Täna oli kipperite koosolek julgelt kella 11. ajaks liigutatud. Kui ma hommikul oma heati nägin, siis oli suhteliselt selge, et ma sellest enam edasi ei saa. Alati oli väike võimalus, et kui on neli tugevat, et võib vedada ja saan edasi aga sel korral oli viis tõesti tugevat tüdrukut: Karin Jaggi, Marianne Kaplass, Lena Erdil, Uralp, Maria Andres, mina ja Yaman. Ainuke võimalus oli teha lihtsalt megahea start ja siis vaadata, mis edasi saab, loota et keegi äkki kukub vms?
Muidu essas headis, kuue inimesega, oli õigel ajal liinil 4 inimest, kellest neljas edasi saajana oli see, kes polnud õigel ajal liinil ja neljandas headis, seitsme inimesega, langes 2 tk valestardiga välja.
Igastahes tegin edalegi uskumatult hea stardi, ma arvan, et ma olin no sekundi pealt, sest juba hirmuga ootasin üldise tagasikutse lippu aga seda polnud ja nii ma siis essana sinna märki kihutasingi, kiirus oli hea, sest kuskilt silmanurgast kedagi näha ei olnud, a samas ei julgenud vaadata ka 
Aga nagu juba selge, siis mu halsi tase pole päris maailmatasemel ja jube kenasti pandi must esimeses märgis lihtsalt mööda. Olin siis kuuendal kohal, kolmandas märgis tegin hea halsi ja sain viiendaks aga oli näha, et kedagi kätte ei saa, kui just keegi ei kuku ja järgmises märgis olingi kukkuja mina. Taskaal läks välja ja üldse ei saanud aru, kuidas see kukkumine tuli või mida? Edasi igastahes ei saanud. Äkki oli asi ka selles, et juba kaldal oli kuidagi lootusetu tunne, sest ma lihtsalt koguaeg olin mingis eriti raskes headis, et ei olnud pea sees nii palju jõudu, et see ära händelida.
Kõige nagu ägedam oli muidugi see, et kui ma läksin pärast sõite täpselt üheks tunniks halsse viskama, siis kukkusin sisse ainult 1. korral ja vähemalt pooled olid kenasti glissikad. Lihtsalt võistluste ajaks ilmselt ei olnud selle kohaga päriselt sõbraks saanud. Oleks vaja olnud vaid ühte head trennipäeva, et enesekindlus saada ja laine, tuulega sõbruneda. Võistlusega alustamine ei ole hea, sest mõte on enamasti kinni ja ei taju mis ümritseb või kuidas varustus ja muu tegelikult töötab. Igasuguste vigade märkamine on võistlusolukorras oluliselt keerulisem.
Sain siit äärmiselt hea kogemuse, millest on kindlasti kasu, et saada vaid paremaks. Julgustav oli ka see, kui tüdrukud ütlesid, et mu areng on IFCAga võrreldes väga suur, hoolimata sellest et ma olen sel suvel saanud teha igast vigastuste ja haiguste tõttu minimaalselt trenni. Loodan väga, et see ei jää mu viimaseks PWA etapiks.
Tänaksin siin kohal Isa, Ema, Raoul ‘Papa’ Burmanni, EPLi ja kõiki, kes mind toetasid ja pöidlaid hoidsid.
Annika Valkna EST-14 