Viimane päev algas suuremate purjede kokku panemisega, tuule jõud näis raugevat ning 6.3 saigi rigatud. Loomulikult lükati kipperite koosolekul starti edasi ning ka tuul leidis taas oma tee meie lahte. Puhus jälle palju ja 5.6 oli minu valik. Enne starti veel tundus, et oleks võinud vaat, et suuremagi purje panna ning käisin kaldal alt järele laskmas. Startida otsustasin väikese purje tõttu – paljudel oli 6.3 – ülevatpoolt, jahi juurest, et saaks vaba tuult – see oli väga suur viga! Sain kaatri tagant stardi, kuid kohe oli selge, enamus 1000 inimesest oli juba rajal ja märgist tulijatel oli ikka väga suur eelis. Ma varasemalt ei tajunudki, kui palju need inimesed ette saavad, kuid hoolimata suuremast chopist ja sellest tulenevalt väikesemast kiirusest, on kaatrist startijate ja märgist startijate kiirusevahe nii väike, et varem minema saanuid saab kätte vaid siis kui nad teevad mõne vea. Aga see, kes vea tegi olin hoopis mina. Esimeses märgis võtsin endale taktika, et teen kiire veestardi, kuid ennäe imet, sain eneselegi üllatseks halsi tehtud ja sõitsin turvaliselt naistest kolmandal kohal. Tagasitee oli aga vastu lainet ning loksutas päris kõvasti, tuul ka tõusis ning nõrga tuule trimm enam ei andnud piisavat kiirust, et lainetest üle lennata. Poole tee peal tõmbas spinni ära ja lanesse sisse – Le katapult – keha oli täiesti läbi ja jalatallad valutasid. (ka täna alustasin päeva teibitud jalaga aga taas ei julgenud sellega rajale minna)Igastahes sai must terve hunnik inimesi mööda.
Juba stardis kaotasin palju aga suutsin järele sõita, hoida kuskil 250 piiris ennast ja tundus et on võimalus ennast 200 sissegi märkides võita, kuid suutsin ikkagi keset sirget mäsa panna “tore-tore”.
Hommikul ärkasin juba korraliku rammestusega, jalad valutavad ning on veidi põletikused, mässamine check-in-out, purjede vahetamine – kohe üldse ei onud sellist tunnet et peaks nüüd minema esikohta rabama, tavaliselt ikka on aga see kord tunduski kogu päev juba hommikust saati vale. Vahel juhtub nii, kahjuks ka nüüd.
Nii ta siis jäigi, halssides ei kukkunud aga koht umbes sama mis esimesel päeval – tõenäoliselt oli ka kehaline võimekus sarnane, lihtsalt surfama õppimise asemel oli keha rampväsinud.
Võistlus ise on ilmselt parim hooaja avaja, natuke meenutab surfarite SEB sügisjooksu, kuhu tuleb kohale igasuguse tasemega rahvast ja mõned, nagu ka näiteks mina, tulevad tuttue varustusega ning jooksevad oma jalad villi. Aga hooaega ju nii alustataksegi – kõik kohad katki, väsinud, sinikad, kukkumised – kõik on alles uus 😉
Autasustamise vaatasime ka ära ning homme läheme veel Pärnu Tomi ja Andres Kasega kiirust otsima järgmisesse randa.
Annika Valkna EST-14 