Türgi PWA algab homme

Tegelikult olen Türgis juba eelmisest kolmapäevast. Hommikul sättisime ennast Riia poole teele ja õhtuks saabusin Izmiri lennujaama. Lennujaama sisse minnes oli kõik täiesti võõras. Olen küll kaks korda samas kohas olnud aga isegi seina rõve-oranž värv ei kirgastunud ühestki mälusopist. Siis oli vaja üles leida transfeer, mille ma samal hommikul teel riiga, orgunnisin. Ootasin mesterahvast aga selgus, et nimi Burcu tegelikult kuulub naisele. Ootasin ka bussilaadset automobiili kuid nägin pisikese kastiga pikapi, kuhu asjad diagonaalis kinni tuli siduda, selle ühe rihmaga, mis mul Eestist kaasa oli võtetud. Auto oli ka päris logu, kui kiirus üle 80 km/h läks, siis spidokas otsustas töötamise lõpetada ja kuigi ma olin rohkem mures oma varustuse turvalisuse pärast, kahtlesin ka selles, kas päris tervena hotelli jõuan. Pean ka mainima, et sel korral olen siin Türgis üksi, pean ise enda caddy olema.

Transaa

 

Hommikul kui keldritoast õue läksin ootas mind 30-midagi kraadine kuumus. Selline kuumus, et esimesel minutil kõrbeb kogu keha ja viiendal otsid kiiresti lonksu vett. Nii on see siiani olnud iga hommik. Sellest tulenevalt ei taha ka termokas hästi tööle hakata. Ja surfata olen saanud oma kõige suuremate asjadega – 8.6 Loft Racing Blade 126 Tabou Manta ja 44ZS- ja umbes tunnike iga päev, sest rohkemaks tuult ei jagu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Natuke nalja ka. Tundub, et  koduste intrigeerivate uudiste valguses juhtusid ka minu bikiinide püksikud ühel hommikul ära jalutama. Õhtul mõtlesin, et panen kõige väärtusetumad asjad nagu kalipsod, lycra ja ujukad, kõige peale, et kui mõni pikanäpumees tõesti peab midagi võtma, siis ehk leiab nendest midagi sobivat ja tundub et leidiski. Rahaline kahju 3€ või 10 Türgi liiri. Järgmisel päeval ostsin uued. Aga natuke veider ikkagi.

 

Täna oli esimene päev, kui tuul päriselt kohale tuli. Esialgu plaamnisin minna suurte asjadega aga siis hiljem tuul tõusis nii palju, et sai lausa 7.8 ja 113l lauaga sõita. Vast oleks ka väikesema purjega saanud aga mõtlesin, et enne homset surfipäeva pole vaja ennast rebestada. Olin üle tunni ja lõpuks tundsin ennast päris väsinuna. See päike on väga intensiivne ja võtab päris korralikult võhmale. Selja tõmbasin juba esimesel päeval ära ja nüüd olen veits seljahaige. Terve suvi on see nõks seljas sees olnud ja ära ei lähe, iga kord kui alt peale tõmmata ilmutab ennast jälle.

 

Proovisin tüdrukutega kiiruseid ka ja tundub, et paljud on sellega vaeva näinud ja siin siledal veel tulevad eriti hästi välja türgi tüdrukute koduvee(?) eelised. Muidu on kiirus suhteliselt võrdne. Täna arutasime ka seda, kes tüdrukutest kasutab alatumaid võtteid ja kes tõenäoliselt külma südamega sulle sisse sõidab. Aga selle peale ma eriti ei mõtle, sinna ju ei saa mina midagi parata. Halssides tänan mõttes Aivarit, kes Tallinnas ütles ühe väikese nõksu ja praegu tunnen ennast jibeis kindlamana kui varem. Aga eks seda saab hindama hakata alles homme esimeses märgis. Kohal on meid nimekirjas 21, mis ilmselt tähendab kahte vooru, kust 5 paremat saavad edasi. Tahaks ka edasi saada. Tahaks märkides mitte kukkuda. Tahaks vähe halbasid otsuseid ja seda, et jalad ei väriseks enne esimest sõitu.

Võistlust saab jälgida ka internetist :

http://www.pwaworldtour.com/

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s