Kätte oligi jõudnud viimane päev. Homikul alustati meeste sõitudega varakult, plaaniti 2 sõitu. Naistel oli tagasi mindud kahe hadise süsteemi peale, st eelvoorust pääsevad edasi 5 paremat.
Tuult oli rohkem kui eile aga mitte piisavalt, et võtta 7,9 puri. Niisiis olin kaldal valmis 8,6 puje ja 113l lauaga, mille all 41z uim.
Esimese stardi ajaks oli tuul natuke ka vaikinud aga mitte nii palju, et kaaluksin suurema laua võtmist. Paraku oli enne stardiliini tuuleauk. Kõrgemal olnud tüdrukud said pagi varem ja ma pumpasin ennast pin-endist minema. Kuna tuule augu tõttu enamus starti väga täpselt ei jõudnud, ei olnud pin-endist minek väga halb mõte. Stardiga võiksin täitsa rahul olla. Samas läks laud korra spinni, kus kaotasin natuke kiirust. See-eest oli vaba tuul ja sain märki neljandana. Juubeldasin mõttes, et siit tuleb kindel finaalisõit, sest favoriite seljataga ei olnud. Tegin siis nii kitsa halsi, kui ma oskasin, prantslastele pealetuult ja kandadele ja mida ma näen esimene neiu seisab puri käes, isegi ei ürita käima saada. Teine prantslane vähemalt üritas aga kuna esimene oli tema all, siis ei saanud ka tema allatuult käima tõmmata ja nii me siis seal kolmekesi seisime. 😥 Ma pole kindel, kas tuul langes alla 7 knotsi piiri aga selge on see, et naiste sõitude juures tehakse palju rohkem mööndusi. Nt ei sõidaks mehed mitte kunagi 13 inimesega headis ja nt kui kolm meest märgis seisaks, siis katkestataks sõit ära. Naised sellist luksust endale lubada ei saa. Kui me lõpuks minema saime oli tagant tulnud hispaanlane napsanud neljanda koha, suurema lauga prantsalne oli viies ja mina lõppkokkuvõttes seitsmes. Kahju. Tõeliselt kahju oli sellest sõidust.
Mida rohkem allatuult sõidame seda suuremaks muutuvad augud ja tundsin, et 41 uim on väike. Pagides ideaalne aga vaiksetes oludes pole piisav. Valikus oli ka laud 126l aga ma ei tunne ennast sellega väga kiirena. Kui vähegi sõita kannatab, siis eelistan oma 113l lauda
Luuserfinaali starti otsustasin seekord minna varakult, et vaadata, kuidas mehed stardivad ja kuhu valitakse stardipositsioon. Mõtlesin siis, et proovingi saada kõige kaatripoolsema koha ja sealt täie auruga märki. Kiirendasime starti, kuni Arrigetti lihtsalt hakkab mind üles pressima, kaatrisse kinni. Alla 10 seki oli aega ja kaatri ja minu vahele enam ruumi ei jäänudki, surusin täiega talle poomi selga ja karjusin, et kas ta on pime või hull natuke. Kukkus vette ka täpselt stardi hetkel, mina oleks minema saanud aga kaater varjas korraks tuule ja crash võttis ka hoogu maha, seega väga hea kiirusega poleks läinud. Õigustas, et siin on no-rules. Et sõida või tükkideks aga on no-rules??? Minu pealt tahtis startida ka ukraina tüdruk, kes siis võttis hoo maha, aga sellise otsusega võid selle sõidu ju põhimõtteliselt maha visata. No igaljuhul oli valestart.
Läksime siis uuesti ja minu jaoks oli kurb uudis see, et kui üldise tagasikutse lipp langeb on stardini aega kolm minutit. Kahjuks ei saanud seetõttu oma kella õigeks, syncisin ta oma 10 sekundit valeks, sest 2. minuti lippu ei näinud. Jälle mingi mõttetu jama kellaga, mistõttu startisin täiesti teiste järgi. Väga hull ei olnudki aga märki jõudes oli kogu punt koos ja mina selle keskel. Tegin oma halsi ära, tõmbasin purje peale, et minema hakata aga sellega uputasin oma laua nina laine sisse ära ja panin täiega katapulti. Veestarti ka kiiresti oma hiigelpurjega ei saanud. Kift no. Lõpus sain paar tüdrukut veel kätte aga sõit oli untsus.
