje, mis oli ideaalne. I-D-E-A-A-L-N-E. Kuigi teised tüdrukud sõitsid sama purjega, siis tundsin veits väsimust ja ei hakanud suurt purje kangutama, tuult jagus küll ja küll ja tuuleauke ka polnud.

 

Startimine on siin naiste fleedis, kus üsna lühikese joone peal on eelsõidus 11 inimest ja finaalis vastavalt 10 või 12, päris keeruline. Kõik lähevad väga ülestuult, et siis alla startida ja võitlus käibki kõrgemate kohtade pärast enne starti. Kohati minnakse isegi nii üles, et sellist nurka, kui vaja stardiliinele minekuks enam täis-kiirusega ei saa. Üldiselt ma väga sinna ei pressi, sest see annab üsna vähe. Tähtsam on õigel ajal liinil olla, mida ma pole pärast seda valestarti enam suutnud saavutada. Hommikul seadsin eesmärgiks teha hea start, mis juba enam-vähem õnnestus eelsõidus. Olin terve sõit 5-6 koht, kuni lõpuks jäi mulle ikkagi see 6.

Väsimusest tingituna on tüdrukute sõidus näha, kuidas halsis võetakse hoog maha, kukutakse rohkem, kokkupõrkeid on ka rohkem ja õnne on ka rohkem vaja, et keegi sulle tagant lihtsalt sisse ei põrutaks, nagu siin üks kuni mitu korda on juba juhtunud (õnneks seda olen suutnud vältida)

Järgmise stardi sain juba päris hää ja märki minnes oli koha valik õnnestunud. Ma ei mäleta, seal vist juba kukuti ka jaa kukuti ka järgmises märgis aga ülejägmises kukkusin ise. Võtsin ilmselt hoo liiga maha. Kõik püüavad teha eriti turvalise halsi, mis muudab trajektoori ette nägemise pea võimatuks – kes tõmbab nina vastutuult, kes paneb purje vette jne. Ja pannaksegi kokku. Igaljuhul sain juba viimases märgis pundi beibesid kätte aga päris kätte ei saanud. Suva.

Järgmise eelsõidu käkkisin ka ära. ei mäleta, mis seal juhtus, igaljuhul saadeti meid enne finaale kaldale, sest tuul langes. Kõik hakkasid juba asju pakkima ja mõned rigasid ka purje juba lahti. Ma küsisin, kas võime ära minna ja selgus, et oleme stand-by peal. Mikrofonimees läks lihtsalt surfama ja ei jõudnud seda välja kuulutada 😀

Igaljuhul viisin oma suured asjad randa, öeldi, et 9-14 knotsi. Muudeti ka heatide järjekorda nii, et meie startisime viimasena, ehk kõikide eelduste kohaselt siis, kui tuul päris otsa hakkab saama. Pean ütlema, et purje valik oli terve päev väga õige(7.0 ja 113l ja 39S-/8.6 ja 126l ja 44S-), lihtsalt ise olen natuke tuim juba. Viimase sõidu eel lõime Sarah-Quitaga patsu ja lubasime mõlemad väsimusele mitte alla vanduda. Ma ei tea, kas selles oli asi aga start tuli lõpuks ometi välja ja märgis olin essa! ESSA! Kuulsin, et minu selja taga pandi matsu aga see ei huvitanud, sõitsin edasi. Järgmises märgis, täielik üksindus, mõtlesin, et juba katkestati aga lippu polnud niiet sõit ikkagi käis. Panin ikka edasi ja järgmises märgis ka üksi ja viimases märgis oli see kõik nii uskumatu, et olin kindel, et väristan ära selle ja tegin eeeeriti suuuure ja aeglase halsi, natuke piinlik oli kohe 😀 Natuke said tagumised lähemale aga põhimõtteliselt võitsin poole märgivahega. Jehuuu!!! Tegin ikkagi endale selle väikse sünnipäevakingi. Nüüd magama. Homme viimane raske päev.