Sel aastal tulime Türki natuke varem. Eelmine kord oli näha, et saabumine õhtu enne võistlust ei ole hea mõte, sest ei jõua asukohaga tutvuda ja korralikult varustust paika trimmida. Niisiis saabusime juba kolmapäeval. Muidugi kolmapäeva öösel kell 3, mis järgmise päeva kuumuses andis tugevalt tunda. Sõita jaksasin umbes 20-30 minutit, peale mida olin kätest ja jalgadest pehme. 33° kuumus tegi ka loomulikult oma töö.
Neli päeva enne võistlust hakkasime siis asju timmima. Pirital olen sõita saanud ainult 126l laua ja 8.6 purjega. Mõni üksik kord ka 7.9 ja 113l lauaga, mis muidugi ei tähenda, et trimmid ja kardaani asukohad paigal oleks, oh ei, siin algas kõik otsast peale. Sile meri ja suhteliselt ühtlane tuul, kaldasse saab põhimõtteliselt kinni sõita, sellesuhtes oli settingute muutmine küllaltki lihtne.
Mida päev edasi, seda rohkem kuulsuseid merel näha oli. Kes tegi rohkem, kes vähem. Naised üldjuhul vähem, olin nagu segane: triikisin üksinda merel, üritades aru saada, kuidas või mismoodi parem on. Arvan, et sain ka.
Täna siis esimene võistluspäev. Prognoos lubas ainukest päeva, kus on väikeste asjade ilm. Nagu eile, kui sõitsin 98l ja 5.7 purjega. Aga kui me hommikul registreerimisega tegelema hakkasime, siis ainukese võistlejana puudus tuul. Lõpuks kui sõidud peale hakkasid oli tuul ka kohale jõudnud aga mitte rohkem, kui täpselt parajalt 7.0 jaoks, aga valisin tuuleaukude tõttu hoopis 7,9 ja 113l laua. Meeste heatides oli ka palju valestarte, mistõttu hakati naiste sõitudega pihta alles nelja ajal. Tegin enne sõitu paar prooviotsa, kiirus tundus hea ja halsid ka kindlad.
Naised olid jagatud kahte gruppi, mis tähendas, et ühes rupis oli 13 naist. Edasi pääseb 5 paremat. Eestikatel on see ju enam-vähem tavaline aga PWAl liiga palju. Küll oli märgis kitsas, küll oli stardis kitsas. Vähemalt puhus tuul (Meil pole vahel sedagi eestikatel ja siis jäävad eestikad ära)
1. sõit
113l tabou manta ja 7.9 gaastra vapor
Esimene start läks mul ülihästi aga kahjuks oli general recall, püüdsin aru saada, et kes see olla võis – ega ometi mina – aga keegi mulle ei vehkinud seega eeldasin et see mina polnudki. Oli hoopis Ukraina tibi, pärast vaatasin. Ma muidugi ei garanteeri, et ka mina üle polnud, aga kuna kõik naised ronisid sinna paadi alla, siis mind ei pruukinud lihtsalt piisavalt nähtaval olla.
Igastahes teiseks stardiks sain kella käima alles 2. minuti peal (siin 4 minuti start), mis väga hea ei ole, sellest hoolimata õnnestus positsiooni valik stardiliinil päris hästi. Läksin keskelt, pigem pin-endist. Esimeses allatuules niivõrd alla lastes ei ole naistel kiiruste vahe nii suur, et paadist startijadoma turbotuulest midagi võidaks (võib-olla Sarah-Quita). Olin märgis 5-6-7 positsioonil, halss oli lõpetatud, hakkasin edasi sõitma…KUNI FIN-13, Marianne Kaplas mulle tuimalt külje pealt sisse pani. Sinna see sõit läks. Üritasin, mis ma üritasin teisi kätte saada (märgipikkune vahe kahanes poole märgi pikkuseks), lõpetasin ikkagi kohaga luuserfinaalis. Kusjuures märgis oli ruumi väga napilt ja kõik kohad olid tüdrukuid täis, ma ei kujuta ette, mis imeläbi ta lootis sinna vahele pressida, ütleb küll, et tal väga kitsas kaar aga võiks ikkagi realislikuks jääda, et kui märgi juures ruumi pole, siis ei saa sinna trügida, mis loomulikult oleks tähendanud tema jaoks sellest sõidust loobumist, mis (ma saan ju aru – võistlus, eks) ei tulnud kõne alla.
Sõitsin sõidu lõpuni ja hakkasin luuserfinaali krüssama ja siis nägin, et ka minu laud ei ole erilisem kui teistel ning ei pea vastu, kui sellele uimega külje pealt sisse panna. Enne meie sõitu oli mitu valestarti ja aeg tundus venivat nii kaua, et ei tea palju vett sisse juba läheb, käed läksid ka ärritusest verd täis. Mõtlesin, et saaks kaldale ja laua ära parandada või, et oleks võinud ju käia kaldal oleks ikka starti jõudnud aga teip oleks augul peal. Sesuhtes mõtted olid mujal. Püüdsin keskenduda aga stardipositsiooni ei suutnud ikkagi valida. Läksin kaatri juurest, kust lähevad ju kõik ja jäin natuke hiljaks ka, mistõttu jõudsin märki 7-8 kohal. Kolmandas halsis panid kreeklane ja Jaggi kokku ja sain kreklasest ette. Maria Andresist sain ka korra kiirusega mööda aga trügis järgmises märgis vahele, kuigi ma oma arust sinna talle ruumi ei jätnud, tuli lihtsalt kriisates ja mõtlesin et see üks koht pole väärt teist samasugust auku vastaspoordis. Kokku jäigi siis luuserfinaali 6. koht. Naisi on 22.
Homme on tuult vähem, mis mulle tegelikult sobib, sest ma ju eestis ainult suure varustusega sõidangi.
Annika Valkna EST-14 