Järgmist starti hakkasin ka juba varakult ootama, käisin testisin, kas laud on ikka paras või peaks suurema vastu vahetama. Tundus, et tuul jälle oli tõusnud. Kaldal pannakse heatide järjekord paika, öeldakse mitu korda mikrofoni. Kui midagi muutub, nt mõni heat katkestatakse pannakse see peale juba käimasolevat stardiprotseduuri järgmiseks. Niisiis katkestatigi meeste 14. heat, millele pidi siis eelnema naiste esimene ja järgnema naiste teine e minu sõit. Ootasin siis kaldal meeste starti, et selle ajal minna oma ootama, kuni tuleb Ross Williams ja ta tüdruk küsib paanikas, et ‘miks sa stardis pole’ ja vastuseks on, et ‘see on naiste sõit’. Kaldalt nägin et üleval oli kollane lipp, st 2 minutit stardini. Panin täiega kaatri poole ajama ja pidin veel jägima, et ühe minuti ajal stardi kaatri, pin-endi ja esimese märgi vahelisse kolmnurka ei satuks. Ja kella käima saama. Kudagi ma seal siis startisin, ei olnud ju aega positsiooni valida. Väga halvasti kusjuures ei läinudki, va see, et tuul langes ja uime väiksus endast taas tunda andis. Lootsin väga, et katkestatakse, sest oli tõeliselt napp gliss aga ei. Kaklesin lõpuks, endalegi üllatuseks isegi viienda koha nimel aga lõpusirgel jäi seekord kiirust väheks.
Mõtlesin, et mida ma siis teen, isa arvas, et mida ma siis ikka teen. Á la neela alla. Samas see oli täiesti 100% korraldajatepoolne bläkk ja ma läksingi küsima, et ‘mis värk?’. Siin on olnud palju pisiasju (nt hommikul jäi naiste skippers ära jms), mille kallal võiks vabalt nokkida aga mis on nagu suva ka, aga see, et kaldal räägitakse üht ja merel tehakse teist on natuke keerulisem olukord. Lahendati see siis niiviisi vaikselt, et sain põhimõtteliselt redressi ehk kõikide sõitude keskmise.
Selle aasta võistlustelt ootasin kindlasti rohkemat, paremat esinemist. Eeldasin, et kuna olen Eestis vaiksetes oludes ju koguaeg sõitnud, ei tohiks siingi väga keeruline olla, et pigem võiksingi ennast kindlamalt tunda. Millega ma ei arvestanud oli, et kõik vead maksavad topelt kätte, kõik kiiruse kaotamised, märgis kukkumised, halvad stardipostisiooni valikud…seda on vaikse tuulega 100x raskem tagasi teha. Eriti keeruliseks osutsid stardid, sest kunagi ei tea ebastabiilse tuule puhul, kas enne stardiliini satub pagi või tuule auk ja kui peaks juhtuma, et keegi segab su tuule ära, siis pole enam võimalustki: kiirus läheb nulli ja vabamas tuules olijad lihtsad sõidavad eest ära. Seega sain siin sel aastal väga palju targemaks. Lisaks eelmise aasta tugeva tuule kogemusele on nüüd olemas ka nõrga ja aukliku tuule kogemus. Loodan, et suudan nüüd selle pealt teha omad järeldused ja kasutada seda selleks, et järgmisel aastal paremini esineda.
Ühtlasi on mul kahju sellest, et tundsin endas nii palju potensiaali, mis paraku realiseerimata jäi. Koguaeg nagu juhtus midagi, kas kell või sõideti sisse vms. Eks õnne ongi tugevamatel rohkem. Aga noh, siis saab selle järgmine kord topelt tasa teha. Ma vähemalt loodan:)
Tänks isa, et sa siia mulle appi tulid, ma üksi poleks hakkama saanud(ma tean, et sa loed ja muheled omaette). Tänks papa uimede ja kõige muu eest. Tänks eesti surfarid toetuse eest, ma andsin endast kõik. Ja tänan ka Eesti Purjelaualiitu ja kultuurkapitali, kes toetasid mu osalemist sellel üritusel.
Esmaspäeval on uus võistlus, Red Bull Aegan cross. Pikamaa sõit, midagi meie Aegna maratoni sarnast ainult 30 kraadises kuumuses. Link siin.
Annika Valkna EST-14 