Hommikul rannas selgus, et tuleb taaskord tuult oodata. Koosolek lükati kella kaheks ja niikaua passisime ja lõime aega surnuks nii hästi kui oskasime. mina näiteks lugesin raamatut. Igatahes, kella ühe ajal andis juba mõnuga tuult ning ma rigasin kümnese purje üles, mis jäigi õhtuni üles sest merele oli kella 2 ajal mõtet minna ainult 11.0 purjega, tuult 9-10 knotsi.
Päeva nõrk koht on stardid. Ma lihtsalt alati olen seal kõige viimasena ja kõige halvemas kohas. Peaks meelde jätma, et venelaste lähedalt startida ei tohi, sest kui nad kambakesi kõik stardiliinil seisma jäävad enne/pärast starti, siis on enda start ka luhta läinud. Muidugi stardiliin ise on ka ‘megapikk’, oma 35 meetrit heal juhul ja paremaga startides tuleb kohe kalda alla sõita kus vahel veab, vahel ei vea selle tuulega. Niisiis enamustes sõitudes sõitsin järele rahvale.
Nendel võistlustel sõidan Gaastra vana lauaga ja nüüd on ainuke, mida ma kahetsen see, et ma terve suve selle suure laevaga mässasin. Ja seda suve oli mul niigi vähe.
Kokku tehti täna 4 sõitu, millal kahe sõidu vahepeal tuli kaldale tulla. Enne sõite saime lõunat süüa, mida kahjuks mulle ei jätkunud vaid pakuti mingit püreesuppi, mis oli küll väga maitsev aga erilist energiat sealt ju ei tule, sõitude vahepal saime õuna ja vett. Niiet peale kolmandat sõitu lendasid mul mustad täpikesed silmade ees ringi, pea pööritas ja kaldale jõudes koperdasin kuidagi telki istuma. Viimase kahe sõidu ülemõistuse halva soorituse kirjutangi juurvilja dieedi ja kurnatuse arvele, viimases sõidus nt käsi tuli poomi küljest lahti ja panin enne finišit katapuldi, muidu oleks isegi okei olnud. Ja muidugi 1 sõit oli 38 minutit. Eelmine 27 minutit ja üldse oli kuidagi jube pikk see rada sellise on-off tuulega.
Selleks et üldse kolmandasse sõitu jõuda pidime ületama tõusulained, mis olid no poolteistmeetrit kindlasti. Varustust aitasid kohalikud vette tassida peapeal ja hoidsid toppi veestväljas, et saaks veestardiga minema minna. Lihtsalt ulme, mis lained siin kalda all on.
Homme siis paremini. jee!