PWA alacati 3. päev

Skippersile kell 10.30 polnud just väga palju inimesi saabunud. Teadagi miks – tuuleprognoos oli samaväärne eilsega ja natukene halvemgi. Alustatigi edasilükkamisega a.k.a. passimisega. Igaüks püüdis aega sisustada aga kokkuvõttes passisid kõik kas telkides või palmipuude all varjul, vesteldes kaasvõistlejatega või niisama ringi vahtides.

IMG_2024Minu ja Marianne varjuline telk asub toitlustamisalale küllaltki lähedal ja on kujunenud suuremaks lõunasöögiaegseks kogunemispunktiks. Muidugi lõunasöögiks on juba kolmandat päeva lumivalge pasta mingi veidra tomatikastmega. Prantsalsed seda kastet ei söö. Üldse toiduga on siin natuke nadi. Täna terve päeva piinas mingi kirjeldamatu näljatunne. Ega me peale tühipalja vee (päevas oma 3l) ja lumivalge makaroni ju suurt muud suhu ei pista. No tee või tina, koguaeg selline tunne, et peaks midagi sööma. Lõpuks sain šokolaadi, mis veidike aitas.  Samas kõik toidud maitsevad peale nädalat nagu õhk, oad – õhk, mingid hautised  – vaid õhk krõmpsub hamba all. Paastulaager justkui. Maitseaineid toitudes ilmselgelt ei kasutata. Kõik on kuidagi maitsetu. Aga mitte toidust ei pidanud ma siia kirjutama.

Surfist pidin.

Kella kahe ajal päeval hakkas tuul natuke nägu näitama, seadsime purje aegsasti üles, et stardisignaali käivitudes saaks kohe merele minna. Täna ei olnud mingit teemat, kas võtta väiksem 113l laud või suurem 126l laud. Ikka suurem. Tuli välja, et ka osadel prantsalstel on suuremad lauad olemas ja üks neist suurtest laudadest on minu sõidus. No mis seal ikka. Peale selle suure laua, millega sõitis Delphine olid minu heatis eelmise aasta võitja Sarah-Quita, eelmise aasta teine Valerie ja Marianne, kes muga eelmises sõidus kokku pani. 1185974_10152149165920166_998762133_n

Küllaltki miinimumi lähedastes oludes anti meile lõpuks start. Kuhu ma jäin hiljaks 😦  Enne starti, lõi mingi tobe laine mul tagumise jala aasast välja ja käisin sisse. Kella 3. minuti peal syncida ei saanud. Hakkas väike närv sisse tulema. Starti ootasin 30 sekundi kaugusel ja kui oli aeg kiirendada, siis paraku sõideti mulle nii peale, et kiirendada ei saanud nii nagu oli plaan. Kuigi ma oma arust olin küllaltki all, kuhu eelduste kohaselt tüdrukud ei tule. Tahtsingi alt vabamas tuules minema saada, nagu tegi Marianne, kes tuli täitsa pin-endist ja võitis selle sõidu ära. (Ausaltöeldes ainuke inimene, kellest eespool lõpetamine tundus natukenegi reaalne)

Vaikse tuulega on siis nii, et kui jääd starti hiljaks, saad teiste segatud tuule, mis nii vaiksetes oludes on pea olematu. Õppisin seda raskel viisil. Pärast sai megaprodega seda konstateeritud ja isa ka vist solvus vms. Jee!

Sellegipoolest oli mul veel võimalus, sest sõit ei lõppe enne, kui finišis. Samas nagu ma ütlesin läksin juba oma halva stardi peale nii ähmi täis, et kätest kadus tunnetus täiesti ja põlved hakkasid värisema. Või äkki oli asi selles, et see kelle ma kinni oleksin pidanud püüdma oli eelmise! aasta! võitja! Sarah. Mingi aukartus äkki. No ma ei tea, igaljuhul oma värisevate käte ja põlvedega suplsutasin purje teises halsis vette, kuigi ruumi oli küllaga. Kokkuvõttes ei õnnestnud see sõit eriti hästi. Samas, nüüd saab jälle kogemustepagasit suurendada ja äkki järgmine kord targem olla.

Tundub, et homme sõite tehtud ei saa, tuult ei lubata. Samas ülehomme juba võiks.

Seda ka, et õues on tapvalt palav, sellest on küll kopp ees. Nädal aega 30+ kraadises kuumuses tuult oodata on natuke nutune. Eelmine aasta oli temperatuurinäidik natuke lahjem ja tuul jahutas ka. Põhjamaa inimene, mis teha.

IMG_2022

IMG_2023

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s