Eile oli registreerimine, varustuse ülevaatus ja avamine. Täna siis esimene võistluspäev, mis nagu hommikul tundus, jääb peamiselt rannas passimiseks. Ilm on megasoe. Eestis ei olnud sel suvel kokku ka nii palju sooje ilmu, kui ma neid siin oleku ajal näinud olen, st siis terve nädala jagu järjest 22-30 kraadi. Pealelõunal hakkas tuul tõusma, alguses 5, siis 6 lõpuks juba 9-12 knotsi.
Rada on vastutuule vorst, võimalusega, et finiš on kuskil kalda all. Seda näidatakse enne starti lipuga. S-1-2-1-F
Kui AP alla tõmmati oli parajasti tõus ja tõusulaine kalda alla selline, et seisad põlvini vees ja laine on ülepea. Varustust aitas mingi kohalik tüüp vette kanda nii, et tema hoidis lauda ja mina purje ja siis ootasime kuni lainetesse auk tekkis ja kui tuli seeõige hetk, siis jooksime. Kui merele jõudsin, siis süda lõi oma 222 lööki minutis, käed värisesid ja pea käis ringi. Päike oli ilmselgelt oma osa võtnud tänasest päevast ja lainemurrus ellujäämine tundus ebareaalsena.
Merele läksin 11 purjega, mis nagu selgus oli veits valesti trimmitud. Õnneks saab merel kergesti alt järele lasta, mida ma ka tegin arvates, et aega on küll aga kui ma stardialasse siis jõudsin õiendas John, et alla 1 minuti stardini. Niisiis ma Johni järgi startisingi, parem halss oli okei aga vasakul halsil üldse ei toiminud, panin vahepeal trapetsiaasu oma 3 cm tahapoole ja asi läks palju paremaks. Märgis pidin lisapaudid tegema, sest kui merele sõita, siis märki väga ei näinud kuna päike oli nii madalal ja paut tuli liiga tihti mõne teise sõitja järgi. Muidugi viimases allatuules leidsin merest ühe kilekoti, jätsin jala jala-aasa kinni ning ujutasin purje ka, siis mingil hetkel lõi laine silmad vett täis ja päikesekreem voolas silma. megavalus. Muuseas ühest venelasest sõitsin mingi 4 korda mööda ja finišis oli ta ikka mu ees, uskumatu. Ei tea, mis toimus. Kardaani nagu selgus, olin ka lahti jätnud, et ikka kahe sõidu vahel sellega midagi teha oleks jne.
Teise sõidu algus oli paljutõotavam, trapetsiaasad olid õiges kohas, tuult oli ka aga ennäe imet, parema halsiga startijatel oli tuuleauk, john ja hispaanlanna said veel puhtas laines ja ‘tuules’ minema aga ma jäin kudagi õnnetult sinna tuuleauku ja ristlainesse ja üldse kuidagi eriti viimasena sain siis stardist minema. Aga mulle ju ‘meeldibki’ tagant järele sõita, mida ma siis tegingi. Kuigi hispaanlanna sai stardist minema oli ta enne viimast allatuult suhteliselt käeulatuses. Tuul koguaeg vaikis ja rohkem suuri vigasid ei teinud ma ka. Plaan oli, et võimalikult vähe halsse allatuules teha, sest ainult allatuulest sai veel võita. Üleval märgi tuult ei olnud, siis tuli kohe halss teha, et tagasi tuule juurde minna ning kui eesolijad enne ära halssisid, mis ilmselgelt oli liiga vara ja tähendas neile vähemalt kahte lisahalssi, siis hakkaski tunduma, et saab vähemalt neile veel ära teha. Ja siis ma pumpasin niiiiiiiiiii kuidas ma jaksasin. Peasees käis võitlus, et jaksan…ei jaksa…suudan…ei suuda. Ja ma suutsin. Päris hea tunne oli. Selline eneseületus väikestviisi.
No homseks lubab lõunatuult, mis teeb selle laine veel topeltõudseks. Sellist hirmu lainete ees, nagu täna, polegi ma kunagi tundnud, ning kui seal veel ellu jäin, tänu muidugi teiste abile, siis tundus see ebareaalsena, et sellises kohas võistlust peetakse. Rand ise on megailus aga oh, need lained. Nüüd saab ainult paremini sõita.
Annika Valkna EST-14 