Aegan Cross – LÕPUKS – Annika Valkna EST-14

Parem hilja kui mitte kunagi…

Nimelt peale türgi PWA võistlust jäime ootama RedBulli korraldatavat võistlust, mis sarnaneb meie Aegna maratonile, nimi on ka sarnane – Aegan Cross. Võistlusformaat – maraton, distants – 32 km, lubatud varustus – slaalom/kite, ette antud ajalimiit – 3h. Sai valida, kas lühike maraton või pikk, just nagu meil, kas kuulimuna või aegna. Okei, kui ma ütlen, et sai valida, siis ma valetan: kohapeal selgus, et pika distantsi saavad läbima minna kõikidest kõige paremad, st naistest u 6 sõitjat ja meestest 10.Naistest oli PWA top 5(?) juba automaatselt edasi, ning sinna sisse ma ei mahtunud veel, mistõttu tegin kaasa ka kvalifikatsiooni.

Kõige paremad selgitati välja esimesel päeval, kui toimus onehourclassic, mis kokkuvõttes väga classic ei olnud ja kestis ka aint 53 minutit. Ühe tunni slalli jooksul tegin mina 11 ringi ja ainuke naine, kellega ma võistlesin 8 ringi. Kolmas naine rihtis lühikest distantsi nii või naa(seal oli auhinaaraha aga ma mõtlesin, et selle pärast lühikest rada sõitma hakata oleks äärmiselt ebasportlik). Purjedele saime numbriga kleepsud ja selga numbritega särgid, selles suhtes oli väga uhke, ainuke jama oli, et kvalifitseerununa pidin järgmine päev panema uued kleepsud ja selga uue numbriga särgi, mis oli siis ässadele tehtud punane. jee.

Võistlus lõpuks nägi ette väravate läbimist, mis õige tuule korral oleks tähendanud võidu külgtuules sõitmist. Õiget tuult ei olnud. Oli õrnake tuuleke, mis aluses puhus tagant, kaalusin kas hakata kohe tiksuma või püüda ennast käima pumbata mõne briisi pealt aga ei julgenud üksi RS:Xi taktikaga särama hakata. Niisis tiksusin poolkülgtuules, mitte otse alla. Esimesed loobujad olid juba enne lahest välja saamist 3. väravate juures. Mina ikkagi püüdsin hambad ristis edasi sõita – selleks ma seal ju olin – et surfata. Ühel hetkel need, kes alguses glissis eest sõitsid hakkasid kuidagi kahtlaselt kiiresti lähenema, hüppasin mõttesis ja viskasin kukerpalle. Aga vanasõnagi ütleb, ära hõiska enne õhtut. Olime tuuleaugus ja veel sellises, millist mina varem näinud ei ole. Tuul puhus ülevalt alla, kui üldse. Mitte mingit õhu liikumist ei olnud ja nii me oma tunnikese kohapeal seisime, kaalusin ka ujumise varianti, et vähekenegi tuuletriibule, mis kaugel terendas, lähemale jõuda aga eii, ka see oleks ju ebasportlik. Ühel hetkel tuule keeras ja hakkas puhuma, nagu näpunipsust ja teiselt poolt, see kuhu enne oleks külgtuules sõitnud, sõitsin nüüd vastutuult. Nojha, vähemalt oli tuul, krüssamine, tuim krüssamine ja nii, et kui sõidad kalda poole, siis keerab vastu ja kui sõidad mere poole siis keerab vastu, mistõttu pool krüssust jäi realiseerimata, tundus nagu triibutaks niisama mööda vett. Väravate läbimine oli tõeline katsumus, tuult nii vähe ja igatpidi keerab vastu, tundus mingi hoovus ka olevat.

Ühel hetkel tõusus tuul nii, et sai isegi glissis sõita. Ja vaikis uuesti sootuks. Enne järgmist väravat. Täiesti nulli. Taaskord. kujutate ette mu raevu!!!!! Igatahes siis ma juba olin targem ja istusin lihtsalt maha. Kõik mu veepudelid olid trapetsi vahelt ära kadunud ja janu oioi kui suur. Õnneks tuli kaater andis vett vahepeal, kui ma oma pool tundi ohovusega taas alguspunkti poole triivisin, midagi polnud teha. Tuul oli otsas. Aga nagu selgest taevast hakkas tuul ühtäkki puhuma ja täiega, puri oli üle, istetrapetsi olin vahepeal teinud seljatrapetsi ja nüüd oli see mul kurgu all ja nii ma siis sõitsin, taaskord külgtuules, ilusti tulid väravad lähemale ja jäid selja taha, kuni 7nda värava juures öeldi mulle, et mine tagasi. Ma mõtlesin, et kuhu tagasi, lõpp juba paistab. Aga tagasi ma läksin, sest rohkem väravaid ei paistnud 😥 Tagasiteel olin täielikus ekstaasis, full power, eriti vastikult suure varustusega, aga kujutasin selle pea sees endale väiksemaks 😀 külgtuules täie hooga, lained pritsisd näkku, midagi ei näinud. LAHE.

Tagasi kodulahes hakkas tuul uuesti jamama ja ma palvetasin, et Surfus natuke veel annaks, et ma sinna kaldale ära saaks. Saingi ja siis sai tuul täiesti otsa ja mina ka. Täielik laibatunne. Vaimselt oli raskem kui füüsiliselt. Päris proffid ma kuulsin pold juba peale glissist vöälja vajumist tagasi keeranud.

Siin ka kaart, kus minek on punasega ja tagasitulek lillaga. Võite tuule keeramise kohti ka pakkuda.