Alacati PWA 4. ja 5. päev

ImageEile ei puhunud. Tegelikult puhus aga mitte piisavalt ühtlaselt, et teha võistlussõite. Kokku saadigi tehtud u 2 sõitu, mille raames aga kõik võistlejad ootasid päev otsa rannas stand by peal. Stand by tähendab, et iga hetk võib tuul olla sobilik ja siis antakse väga lühikese ette teatamisega stardiprotseduur. Kuna tuul eriti palju lootust ei andnud, siis otsustasin minna niisama oma piinlikult suure varustusega merele. Pakun et tunnike pumpamise ja tiksumise ja glissamise segu, võib-olla natuke rohem, andis isu täis ja sellega minu päev läbi oligi.

Täna, reedel, puhusid aga hoopis teised tuuled. Kui eile tunnistasime ebaharilikku lõunast puhuvat tuult, siis juba täna hommikul sahisesid puulehed paljulubavamalt. Skippersil arutati võimalust minna naiste sõitudega tagasi 2-heatise süsteemi peale, kust 5 parimat lähevad winner-finaali ja ülejäänud luuser-finaali. Õnneks või kahjuks seda ei tehtud. Õnneks selle pärast, et siis on startides ja märkides ruumi, jäävad ära tarbetud crashid. Kahjuks seetõttu, et see, kes jääb välja, sellel on praktiliselt päev läbi ja peab hakkama ootama järgmist ringi(loe: järgmist päeva).

Igastahes, kui headid välja pandi, siis olin taaskord neljandas koos Sarah-Quita ja türklastega, kellest vist kõik olid suutnud sõita ennast vähemalt korra winner finaali. Rääkisime hispaanlase Mariaga, kes eelmises ringis jäi samuti halva stardi tõttu välja, et sellises sõidus võib kõike juhtuda.

See kord alustasin varustuse testimisega varakult, et ennetada närvitsemist, mis eelmises sõidus saatuslikuks sai. Proovisin ühte purje, proovisin teist, siis jälle esimest. Sellistes oludes, kus tuule pagide tugevus on poole suurem tuule enda tugevusest on varustuse valik väga keeruline.

Niisiis 8.6 gaastra vapor, 113l manta ja 41 z

Stardis olin õigel ajal kohal, kuigi jalad värisesid all. Tunnen ennast nagu oleks esimest korda võistlustel. Samas nagu olengi, pole ju Eestis liiga palju starte saanud. Pärnus paar tükki oli. Igastahes püüdsin väga pingest vabaneda ja lihtsalt sõita oma sõitu. Seega halssides kukkuda ei tohtinud ja start pidi ka okei olema. Peaks siinkohal päranakatele tänulik olema, et oleme nende juures saanud nii palju vastutuule slalli harjutada. Mul on uimed kõik sellise pikkusega, et allatuult oleks hea speedi lasta, kuid minu sõidu ajal oli tuul nõrgemapoolne (küll on hea, et 7,9 ei võtnud) ja kaks otsa olid pigem vastutuuleslall kui allatuuleslall. Kaklesime Ceren Yamaniga viimase finaali koha eest, olin kursi peal kiirem aga halssides aeglasem. Mõtlesin, et ‘tee rahulikud halsid’,’ära kuku vette’, ‘rahulikult’, närv oli sees korralik. Õnneks olin koguaeg natuke ees, kuni lõpuks ta pani viimases märgis purje vette ja kindlustas mulle finaalikoha.

Tuul muudkui langes ja langes, kuni finaalidesse sõites ma enam glissi ei saanudki. Otsustasin kaldal suurema laua võtta, sest oma 41 uime pealt enam käima tõmmata ei saanud ja suuremat ka võtta ei olnud. Eriti soosis otsust kursi natuke vastu tuult paiknemine. Kuna luuserfinaalis oli koht olemas, arvasin, et võin sellest otsusest ainult võita. Paraku oli kalda all suur tuuleauk ja ma ei saanud kohe veestarti ja käima, kui stardikaatrist möödusin tõmmati ühe minuti lipp ja ma väga pikka hoovõtu ala ei saanud. Seega see start läks nässu. Märgis, kui hakkasin jalga aastast võtma, lõi laine tagumise jala laualt maha ja siis ma põlvitasin seal laua peal ja panin märgist mööda. Võis pealtvaatajatele päris naljakas olla. Kokkuvõttes ei teagi, mitmes selles sõidus olin.

