Hispaania võistluse lõpp

Nüüd on küll viimane aeg kirja panna, kuidas Hispaania laager lõppes, enne, kui see täielikult meelest läheb.

 

Viimase päeva hommikul oli kiprite koosolek plaanitud kell 9.30, mis tundus eelmise õhtu peotralli arvestades ebanormaalselt varasena ja nagu nõiavärk olin 9.00 üksinda rannal, tuul puhus. Dilemma, kas hakata asju kokku panema või ootaks teised ka ära, ei leidnudki lahendust. Käisin nagu peast soe ranna peal ringi, küsisin aina saabuvatelt kaasvõistlejatelt, et kas nad hakkavad rigama: tuul puhub ja esimene väljakuulutatud võimalik start kell 10.00. Ja natuke ootuspäraselt, ei pannudki keegi varustust seal rannal kokku, oodati koosolek ära ning liiguti üksmeelselt järgmisesse randa, järgmine võimalik start kell 11.00. Terve aeg tuul puhus.

 

Tuul puhus jah, panin kokku 5.7 ja 6.3. Väikesemal purjel on vale mast ja eneselegi üllatuslikult tõmbasin selja ära 5.7 purjega. Mitte väga hullult, hullult tõmbasin 6.4 ja nii oligi seljahaige eestlane Hispania rannal. See väga ei sõitmist seganud, ei tea, kas adreka vms pärast? Kaldal aga kummardada ei saa 😀

 

Igatahes oli otsuse langetamine keeruline, purjedega mässamine ja rahmeldamine väga palju aega testimiseks ei jätnud. Kõigepealt proovisin 6.4 ja 98l laud ning tundus, et kannatab ära küll ja uut purje proovida, uim ära vahetada ei julgenud, kuna pagid keerutasid nii palju et halva õnne korral poleks randa tagasi jõudnud. Olin esimeses headis ka ja ei tahtnud veel ühte sõitu maha magada. Mehed sõitsid ka 7.1 niiet tundus justkui õige otsus. Saingi ülihea stardi ja olin esimese otsa peal suurepurjeliste meeste järel neljas, siis tuli pagi, mehed võtsid hoo nii kiiresti maha, et vesi läks segamini ja üks kukkus vette ka märgis ja mega overpoweris kukkusin ise ka järele. Sain õnneks kiire veestardi ja olin veel konkurentsis ja enne järgmist märki jälle üks megapagi ja lihtsalt ei kannatanud ära seda ja panin purje vette, sain küll kiiresti kätte(ise vette ei kukkunud) aga kahjuks oli juba finaalikoht lännu. Selle sõiduga oligi nii, et märgi kohas oli pagi. Teised tõdesid seda samuti.

 

Kaldalt vaatad, et vesi on jumala sile ja tuult nagu ei olegi, või kui on, siis kindlasti mitte midagi väljakannatamatut. Lähed merele, siis on 5.7 üle. Järgmise sõidu kohta ütlen nii palju, et astusin lauast mööda ja haarasin poomist mööda. Ja nii oligi. Sulps.

 

Kella kolme ajal otsustasid korraldajad, et nüüd on kõik. Ma läksin ikka täiega närvi, rääkisin kõigi korraldajatega, kes kaldal olid, et miks ja mismõttes, tuul puhub, mis nali see on, et ma olen Eestist kohal tulnud ja kõik kehitasid üksteise järel õlgu ja ütlesid, et see on paadis oleva inimese otsus ja nad ei saa sinna midagi parata. No tere tore, tuul puhub nii, et 5.7 on üle ja ametlik põhjus, miks sõita ei saa on, et tuul on liiga pagiline. No midagi iganes. See põhjus kannab ka ainult siis, kui ta on liiga pagiline, et glissi ei saa?? Pärast rääkisin Fernandoga ja ta ütles, et seetõttu ta liiga tõsiselt neid võistlusi ei võtagi, korraldajad lihtsalt ei viitsi. Pärast kuulsin veel, et mingid võistlejad tahtsid ju koju jõuda. Nagu. Mis mõte on võistlust siis üldse korraldada, kui sa tegelikult tahad koju saada, et emme tehtud paellat süüa.

 

Selliseid päkapike oli u 3 sellel võistlusel

Enne äratulekut selgus, et keegi on mu särgi ka pihta pannud, mille eest 20€ pandis oli. Raha sain õnneks tagasi ja surfasin ka veel tunnikese, aga kokkuvõttes jäi tervest võistlusest ikka ülihalb emotsioon. See on ka see põhjus, miks ma varem sellest kirjutada ei tahtnud, siiani ajab meele veits mustaks selline rumalus. Mis aga nalja tegi oli see, kui ma nüüd (alles nüüd!) avastasin, et naistest olin ikkagi kolmas. hahaha.

Tulemused: http://www.windsurfcat.com/_UPLOADS/DOCS/1403016703.pdf

Praegu olen Istanbuli lennujaamas ja ootan järgmist lendu Türkmenistani, kus toimub selle aasta esimene PWA etapp.