Tänane tuul hakkas ennast ilmutama eile hilisõhtul. Hommikul juba puhus kuid pidime ootama, tuul keeras 45kraadi iga paari minuti pärast. Merel oli põhimõtteliselt näha, kuidas üks sõidab paremale ja teine vasakule, samal halsil. Aga tuult oli korralikult. Rigasin üles 6.3; 7.0 ja 7.8. tuule stabiliseerumise ootamine oli megaraske. Vaatan õues on 10m/s, sile ja ma istun kaldal. Proovimas käisin ka aga ära ei taha väsitada.
Ühel hetkel saadetakse meid merele, ütleb, et 10-16 knotsi, järgmisel minutil keskmine 28 knotsi. Selle peale vedasin ka oma väikse 6.3 purje ja 34 uime, panin alla ja olin valmis startima aga ei olnud vaja, viisin sama targalt tagasi telki 😀 Ja nii vembutas tuul 3-4 korda enne, kui stabiliseerus ja ka langes.
Võitjate finaali läksin sõitma 7.8 ja 113l lauaga. Start läks kehvasti, olin päris lõpus ja seepärast oli märgis keeruline kohta leida, õnneks võitsin paar kohta ja olin 6-7. Nii jäigi, kuni viimase märgini, kus purje tagaliik lainesse kinni jäi ja ma vette käisin.
Pärast proovis Timo ka mu varustusega sõita ja tõmbasime alt peale. Tundsin küll, et puri on kuidagi eriti veider käes aga kuna olin iga kord lõppu tõmmanud purje, siis ei osanud oodata, et peaks alt veel peale tõmbama, sel korral oli siis see õnnetu cm puudu, et kama lendaks käes. Ja laud on megalibe. MEGAlibe.
Teise eelsõidu eel pani mulle keset merd ja täiesti suvalt Estelle halssi tehes sisse. Täiesti lambi koha pealt. Lauaninas auk ja praod 😦 Jala väänasin välja. Täiesti ajuvaba aga hea et rohkem midagi ei juhtunud, oleks võinud palju hullemini minna. Nüüd mul laud on sõjahaavu täis, kollased ja punased kriimud igal pool 😀
Teise sõitu vahetasin purje 7.0 vastu ja panin sussid jalga, et laud nii meeletult libe ei oleks aga sussidega polnud mitte mingisugust tunnetust. No midagi ei saanud aru, millal laine või kuidas kurvis laud all on. Essas märgis jäi suss jala-aasa ka kinni. Kuradi kurat, sikutasin siis purje välja ja teised olid pool märki ees aga kiirus oli nii haigelt hea, et juba märgis sain nad kätte aga Melek pressis mind nii üles, et meil kummalgi pole halsi kaar nii suur, et märki oleks välja läinud, karjusin ka, et mida kuradit ta teeb ja kuhu ta sõidab. Kolmandas märgis jälle oli suss aasas kinni. Mida ma siin edasi…Mõttetu sõit, edasi ei saanud.
Sussidest tuli lobuda, mitte ei saa aru, mismoodi see halss nendega käib, aga oi kui libe see laud nüüd on. Aga kiirus ju megahea, mis ma tegema peaks? Ideaalne komplekt kiiruse mõttes aga halssides salakaval. Suva, kahest halvast variandist tuli midagi ju valida. Luuserfinaali alguse magasin ka maha, arvasin, et meeste kord, midagi ei saanud aru, tuul puhus ja siis ei puhunud, sain u 1 minuti peal kella käima ja pidin teiste järgi startima, mis kõige hullem ei olnudki, aga esimeses märgis juba jalad alt, kolmandas ka. Libeduse tähe all läks see sõit nahka.
Kaldal hakkasin küsima, kas kellelgi on mingit kraami, millega lauda uuesti karedaks saaks teha. On teine ka kolm aastat mind hästi teeninud ja nüüd hakkab iseloomu näitama. Lõpuks küsisin restoranist küünalt, et saaks ammu kasutatud võtet testida aga see küünal ilmselt ei olnud päris küünal vaid mingi ilge joga, mis mu laua “testikoha” täielikuks liuväljaks muutis. Mõtlesin, et nüüd ongi läbi, garanteeritud vette kukkumine igas märgis, sikutades ja ka siis kui tiksud ja pagi tuleb peale 😦 😦 😦 Hakkasin küsima surfiklubides ja ühes lubas kohalik meistrimees selle korda teha, mingid kraami peale lasta nii, et hommikuks on valmis. Mul on päris kõrged ootused, sest sellest ei saa nüüd just odav lõbu.
Annika Valkna EST-14 