Igastahes tuul hakkas uuesti tõusma, kuigi kiirus oli päris hea ja 44 uim pidas kenasti vastu, otsustasin luuserfinaali võtta taas 113l laua.

Siit tuleb nüüd kõige piinlikum asi, mis ma üldse kunagi teinud olen ja selle kirjeldus. Niisiis luuserfinaal.

Kuna pinge oli kadunud, tundus start tulemas megahea. Mingi türgi pliks arvas, et on hirmus tark mõte, mille täiesti peale sõita, kuigi suuna muutmine 30 sekundit enne starti pole vist isegi PWAs lubatud (pole 100% kindel). Karjusin talle, et mis teed, siis tõmbas nina üles. Eeldan, et ta ei märganud mind. Igaljuhul peale seda kiirendasin ja sellest hoolimata olin ühe esimesena liini peal. Kui tõmmati valestardi lipp, olin täiesti veendunud, et olin liiga vara. Aga EI olnud, jipikajee 😀

Järgmise stardi andmise ajal päästeti mingit algajat paadiga stardiliinilt ja kõik ootasid kuskil seal ümber stardiprotseduuri. Panin kella käima ja siis sõitsin ühele poole, et enne kolme minuti lippu teisele poole tagasi sõita. (Siin käib nii: 4. minutit: kõik sõidavad esimese märgi poole, 3. minutit: halss ja sync, 2. minutit, syncime kellad paadist mööda sõites, 1. minut: halss ja stardiliini poole ajama) Ja mida ma näen. Kell näitab mulle 3. minuti peal 3:59! Tundub, et vajutasin start-stop nuppu 2x. No ikka juhtub (kuigi vihkasin vist ennast sel hetkel maailmas kõige rohkem). Panin siis kella käima ja sync. Sõitsin siis kaatrist mööda ja jäin ootama oma sinna 40.sekundi alasse. Vaatasin veel, et miks kõik liinile sõidavad, et ometi on terve minut aega. No ja siis jõudis koju. Aega oli alla 1. minuti stardini ja mina passin kuskil kaugel. Täielik idikas. Oi, kuidas ma ennast veel rohkem vihkasin Kuidas saab nii rumal olla. Ja ma isegi ei tea, mis juhtus, võin ainult oletada. Kuna ma stardin alati oma kella järgi, siis peab kell väga täpne olema ja ma oma arust sain syngitud ka, kõige rohkem paarisekundise hilinemisega… JA tuleb välja, et mu kallis kell on terve minuti vale. Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus aga starti hilinesin oma terve minuti. Ma arvan, et nii kiiresti kui peale selle kohale jõudmist, polegi ma siin veel sõitnud. Panin täie auruga järele ja juba esimeses märgis hakkasin lähemale jõudma. Sain ühe türgi pliksi kätte ka. No kurja, kui saaks koguaeg sellist käiku sees hoida, oleks tead esimenegi. Kokku olin sõidus viies. Sellegi poolest on mul endale andestamine peale sellist rumalust väga raske. Peab lihtsalt homme paremini panema ja õppima, jälle õppima oma vigadest.

ImageKõige rohkem tunnen, et mul jääb ikka ääretult palju puudu kogemustest. Sõidame küll pirital aga võistlusolukorras on kõik teisiti. Peaks palju rohkem saama harjutada just reaalseid starte, kus stardiliin on täpne, märgi võtmist jms. Lihtsalt mingitel hetkedel tunnen teadmatust, et ei oska olukordi ära lahendada. Nt, kas on mõtet hakata sisekurvi trügima, et kas mahub? Kui kiiresti suudan kiirendada, kui on kaetud tuul? Kui suur on suurim võimalik allatuule nurk, kus kiirus ei kao? Millal on pin-endi eelis? jnejne

Homme viimane päev. Vaatame,  mis teha annab. Loodan parimat!

Advertisements

One thought on “Alacati PWA 4. ja 5. päev

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s